May 16, 2011

Kevadkogritsad


Metsaseened kevadel on minu jaoks alles üsna uus avastus. Juba eelmisel kevadel Liina postitust lugedes jäi kripeldama. Läks siiski nagu ikka, metsaseeni sõin sügisel. Nüüd ju taas uus kevad ja uued võimalused. Niikui Sadamaturg FB-s kuulutas, et kogritsad kohal vudisin küünte krõbinal turule ja tõin ära. Netis kogritsa kohta uurides lõin küll esmalt kõhklema, kas ma neid ajukäärudele sarnaseid mügarikke ikka süüa riskin. Hurmav seenelõhn sai mind konksu otsa ja panin poti tulele. Kogritsad on nimelt üsna mürgised ja ilma kupatamata süüa ei sünni. Kupatama peaks kokku umbes 20 minutit. Vahepeal tuleb vett kindlasti vahetada ja seeni jooksva vee all loputada. Isegi aken soovitatakse kupatamise ajal lahti hoida ja peadpidi potikohal kõlkuda pole samuti soovitav. Tegin kõik kuis juhised ette nägid, lisaks veel viies veevahetus. See viimane oli ilmselge erutusest tekkinud ülepingutus. Piisab täiesti ka kolmest-neljast, õige hetk peatuda on siis , kui vesi jääb puhtaks.
Edasi nõrutasin seened sõelal liigsest veest ja surusin kuivaks.



300g kupatatud kogritsaid
2 spl võid
sibul
2 küüslaguküünt
värsket tüümianit
soola, pipart
1 purk Nopri vahukoort



Sibula, küüslaugu ja seened hakkisin peenemaks. Sulatasin pannil või ja praadisin sibula keskmisel kuumusel klaasjaks, lisasin küüslaugu ja seened. Valasin peale koore ja lasin kokku keeda.



Serveerisin kergelt praetud vasikamaksa ja pruuniks praetud sibulatega. Mmm...taevalik nauding, kergelt krõmpsuvad seened hamba all.

5 comments:

  1. vasikamaks+koorekastmes kogritsad+praesibul=õndsus, kindel see:) Kogrits on suurepärane, aga mind valdavad temaga seoses ikkagi veidi kahetised tunded, eriti kui hakkad lugema ja info, mis raamatutes ja netis leida, see on ikka väga vastoluline. See muidugi ei tee neid minu jaoks vähem maitsvaks, aga ikkagi, esimest korda kogritsaid süües kohe nagu ootasin, et millal siis (kergelt) halb hakkab:D.Ja ma tundun juba tõelise copycatina, enne võilillepesto, nüüd kogritsad, aga minu kogritsapostitus on ka kohe tulemas. Kollektiivne alateadvus ja hooaeg, mis teha...:)

    ReplyDelete
  2. Jaa, jaa Mari- Liis, mina ka venitasin selle postitusega, et olla ikka veendunud oma elujõus:) Tõepoolest oli, ka hetk, kus ma kogu ürituse vaat, et pooleli oleksin jätnud. Sinu kogritsa pildid julgustasid, ootan postitust!

    ReplyDelete
  3. Piret! No super pildid. Eriti see esimene - kas saab olla kauneimaid vorme, kui need, mis loodus ise kujundanud.
    Kusjuures, kui rääkida alateadvusest, siis jääb mul iga kord Marco Pierre White'i raamatu vasikamaksa blokki sirvides silma just sarnane kooslus (seal tuleb seentele veel madeira lisaks). Millegipärast kõnetab see kooslus alati väga valjul häälel. Kusjuures olen imestanud, et seal läheb mürkel/morel (kogrits?) otse pannile. Tõenäoliselt on siin tegemist Vene ruletiga. Ise ei söanda inimkatseid siiski tegema hakata :)

    ReplyDelete
  4. Tuuli, mürkel on tõepoolest kogritsaga sarnane, aga kui kõrvutada, siis teeb vahet küll. Ning mürkel ei vaja kupatamist.
    Piret, ma tegin tookord ka vasikamaksa ja kogritsakastet, see retsept ootab praegu mitmendat nädalat Postimehe Arteris ilmumist :-)

    ReplyDelete
  5. Piret, sinule on tunnustus blogis Lautasellesi.

    ReplyDelete