Metspõrsas kolmel moel

Jahimeestega tasub hoida häid suhteid. Hea jahiõnne korral muutuvad nad ülimalt lahkeks ja sinu külmkappi võib potsatada ilus tükk ulukiliha. Taaskord õnnestus mul osa saada jahiõnnest ja kaunilt kopsakas põrsakints maandus mu köögilaual. Sügavkülma ei raatsinud põrsakest vangistada, himu oli kohe proovida. Esmalt viib ulukiliha mõtted ikka pajaroale. Seekord sai pada vaevu aimatava šokolaadise maitse tänu kakaoga palsamiäädikakreemile, mis muutis pajatäie lausa luksuslikuks. Kooslus oli rikkalik ja tummine, samas sametiselt pehme ja nüansirohke. Kuldkollane kaalikas sulandus mahedasse maitsesse ja lisas patta värvilaike.

Paras ports ülejäänud lihast sai seibideks lõigatud ja marinaadiga üle valatud, et siis külmkapis kannatlikult oma tähetundi oodata. Samal ajal vormisin viimse lihakäntsaka nööri abil ahjupraeks. Maitsestatud liha võib külmkapis vabalt paar päeva oodata, kuni sul uuesti lihahimu peale tuleb.

Noore metsanotsu kintsuliha on väga tänuväärne tooraine, sobib valmistada mitmel viisil. Lemmikut on raske valida, pingerida ei tule, pigem lõputu ring.

Šokolaadine metspõrsapada

700 g metpõrsa liha

2 spl jahu

praadimiseks õli

3 spl kakaoga palsamiäädikakreemi

4 küüslauguküünt

3 spl granaatõuna kastet(Naršarab)

1 keskmine kaalikas

1 sibul

tüümiani

rosmariini

soola

värskelt jahvatatud musta pipart

200 ml metslooma puljongit

Tükelda liha kuubikuteks. Patsuta majapidamispaberiga kuivaks ja veereta kergelt jahus. Kuumuta õli pannil ja pruunista lihatükke kuldse jume saamiseni. Vala liha ahjupotti, lisa kuubikuteks lõigatud kaalikas,tükeldatud sibul, küüslauguküüned, puista peale tüümiani ja rosmariinilehekesi. Sega palsamiäädikakreem ja granaatõunasiirup omaval ja lisa lihale. Sega hästi läbi. Vala juurde kuum puljong ja pane 150 kraadisesse ahju. Küpseta 2 tundi, kuni liha on pehme ja mure. Vajadusel maitsesta soola ja pipraga.

Marinaad metsanotsule

700 g metssealiha

1 laim

2 spl tšilliga maitsestatud oliiviõli (või tšillikaun)

1 dl oliivõli

2 spl sojakaste

2 spl granatõuna kastet(Naršarab)

1 spl muscovado suhkrut

tüümiani

3 küünt küüslauku

soola

Pigista laimist mahl ja sega juurde kõik koostisained. Lõika liha ristikiudu 2 cm jämedusteks viiludeks. Lase lihal marinaadis tõmmata 24 tundi külmkapis. Tund enne küpsetamist võta liha toatemperatuurile.

Küpseta grillil mõlemalt poolt, kuni liha on küps ja kuldne. Metssea liha on soovitav küpsetada täiesti läbi, tänu marinaadile jääb see siiski mahlane.

Liha võib pruunistada ka pannil ja asetada siis 7-10 minutiks 200 kraadisesse ahju järelvalmima.

Ahjupraad metspõrsa kintsust

700 g liha

3-4 küüslaugu küünt

paar oksa rosmariini

soola

pipart

1 sidrun

2-3 spl oliivõli

Määri liha soola ja pipraga kokku. Eralda rosmariini ja tüümiani lehekesed varre küljest, viiluta küüslauguküüned. Sega kokku sidrunimahl ja õli ja määri see lihale. Puista maitsetaimede lehed ja viilutatud küüslauguküüned lihle ja keera liha rulli, seo majapidamisnööriga tugevalt kinni. Kui liha on kaunistatud kerge pekiribaga jäta see väljapoole. Lase maitsetel külmkapis imbuda liha sisse. Lihal võib lasta maitsestuda kuni paar ööpäeva, kui on kiire siis paar tundi.

Küpseta pool tundi 200 kraadi juures, vähenda kuumust 160 kraadini ja küpseta veel 45 minutit, kuni liha on läbiküpsenud.

Kuni liha küpseb on aega teha mustasõstra- veinikastet.

Mustasõstrakaste

300 g (külmutatud)musti sõstraid

200 ml punast veini

1 sibul

2 küüsluguküünt

soola

suhkrut

musta pipart

2 spl võid

palsamiäädikat

Haki sibul ja prae võis madalal kuumusel, kuni muutub klaasjaks. Lisa hakitud küüslauk. kuumuta veel veidi ja lisa marjad. Kalla peale vein ja lase madala tulel kokku keeda, kuni vedeliku on alles pool esialgsest kogusest. Suru segu läbi sõela ja maitsesta palsamiäädika, soola, pipra ja suhkruga.

Soomes veskil

Jah, tänaseks on see leib juba ammu söödud ja tuleb tunnistada, et kadus laualt kiiremini, kui ei iilal varem. Leib, nagu leib ikka. Kodus küpsetatud, nagu ma seda juba vist ligi kolm aastat teinud olen, aga seekord oli tooraineks Soomest toodud värskelt jahvatatud jahu. Ah, et miks Soomest?
Juba suvisel blogardite retkel Soome ajasin kõrvad kikki, kui Aki Arjola, Eat & Joy Maatilatori vedaja, mainis, et vastupidiselt üldlevinud arvamusele valmis jahvatatud jahu kaua ei säili.

Kohe jahvatamise hetkel, kui purustatakse terad hakkab vili kaotama väärtuslike vitamiine, mineraalaineid, mikroelemente ja rasvu. 2-3 nädalaga haihtuvad pooled B-rühma vitamiinidest. E- vitamiin hävineb juba jahvatamise päeval. Seega, et organism saaks saaks toidust kätte võimaliku parima “kütuse” soovitatakse kasutada leiva ja pudru valmistamiseks väskelt jahvatatud jahu. B- rühma vitamiine on kaheksa, igal neist on oma ülesanne. Kuid äärmiselt tähtis on nende kõigi üheaegne koosmõju. Viljatera ei kujuta endast ainult esmatähtsate ainete ladu, vaid ka sisaldab täpselt neid kõiki õiges tasakaalus. See kõik käib täistertajahude kohta. Veel jahvatamisest loe siit.

Valge nisujahu on nii ehk naa surnud toode ja seda jahvatatud kujul säilitamine enam halvemaks ka ei muuda. Rafineeritud jahust on kadunud kõik kehale vajalik ja seda süües ei varusta me keha vajalike toitainetega, vaid sunnime teda kasutama oma vitamiini, mineraalainete ja mikroelementide tagavarasid.

Nüüd külastades uuesti Eat & Joy Maatilatori uut, avarat ja valgusküllast müügipaika Kluuvi kaubanduskeskuses suristasime kaasblogarditega suure huviga miniveskite kallal. Kaalusime ja kallasime puidust kausikesega teri krõbinal veskitesse ja uurisime huviga teraviljakotte. Minu reisikotti mahtus veidi üle kilo värskelt jahvatatud rukkijahu, millest kohe koju jõudes leiva küpsetasin. Olin äärmiselt põnevil, et kas siis on mingit vahet ka maitses tunda. Peab tunnistam, et oli päris oluline vahe. Leib sai hästi aromaatne ja kuidagi sügavama maitsega. Nojah, seda kirjeldada on paras katsumus, kuid proovige ise järgi, kui veskivõimalus tekib. Päris kindlasti, aga varustasin keha parima “kütusega”, peale leivaviilu söömist püsis täiskõhutunne ikka jupp maad kauem, kui saia näkitsedes.


Ma ei teagi nüüd kas hakkan Soomes veskil käima, või oleks mõistlik selline miniveski koju soetada:) Kuni asja kaalun, lubas kallis kaasa Helsingi tuurilt jahukotikesega naasta. Palju pole ju korraga vaja kanda, ikka vaid sedavõrd, et kohe samal päeval ära kulutada jõuaks. Aga loomulikult on veski soetamine otstarbekam, pealegi ei võta see üldse palju ruumi. Viljateradki siinsete ökopoodide valikus olemas.

Veskipildi tegi Lauri Laan.

Peale veskitoa oli Eat & Joy Maatilatoril muudki põnevat. Seal jahvatatakse vilja, küpsetatakse leiba, raiutakse liha, roogitakse kala ja pakutakse kehakinnitust. Kogu kaubavalikalik koosneb Soome väiketootjate ja talunike toodetest ja on kasvatatud ehtsalt mahedal viisil.

Piimabaarist saab toorpiimast valmistatud jooke ja jäätiseid. Lisaks veel magusaid kooke ja küpsetisi

Köögist saab toekamat kehakinnitust.. Seekord oli lõunaks kapsasupp lambalihaga. Suitsulõhe salat ja valgehallitusjuustu salat.

Suur leivaahi küpsetab kohapeal jahvatatud jahust leivad.

Liha peab kindlasti enne letile jõudmist mõned päevad rippuma.

Kliendid on teadlikud ja valivad.

Boris - elueliksiir

Värsked leivad rätiku all.

Armas piim

Sõbralik ja asjatundlik teenindus.

Alati tasub läbi põigata, meie veetsime seal pika pärastlõuna.

Siidriküülik viigimarjadega

Ongi talv oma täies hiilguses kohal. Valge puhas lumevaip, krõbedad külmakraadid, kutsuvad suusarajad ja vahest sekka mõni eriliselt ere hetk täis silmipimestavaid päikesekiiri.
Suuskadelt pühkisin tolmu ja sättisin käeulatusse. Metsa seekord veel ei jõudnud, kuid küll ma varsti lähen. Enne minekut pistan paja ahju.



1 küülik
paneerimiseks 2 spl jahu
soola
õli praadimiseks
1 pudel naturaalset siidrit
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 porgand
5-6 kuivatatud viigimarja
kuivatatud salveid
musta pipart

Tükelda küülik 6-eks tükiks. Veereta liha kergelt soolaga segatud jahus. Pruunista küüliku tükid pannil kuumas õlis, kuni need muutuvad kuldpruuniks. Tõsta ahjupotti. Haki sibul ja lõika porgand suupärasteks tükkideks. Kuumuta sibula- ja porgandirattaid veidi kuumal pannil, lisa ahjupotti. Pane potti ka küüslauguküüned, salvei, viigimarjad ja vala peale siider. Küpseta 150 kraadi juures 2 tundi.
Lisandiks sobib värske salat ja kuskuss.

Tatrapliinid

Viimane blogardite külaskäik Mooni kujunes eriliselt toredaks. Tegelikult on seal olles alati pigem tunne, et oled sõpradel külas, kui kohvikus. Seekord oli koos hulgaliseslt toidusõpru. Hästi mõnus oli, et külalislahke pererahvas leidis lisaks meie kuninglikule kostitamisele aega ka elust ja toidust juttu puhuda. Jutuajamisest ajendatuna jäid meelde mõlkuma mitmed toidud Mooni menüüst, mida tahaks kodus ka järgi proovida. Romani ja Igori kokakäekirjad on selged ja lihtsad, lausa kutsuvad proovima, kas õnnestub koduköögis midagi sarnast korda saata.
Seekord proovisin tarajahust pliine valmistada. Kõik retseptid, mis mu otsingute teele jäid, sisaldasid lisaks tatrajahule veel nisujahu. Mul oli millegipärast kangekaelne arvamus, et proovin läbi ajada ilma nisujahuta. Kaks ööpäeva taina kääritamiseks tundus ka üüratu aeg olevat. Seepärast võtsin appi alkoholivaba õlle, et käärimisprotsessi kiirendada. Vihje õlle kohta jagas meile Jana, Mooni särasilmne perenaine. Mooni pliinid valmivad samuti õllega, sest aega oodata pole ka restoraniköögis.



100 g tatrajahu

200 ml piima

1 pudel tumedat õlut

11 g kuivpärmi

Sega pärm jahuga. Vala juurde käesoe piim ja lisa toasoe õlu. Lase käärida tund aega.

3 muna
2 spl hapukoort

maitse järgi soola

1 sl suhkrut

150 g nisujahu (mina kasutasin tatrajahu)


Eralda munakollased valgetest. Sega eelkääritatud taina hulka munakollased, hapukoor, maitseained ja jahu. Sega hästi läbi. Vahusta munavalged ja sega kergelt tainaga.
Tõsta tainas lusikaga pannile kuuma või ja õli segusse. Küpseta keskmisel kuumuse mõlemalt poolt kuldpruuniks.

Juurde sobib törts hapukoort, peeneks hakitud punast sibulat ja sutsuke siiamarja. Miks mitte ka heeringas või soolalõhe.



Mina määrisin värske lõhesaba(200g) kadakamarjasoola ja pruuni suhkru seguga (1 spl soola ja 1 tl suhkrut) panin karpi ja kallasin üle džinniga, nii, et kala oli üleni kaetud. Lasin maitsestuda üle öö ja lõikasin õhukesteks viiludeks.
Mari-Liis maitsestas lõhet viinaga. Olen Mari-Liisiga sama meelt. Otsatükki esimene viil oli vast liialt tugeva maitsega, kuid järgmised viilud juba tunduvalt leebemad ja parajalt “küpsenud”.





Loe veel Tuuli siidisest pasteedist.

Blogi juba kolmene

Kolm aastat blogimist on täis saanud. Aeg lennutada šampanjapudelilt kork ja meenutada, mis kolmandasse blogiaastasse mahtus. Tükike blogilugejate lemmik kooki pole ka pidupäeval liiast.
Lisaks toidutegemisele, retseptide arhiveerimisele ja pildistamisele on blogimine kolmandal aastal virtuaalmaailmast otsaga reaalsesse jõudnud.
Pop-up kohvikuid, kus oma kätt ja koduköögi võimsust olen proovile pannud, on avatud lausa mitmel korral. Solarises veebruaris, Sadamaturul varakevadel ja südasuvel ning Pärnus augustiunetusel. Kuigi ma iga uue alguse juures olen olnud kahtlev ja skeptiline, on see tunne täielikult haihtunud niipea, kui koogid letil ja kunded kohal. On olnud ülevad hetked ja ehedad emotsioonid.

Toredad kohtumised teiste toidublogijatega on päevadesse vürtsi lisanud. Nauditavateks on kujunenud meeleolukad restoraniõhtud ning toidureisid kaugemale ja lähemale.

Kokaraamat, video ja kokasaate lindistus on pannud südame ohtlikult kiiresti põksuma.

Kaastöö ajakirjale “Psühholoogia Sinule” on suurepärane võimalus oma toidukirge välja elada.

Eriti tänulik olen Sulle, armas blogilugeja, selgub, et sel aastal on unikaalseid külalisi olnud 23 214. Suured tänud 450 kommentaari eest, millega olete seda blogi täiendanud.

Tulge jälle!

Teid oodates,
Piret

Muru purud

Muru on restoran Helsingis. Tegu pole siiski mingi rohusööjate paigaga, soome keeles tähendab muru hoopiski puru või raasukest. Restoran on nimele vastavalt väike ja koduselt hubane, vaid õhtusöögiks avatud paik. Oi, kui vähe on selliseid kohti, kus kohe uksest sisse astudes tunned iga ihukarvaga, et siia sa kuulud. Helsingi-suuruses linnas on aga palju neid, kes samamoodi tunnevad, sest tänavalt sissejalutades vaba lauada saada suurt lootust pole. See-eest on neil mugav online broneerimisüsteem ja meil vedas. Oli meeles paar päeva enne Helsingisse minekut broneering teha ja saime selle õhtu viimase kahese laua, küll ainult kella viieks õhtul. Esmalt tundus küll veidi varajane aeg õhtustamiseks, kuid uudishimu oli piisavalt suur, et päevakava õhtusöögi järgi sobitada.

Niisiis Murus on kõik pisike. Ruum ja menüü, aga iga puru saab taldrikult kokku kraabitud ning iga detail ruumis räägib kõneka loo.
Baari kohal mustal tahvlil kirja pandud nimed annavad teada, kes täna köögis ja saalis sinu õhtu õnnestumiseks oma panuse annavad. Teenindus on siin siiras, sõbralik ja asjatundlik. Teenindajaid on väikese 30 kohaga restoranis neli viis. Ruumi muudab mänguliselt põnevaks seinale toetuv redel, mis viib lae all asetsevale poolkorrusele või õigemini laiemale riiulile, kus veinitagavarasid eksponeeritakse. Valgeid linu ja lühtreid ruumis pole, mööbel on lihtne ja väärikalt tagasihoidlik. Samas on üldmulje nii mõnusalt elegantne, kui ka soojalt kodune. Küll aga püüab pilku ruumi kõrgest laest alla rippuv veinipudelitest valgusti.



Menüü vahetub iga päev ja on lühike. Pakutakse 4 käigulist päevamenüüd, millel pole mingit pistsmist päevapakkumisega. Menüü on kokku pandud parimale päeva toorainele toetudes. Samas jäävad sööjatele ka vabad käed, vahetada soovi korral välja mõni käikudest. Alati on võimalik vahetada liha kala vastu või vastupidi. Päevamenüüle lisaks on ka nn. pisike püsimenüü, mis kirjas seinal. Valida võib ka neljakäigulise menüü asemel, kahese või kasvõi viletsa isu korral vaid ühe roa. Mõistagi saab valida toitu koos veiniga või ilma. Menüü juurde on sobitatud ka klaasi kaupa sobivad veinid ning veininõu tasub kuulata, majas töötab Helsingi esisommeljee.





Meie asume uudishimulikult nelja-käigulise menüü kallale, laseme endale kallata ka sobitatud veinid iga roa juurde.
Kruvime niigi tekkinud isu esmalt cavaga suuremaks ja krõbistame juurde sooja leiba, mis paberkotis lauanurgale poetatakse. Pudelivett restoran ei paku, tuuakse filtreeritud kraanivett. Mullivee sõprade rõõmuks on osa veest siinsamas köögis kihisema aetud.



Ehkki ma olen sedasorti veidrik, kes peab oma toite vahetpidamata fotokaga jäädvustama, juhtub minuga aegajalt ka seda, et olen taldrikutäiest nii lummatud, et unustan kaamera järgi haarata. Nii läks ka seekord. Nutt oli kurgus, kui viimseid palu taldrikult korjates tardusin, et ma olin ilma pilti tegemata kõik nahka pannud.

Minu tähelepanu kuulus jäägitult pardirinna pastramile, kitsejuustukreemile, röstitud peedile ja magusale siirupisele kastmele, millele ma kohe kahvliga kallale asusin. Pastrami tähendab liha valmistusviisi, mida enamasti kasutatakse loomaliha puhul, kuid maailm areneb ja laieneb. Siinkohal oli pardifilee esmalt maitsestatud ürtidega ja seejärel kergelt külmsuitsutatud. Õhukesed punerdavad lihaviilud olid pehme suitsumaitsega, mis lasi pardiliha iseloomulikul maitsel siiski jõuliselt särada. Lisandid moodustasid imelise ansambli ja iga puru sai kokku korjatud. Pildi sain naaberlaua kohale kummardudes.




Metsik siig (kelner toonitas seda korduvalt, et see pole mingi kasvatuse kala), maapirnisalati ja trühvliga maitsestatud
kaste sobitus olivaliselt juurde pakudud Riesling’uga, mis oli tuntavalt petrooline. Olin lummatud, kuigi ma pole suur Rieslingí
austaja.



Maitsesime ka põhjpõdra muredaks küpsenud külge tüümianiga maitsestatud béarnaise kastme, läätsede ja juurviljadega.



Juustutaldrikul ilutses punahallitusjuust ja toffe-maitseline kauaküpsenud gouda, seltsiks hapukas kirsi tšatni.



Magustoidu oli kokad nimetanud vaeseteks rüütliteks. Krõbedaks röstitud kohapeal küpsetatud brioš, karameliseeritud ananass, marjad ja sidrunheina jäätis.



Murus ausatakse hooajalist ja võimalusel kodumaist ning väiketootjatelt pärit toorainet. Toiduvalmistamise tehnikad on rahvusvahelised, nii nagu kogu meeskondki. Tõsi, nende soomekeele oskus on lihvitud niivõrd perfektseks, et välismaalasteks neid küll ei pea. Vaid väike keelevääratus paljastab päritolu. Kui kelner lubab, et tulemas on murulaugujäätis tõusevad minu kulmud juuksepiirini, kuid kohe saan oma näolihased lõdvestada, kui kelnerile meenub hetke pärast sõna sidrunhein. Nojah, soome keeles ruohosipuli (murulauk) ja sitruunaruoho (sidrunhein) on sarnased küll:)

Viimne kui puru sai hoolega kokku kraabitud ja ilmse mõnuga nahka pistetud. Oli üks viimase aja meeldejäävamaid restoranielamusi. Ootan juba, et pääseks üle kontrollima.

Heeringas kasukaga

Imelist uut aastat!

See Vene köögi klassikaline retsept meenub mulle tavaliseslt alati uue aasta alguses. Ei tea miks? Võib olla on oma osa selles just aasta algul Tallinna tänavapildis promeneerivatel vene prouadel. Kelle õlgu katavad külluslikud karusnahad. Mõned kehakatted on ülepakutult rikkalikud, osad siiski jalustrabavalt šikid. Tõsi, see aasta jäi kasukaparaad viletsa ilma tõttu oodatust kesisemaks.

Aga heeringale sobib vammus kenasti. Kirev porgand ja peet koos pehme valge hapukoorega mässivad kalakese mahlasesse embusesse. Tuleb vaid kihid kergelt üksteise peale tõsta ja luksuslik kooslus ongi sündinud. Suurepärane sobivus, olgu ilm, milline tahes.



2 porgandit
1 suurem peet
peotäis rohelist sibulat
murulauku
2 fileeritud heeringat
200 g hapukoort
3 muna

Keeda porgandid ja peedid vees pehmeks, kuid mitte lödiks. Lase jahtuda. Keeda munad.
Riivi jämeda riiviga porgand ja peet. Haki heeringas väikesteks kuubikuteks. Peenesta sibul ja murulauk. Purusta kahvliga muna peeneks puruks. Lao kõik ained kihiti kaussi. Näiteks nii: porgand, peet, heeringas, sibul, murulauk, hapukoor, muna. Siis korda veel kord kõiki kihte, jäta pealmiseks kihiks hapukoor ja raputa peale ülejäänud ained peente triipudena.
Soovi korral võib lisada ka keedetud kartulitest kihi ja hakitud mugulsibula. Kastmena sobib hapukoore asemel ka majonees.