September 7, 2009

Liivtatikud ja mõõkkala




Sügis on kohal. Enne veel, kui suvi oma pärisõigused käest andis jõudsime sellele väärilise punkti panna meretagusel Hiiumaal. Suur õnn on omada „kodustatud“ hiidlasi, kes su olemise saarel imeliseks elamuseks muudavad. Kas pole imeline, kui kohale saabudes ootavad sind ees soojad ja selle suve tüsedaimad suitsulestad. Korvid, kotid pungil saarel armastusega kasvatatud köögiviljade ja ürtidega siirdusime õdusasse metsamajja, et veeta suve viimane nädalalõpp. Jalutuskäigud kaunites rannametsades olid niisamagi nauditavad, kuid lisaks veel korvitäied liivtatikuid - seened,millest mul varem aimugi polnud. Sain tead, et väärt söögiseen – puravikuline ja väga maitsev!

Kaunilt siiruviirulised porgandiriisikad kasvasid lausa liival. Metsaveerelt leidsime ka paar kuninglikku sirmikut. Seenehasart haaras meid täielikult oma võimusse, nii et ka paadunud linnavurlede metsast väljasaamisega oli omajagu tegu.



Maitsenaudingud olid jumalikud. Kõik see kraam oli saarel kasvatatud, korjatud, küpsetatud. Isegi lihaveis, millest oli saanud kaua küpsenud Burgundia pada, oli kohalik. Peetidest, porganditest, ubadest, seentest, munades rääkimata ja vist pole vaja lisada, et leiba ei osta me enam ammu poest. Veini kulus ohtralt sellise pidusöögi allaloputamiseks, pidime ju proovima milline kolmest erinevast pinot'st paremini toiduga sobib. Teadagi olid arvamused erinevad ja kõlavalt plumpsudes avanesid üha uued pudelid. Öö oli aga sume, tähistaevas müstiline ja ritsikate kontserdist käis üle mere jõuline müha.
Meri oli jätkuvalt tormine ka hommikul ja loodetud angerjas jäi püüdmata, kuid see meid ei heidutanud.

Nautisime Ristnas ristlainetust ning Paradiisirannas komistasime surfarite trikke jälgides mõõkkala otsa, mille öine torm oli kaldale toonud.


Lummav ja ettearvamatu see meretagune maa. Meri ei anna vahel kalamaimugi, siis jälle veeretab su jalge ette hiidkala.....ja seda vanimat talukohta, seal Kalanas, olen hakanud unes nägema...
Liivtatikud on nüüdseks ilusti purki sätitud,abiks nami-namist marinaadiretsept. Kui Hiiumaa igatsus peale tuleb on vaja vaid purgi järgi haarata.

5 comments:

  1. meil kasvab ka Neemes ranna ääres männimetsas palju liivtatikuid. Hästi maitsvad on! Kahjuks sageli jube ussitanud:(
    Väga ilus postitus:)

    ReplyDelete
  2. Just laususin omaette lugedes samad sõnad, et väga ilus postitus.

    ReplyDelete
  3. ma käin ikka siin sirmiku pilti vaatamas ja suud vesistamas.

    ReplyDelete