November 10, 2013

Imeline Ingrem



Kas ma olen juba kiitnud, et mulle november meeldib? Enamasti näen ma kaaslaste silmis 
imestunud pilke, kui oma sügiskaamose kiitmisega lagedale tulen.  Pole midagi toredamat, kui soe ja niiske sügiskuu. Kas pole? Eh, nägin juba seda pilku:) Pärast pillerkaaritavat kuldsete lehtede tantsu jääb kõik lõpuks vaikseks, muutub sombuseks, vihmaseks ja tuuliseks.  Ja ometi on selles mingi seletamatu võlu. On aega järelemõtlemiseks ja sooja pleedi kaitsvas embuses unistamiseks ja mõtete korrastamiseks.
Parim osa sügisel on muidugi just see õuest tuppa saabumise hetk. Kui on aega rõskel ja külmavõitu novembripäeval mõtlikult kaminatuld silmitseda. Valmistada kõigepealt üks soe jook ja seejäre toimetada köögis. Kogu see sehkendamine lõpetada tummiste maitsete ja punaveini korgi plumpsatusega.
Just selline nädalavahetus jäi seekord mardikuu algusesse. 




Sõitsime linnakärast eemale novembimõnusid nautima Muhu saarele. Mihkli tallu Ingremi külaliseks. Jahiõhtusöögile.  Ehki miski kuri silm seiras meid sellel väljasõidul, sain ma oma annuse novembrisära vaatamata viperustele kätte. Või ons ribadeks sõidetud autokumm ja maha unustatud fotoka patarei üldse mainimist värt. Nohjah omajagu sehkendamist nendega ju oli. Varuratas liigutas autot edasi küll ja linnast sõitis laadija bussiga ise saarele järele.   Aga mitte sellest ei tahnud ma rääkida.
 Ülepaisutatud argimured  jäid meist maha, alles siis, kui me Muhus  Nautse külavaheteele keerasime. Sutsuke Laasu talust edasi sõitsime ja just-just uuele elule aidatud Mihkli talu väravas peatusime. Mihkli talus toimetab nüüd perenaisena lahke Ingrem. Laiemalt on ta tuntud ka telenäona ja  Nautse jaanalinnufarmi peretütrena, kes ametis suvise  kohvikupidajana ning suurejooneliste gurmeeõhtute perenaisena. Ingremis on koondunud kõik hea ja kaunis. Meie tutvus sai alguse küll juba mitme aasta eest. Sattusime kokku paremaks lapsevanemaks kasvamise teel meie laste ühises koolis. Kuna see kursus kestis pikemat aega oli võimalus lähemalt tutvuda. Juba tol korral  jäi Ingrem meelde sõbraliku ja avatud olemisega ning tal oli kombeks loengusse  midagi maitsvat kaasa küpsetada. See seenepiruka maitse tuleb veel tänagi meelde. Niisiis selles naises on stiili, annet ja kuhjaga head maitset. Ja lahkus ei ole Ingremi puhul mingi poos, ta ongi selline helge ja soe. 








Loomulikult toimetab Ingrem ka Mihkli talus ikka nii, et kulp on kogu aeg vöövahel st. tegeleb maitse võlumisega pliidi ja panni abiga. Ingremi kaasa Kalev on talu  uuele elule aitamise eestvedaja. Nad koos on selle vana talu käekäigu võtnud oma südameasjaks. Märkimisväärne on  siinjuures karjamaale talu energiavajaduse rahuldamiseks püsti pandud päikesepaneelide park, mis aitab  majapidamise jätkusuutlikkuse huvides  küttekulud võimalikult all hoida. Loodetavasti tähendab see ühele väärt ettevõtmisele pikka iga. Lisaks on Kalev ka kirglik jahi- ja kalmees. Suurepärane tandem suudab käsikäes tegutsedes luua hämastavalt täiuslikku tulemust. Nüüd pärast vana talu renoveerimist on võimalused laiemad ja plaanid suured. Lisaks suviti toimuvatele muusikafestivali Juu Jääb kontserditele pääseb  maitseid jahtima edaspidi aastaringselt. Isegi öömajale saab jääda. Talus on kuus magamistuba, millest kaks on suured peretoad. Hea stiilitunne on see, mis igast ruumist vastu vaatab. Enamasti on oodatud sõpruskonnad või seltskonnad, kes tahavad Ingremiga koos kokata ja oma söögivalmistamise oskuseid lihvida.  Aga öömaja pakutakse ka mõnele üksikule uitajale. Toimekale Ingremile ei käi  ülejõu  ka suuremale seltskonnale uhke õhtusöögi valmistamine. No näiteks jahiõhtusöögile eelneval päeval oli ta just pakkunud cateringi teenust 90-le sööjale. 











Talu süda on loomulikult köök. Lisaks sellele, et see näeb hubane ja stiilne välja on ta ka väga oskuslikult planeeritud. Suur ja kolaks profiahi, asendamatu abimees suurte kokkamiste puhul, on peidetud silma alt ära, sümpaatsete puidust uste kaitsvasse varju.
Kui ma  hallist novembrirõskusest Ingrem särava ja sooja köögiukse vahelt esimese pilgu olin heitnud, valdas mind üüratu soov seal köögis askeldada. Muidugi proovisin kohe kokaabiliseks ennast smugeldada, aga Ingrem vaid naeratas soojalt ja lubas meeles pidada, kui peaks kiireks minema. Paar tundi enne õhtusööki oli kõik köögis ikka veel vaikne ja perenaine marurahulik. Mul ei jäänudki muud üle, kui tal ainult fotokaga kannul käia. Ilmselge, et ta tunneb asja ja teab mida ja kuidas teha.







Aga pole ime, et Ingrem igal vabal hetkel Muhuma poole pageb ja suurt kahetsust tunneb, kui sealt jälle lahkuma peab. Ma tundsin sedasama, maitstes Ingremi imemaitsvaid roogasid, saades osa tema ema Helena nakkavast elurõõmust. Ingremi vanemad Elmet ja Helena on loonud Muhu väikesesse külla uhke farmi. Selle elanikud ja liigirohkus annab juba väikese loomaia mõõdu välja ning kasvandikud on enamasti eksootilist päritolu. Loomaaed nagu palmisaarel ja see on võimalik kõik siin külmal ja kõledaks peljatud väikesaarel.











Tegelikult on  Muhu eriline koht, kus isegi aeg puhkab, inimesest rääkimata.  See ettevõtlik perekond on kogu väikese küla särama pannud ja kihama löönud.  Siia kogunevad maitseid nautima ja maast ilmast lobisema ka kohalikud, mitte ainult linnauntsansakad:) Jala keerutuseks korraldab külarahvas Mihklil simmaneid ja mitte ainult suvel. 
Need kaheksa saare naist, kes õhtusöögil kuueteistkümnel käel  kandlel kauneid helisid välja võlusid ja sealjuures oma Muhu tikanditega kaunistatud rõivastes kadedakstegevalt kenad välja nägid, tundusid küll igat liigutust nautivat.
Ka meie nautisime. Nautisime nii mahedaid muusikahelisid, maitsvat toitu, kui juurde sobitatud häid veine ühest teisest pereettevõtmisest veidi kaugemalt. Itaaliast Colutta veinimajast oli koos märjukesega söömajale saabunud peremees ja peranaine isiklikult.


Ingremi käekiri on äratuntav, selge ja lihtne. Ehkki Ingrem ise oma vahetus lihtsuses on midagi väga erilist. Lemmiktooraine otse loomulikult hõrk ja luksuslik jaanalinnuliha. Kõik köögiviljad, maitsetaimed ja salatid on ka siinsamas aiamaal kasvatatud. Kuidas ta seda jõuab ja kuidas tema ööpäeva mahub nii palju tunde pole ma seni suutnud välja pinnida.  Vaatamata lihtsusele pole kunagi  mingit vana ja äraleierdatud joont  Ingremi toitude juures. Alati on mingi nüanss, mis üllatab ja paneb järele proovima ning innustab. On näha igast liigutusest ja pilgust, et ta südamest armastab seda, mida teeb. Kui tahate midagi imelist kogeda, küsige  Ingremilt, tema aitab ilmtingimata.

Gratineeritud tursafilee koduse safrani majoneesi ja kurgiga. Kalevi püütud Norra tursk oli lumivalge ja tihke lihaga kalailudus, mille maitse kõlas kaunilt kokku Colutta pere Nojar Biancoga 2010 


Hirvefileest carpaccio ürtide ja pohladega oli lausa sõnulseletamatu nauding. Imeliselt helkiv värv ja mahalne maitse pani lausa silmi sulgema. Viimased, värskusest krõmpsuvad, salatilehed oma peenralt lisasid nii maitset kui rabedust. Hirvefileele sekundeeris Schioppetino 2009


Põdravasika rulaad oli just sedasorti roog, mida pimedal sügisõhtul võiks nautima jäädagi. Kõrvits, kergelt kreemised seened praksuvate pähklitega lisasid sügismaitseid ja värve juurde. Cabernet 2008 loputas põdravasikat kergelt mustsõstrase mekiga.


Jõhvikasorbett tegi ruumi uutele maitsetele.


Röstitud emufilee kreegikastmega oli ise juba röögatu kooslus, mida täendas veel jumalik tükike emumaksa ja punapeeditartalett ning kirgas kollane peet. Selenard Rosso aitas ära hoida minestusse langemise.


Peti panna cotta leiva ja grappaga kroonisid mesised murakad. Klaasike Grappa Friulanat tõi juurde ohtralt aroomi.





7 comments:

  1. Ei saa vaiki jääda ja mitte kommentaari saatmast. Kirjutan suure tänutunde ja rõõmu, nostalgia ja magusa magusa valuga, mis see postitus lainetena üles lõi ja kogu halliks esmapäevaks kalli Muhumaa pilte klõpsima pani. Suur, suur tänu vahendamast! Aitäh nende imeilusate ja armsate piltide eest! Eriti see sammaldunud puu viimase vihmamärja õunaga oksa küljes rippumas... Mida kõike annaks, et see õunake praegu enda akna tagant vastu kõiguks nende hallide tornide ja suurlinnatulede asemel.
    Ja muidugi need hõrgutised, mis nii ehedas kirjelduses lausa teisel pool arvuti ekraani lõhnama hakkasid. Ja armsad muhulased oma siiruse ja helgusega. Miljon tänu veelkord ja kaunist sügise jätku!

    ReplyDelete
  2. Suur tänu, Anonüümne, et vait ei olnud ja vaevaks võtsid nii mõnusad read siia seada. Ah, see magus valu, see on nii elus ja ilus:) Sinu kommentaar tegi mind nõnda õnnelikuks, et nüüd läheb see õnnepall veerema ja puhast rõõmu saab palju:)

    ReplyDelete
  3. Minu sel koosviibimisel ei olnud, kuid sain tänu Sinu mõtetele ja kaadritele osa muinasjutulisest meeleolust. Olen õnneseen ja saanud Inni hõrgutisi maitsta - alati üllatavad oma maitsvuses ja fantaasiakülluses. Mulle meeldib ka mõtlik hilissügis, kus suvetrall on vaibunud ja saab sahtlites-mõtetes inventuuri teha :)

    ReplyDelete
  4. Oh, kui kaunis! Piret, selline tunne nagu ise oleks seal osalenud :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänud Ülle! Eh, tore, et osa said:)

      Delete
  5. Pildid, jutt, meeleolu... Priima, Piret! :)

    Ja muideks, mina ei kortsutanud sinu novembrilembuse peale kulmu - mulle ka meeldib see vaikne ja nostalgiline aeg. See rõskus ja pehme kõdulõhn.... Mmmmmm! Ainuke asi, mllega mul hilissügsel ja talvel on raske leppida, on see pidev pimedus. Seda mõnusat pärastlõunast sumedat vagust võiks lihtsalt mõne tunni jagu ööpäevas rohkem olla. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hea teada, et novembri lembelisi on veel:) See piinav pimedus jah ikka mõjub lõpuks laastavalt. Mulle meeldib, kui siis tuleb lumi seda valgustama, aga siiski mitte liiga vara, mitte veel novembris, kui saaks soovida.

      Delete