Maasikagazpacho basiilikujäätisega

Vaevalt on kodumaised ahvatlevad maasikad turuletid looka vajutanud, kui juba ähvardatakse, et kohe-kohe on see pidu läbi. Nii üürike see rõõm ongi. Hirm ilma jääda, sunnib suu igal võimalikul hetkel magusaid maaikaid täis toppima. Et aga veel rohkem sisse mahuks, saab maasikad ka näiteks supiks suristada. Selge see, et targemad ja ettenägelikuma täidavad hoolega külmakambreid.
Kui siiski veel mõni kausitäis üle jääb saab veidi vigurdadagi. Maasikas on tänuväärne mari, saab läbi sibula ja paprikaga, basiilikust rääkimata.
On see nüüd eel- või järelroog, jäägu igaühe enda valida. Mina nautisin magustoiduks, kuid soovitan soojalt ka suvise peoõhtu sissejuhatuseks.

Laupäeval plaanin teha suurema kausitäie ja seisan Sadamaturul leti taha koos teiste blogarditega. Siis saab proovida ja koos arutada, mis moel ja millal maasikagazpachot pakkuda tasuks.





Basiilikujäätis

400 g vahukoort
200 g magusat kondenspiima
1 sidruni mahl
1 laimi mahl
2 potti basiilikut


Loputa basiilikulehed ja pane köögikombaini. Pigista juurde sidruni- ja laimimahl ja töötle ühtlaseks. Vahusta koor ja sega kondenspiimaga. Sega juurde basiilikupüree. Vala segu jäätisemasinase ja lase keerutada jäiseks. Ilma masinata jäätise valmistamiseks kalla segu laia karpi ja pane sügavkülma, sega 3 korda iga poole tunni tagan, siis lase segul külmuda.


Maasikagazpacho


500 g maasikaid
pool šalottsibulat
pool punast paprikat
2 lühikest kurki
1 spl palsamiäädikat
2 spl oliivõli
2 tl suhkrut
soola
musta pipart


Koori ja haki sibul. Lõika paprika kuubikuteks, puhasta maasikad. Pane maasikad, sibul ja paprika köögikombaini. Purusta segu ühtlaseks. Maitsesta palsamiäädika, õli, suhkru, soola ja musta pipraga. Kui segu on liiga paks, võid lisada veidi mineraalvett.



Idee ajakirjast Glorian Ruoka & Viini.

Kartul ja silk

Uued kartulid on päevavalgust näinud ja mullast puhtaks pestud. Kes küll suudaks vastu seista esimestele nööbisuurustele mugulatele. Mina mitte. Talvel pole kartul just tihti mu söögilaual, kuid suve esimestel nädalatel on aurav pott kindlalt keset lauda. On kartulisöömise kõrgaeg. Silk ja kartul on juba aegade algusest laulatatud. Las siis armastus lõõmab ja kooselu areneb. Siin retseptis on maailm silku veidi lihvinud ja lihtsast kalast on kaunis peen suupooline saanud. Retseptini juhatas mind hea sõber T.

300 g räime
3 sidrunit

1 laim
1 dl head oliivõli
meresoola
1 spl mett
2 küüslauguküünt
rosee pipart

Puhasta räimed, võid jätta selgroo sisse. Lao kaussi ja raputa vahele meresoola. Kata kalad üleni sidrunitest pressitud mahlaga. Lase seista üle öö külmkapis. Nõruta räimed sõelal. Eemalda kaldel selgroog, nüüd on see lihtne. Sidrunimahl on räimed „küpsetanud“ ja kalaliha valkjaks muutnud. Lao räimed serveerimisalusele. Valmista marinaad. Pigista laimist mahl ja sega sisse uhmris purustatud rosee pipra terad, pressitud küüslauk, meresool ja mesi. Vispelda juurde oliivõli. Kontrolli maitset ja vala marinaad kaldele. Lase veidi külmas maitsestuda ja serveeri värske keedukartuliga. Kaunista maitserohelise ja rosee pipra teradega.

Lopsakat sõnajalaõit ja sooja jaanivihma!

Retsept ilmus ka ajakirja „Psüholoogia Sinule“ juuninumbris.

Meriahven grillile

Selline sümpaatne kala see meriahven ongi. Minu teele jäi ta ette mõni aeg tagasi Sadamaturul. Ega siin mingit muud retsepti polegi, kui käised üles keerata ja kala rookima asuda. Kui see protseduur lõpetatud tuleks mereelukas meresoolaga sisse hõõruda ja grill kuumaks kütta. Edasi saab veidi vaielda, kauaks kalake grillile lebama jätta. Suurt ohtu üleküpsemisele pole karta, kui grillida suuremat sorti kala koos naha ja soomustega. Minu kogemuse järgi on 20 minutit just paras aeg. Ikka nii, et pool aega ühelt küljelt ja siis kala ümber pöörata. Edasine on juba puhas rõõm. Kala nahk eraldub ilma tõrkumata, mõned tilgad sidrunimahla peale ja veinipudel võiks juba avatud olla.


Ilus klaar, veidi läbikumav, kergelt vetruv kalaliha taldrikule krõmpsuvale rohelisele seltsiks tõsta.
Maiasmokkadel soovitaks veel enne mõne ürdivõi kokku segada. Estragon on ürt, mis mind selles koosluses kõnetab, loomulikult sobivad teisedki.

Forell rabarbri-tšillimoosiga

Mõte rabarbriga forellist sai alguse ilmselt resto Leib aiapeolt, kus me blogardite seltskonnaga ennastunustavalt mõnusat suveõhtut nautisime. „Süüdi“ on veel selle roa valmimises ka möödunud nädalavahetuse restoranifestival, kus ma Piisonifarmi letist rabarbri-tšillimoosi ja kuusevõrseõli hankisin. Edasi oli kõik ülimalt lihtne ja kiire. Kalafilee ahjuvormi, meresoolaga kokku hõõruda ja rabarbri moosi peale määrida. Kõige tähtsam on siinjuures kala ahjus mitte üle küpsetada. Mina küpsetasin 180 kraadi juures 14 minutit! Üle 15 minuti küll ei soovita:) Ongi kiire argiroog valmis. Forell sobib ka pirtsakamatele sööjatele ja need, kes punast kala igavaks peavad noogutavad rahulolevalt hapukalt vürtsise lisandi peale. Veel jõuab ka rabarbrist ja tšillist moosivaru keeta. Mul on see kindlasti plaanis.



Salat tuleb juba suures osas oma peenrast. Rukola on lopsaks ja mahlane. Kasvuhoones on valmis esimesed kurgid ja redist jätkub mul nüüd vist jõuludeni:D. Külvasin redised kasvuhoonesse ja peedid panin maha triiphoone taha peenrasse. Tärkasid ja kasvasid seal katteloori all, ega ma neid pisikesi lehti esialgu väga ei uurinudki. Päris alguses ma ilmselt vahet ka ei teeks. Kui loori ära võtsin ja tegelased juba suuremaks sirgunud oli, sain aru küll, et kasvas hoopis REDIS, mitte peet. Kontrollisin seemnepakke ja selgus, et olid vahetusse läinud, ühtemoodi punased viljad pildil:) Egas muud, kui tuleb tihe redise krõbistamine, enne kui kibedaks kasvavad.
Salatisse pistsin oma kraamile lisaks veel mõned magusad väljamaised aprikoosid ja maasikad.




peotäis või paar rukolat
4 väikest kurki
5-6 redist
2 aprikoosi
3 maasikat
metsapähkleid

Kaste

poole sidruni mahl
2 spl kuusevõrse õli
1 spl mett
meresoola
musta pipart veskist

Rebi salatilehed ja tükelda komponendid suupäraseks. Sega kõik kastme ained, viimasena lisa õli ja vispelda kuni moodustub emulsioon. Kalla salatile ja söö kohe.

Lennukas hommik

Mitte just tihti ei alusta ma oma hommikut vahuveini ja suupistetega. Mitte kunagi enne pole ma seda teinud 50 m kõrgusel maapinnast. Kaunil juunihommikul just nii läks.

Kuuldes taevarestorani linnatulekust jäid minu esimesed emotsioonid jäiselt jahedaks. Kutse saabudes oli minu algne mõte lausa loobuda. Karuselle ja teisi lõbustuspargi atraktsioone pole ma isegi lapsena väga armastanud. Seega ründasid esimesena mõtted, mis kõik võib minuga juhtuda, kui luban end kõrgustese vinnata ja kas ma ülepea seal suurest hirmust midagi neelata suudan.

Uudishimu oli siiski hirmust suurem ja peagi kinnitati rihmad ning tõste võis alata. Kõik oli põnevam, kui oskasin arvata. Sabinat ja ärevust maandati taevases lauas hooletu lõõpimisega. Kerge erutus asendus aga üsna pea rahulolutundega, hirmust ei jäänud järele raasugi. Võimas oli seal ülal jalgu kõigutada, aga alla vaatasin siiski vaid vilksamisi. Pilku kaugusesse suunates sai imetleda tuttavaid vaateid, veidi ebahariliku nurga alt. Pildistamine osutus sellises kammitsetud olekus, turvavööga tugevalt tooli külge aheldatuna, kaunis keeruliseks. Ikkagi raatsisin fotoka nupud vaevalt paariks minutiks rahule jätta, siis, kui kahvlit suu juurde tõstsin.



Forelliamps rukkileival, rostbiif karamelliseeritud sibulaga kartulil, kitsejuustukreem punapeedilaastudega ja maasikad mascarpone vahuga olid maitsvad ja sobisid värskesse juunihommikusse suurepäraselt, kuid ausalt öeldes läks kogu „aur“ rohkem ringivaatamisele, maa ja taeva vahel kõlkumisele.




Liiga ruttu tuli maa peale tagasi tulla. Üsna keeruline oli end taas argirutiini sobitada. Oleks tahtnud ikka veel ja veel hõljuda, hõljuda.....

Restoranid tänaval

Alles, see oli, kui ma eelmisel suvelõpul Kopenhaagenis restoranide tänavafestivalil äärekivil istusin ja vähke süüa krõbistasin. Ise seejuures juureldes põhjuste üle, mis paneb tuhandetesse ulatuva inimassi liikuma ja suhteliselt ebatavalistes ja nigelates oludes toitu mekkima, kui mugavam ja ilusam oleks ju sättida end valgete linadega laudade taha, et nautida toiduelamust. Aga, jah, ega alati ikka päris kindel ju olla ei või, kas soovitud elamuseni ülepea jõutakse. Kulutatud ajast ja rahast hakkab siis kahju ja see sunnib ettevaatlikusele. Hoopis lihtsam on otsustada, kui enne veidi proovida saab.
Nii sätivadki paljud toiduhuvilised end kohe platsi, kui mõnes linnas restoranid tänava liikluseks sulgevad ja letid ritta laovad, et end huvilistele lähemale tuua ja koka käekirja-näiteid pakkuda. Oma suu(silm) on kuningas:)







Nüüd siis toimubki restoranide festival meie oma linnas. Sel nädalavahetusel saab Rotermanni kvartali keskväljakul maitsta mitmete tuntud ja vähemtuntud restoranide miniroogasid, võrrelda neid omavahel ning seda kõike sümboolse tasu eest.
Taskusse tasub varuda peoga kahe-euroseid ja reedel kell 16 kohal olla. Laupäeval saab restoranituuri alustada kell 12.



Eeluure muljeid jagavad Liina, Aet ja Tuuli.

Rabarbrimuffinid

Rabarbri hooajal võib vabalt pühapäevased pannkoogid vahele jätta. Hommikusöögiks jõuab üks-kaks teha maailma parimad rabarbrimuffinid. Loomulikult muudab rabarber iga küpsetise jumalikuks, see pole mingi liialdus. Kui peale kohvitamist jääb mõni pontsakas küpsetis järele, on hea see päevastele käikudele kaasa pakkida. Päevast saabki parem.



Minu muffinitesse läks:

2 muna
1 dl suhkrut
2 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillisuhkrut
1 tl jahvatatud kaneeli
1 tl kardemoni
2 cm jupp riivitud ingverit
2 spl toorjuustu
2 spl maitsestamata jogurtit
50 g sulatatud võid
300g g tükeldatud rabarbrit

Vahusta munad suhkruga kohevaks. Sega kuiv-ja maitseained omavahel. Lisa munavahu hulka jahtunud sulavõi ja kuivained. Sega toorjuust jogurtiga ja lisa tainale. Viimasena lisa rabarbritükid ja riivitud ingver. Jaota tainas muffinivormidesse. Küpseta 225-kraadises ahjus umbes 15-20 minutit.