Vaevalt jõudsime tagasi Eesti tuurilt, kui pühkisime jalgadelt tolmu ja lendasime eksootilisse Taisse. Õigupoolest on see minu kolmas Taimaaga tutvuse sobitamine. Esimene külastus jääb umbes 10 aasta tagusesse aega. Siis olid sihiks Bangkok ja kuurortlinn Hua Hin. Pea kaks aastat tagasi viibisime palmisaarel Koh Samui ning väikesel ja metsikul Koh Phangan-il ja uuendasime tutvust ka Bangkokiga.
Seekord olid meie sihiks Krabi ja Koh Lanta. Pärast veel paar töist päeva Singapuris. Eesmärgiks oli A sünnipäeva tähistamine lõõgastava puhkusega.
Krabil võtab meid vastu pahvak kuuma õhku ja troopiline vihm. Vaatamata pikale lennureisile tunnen juba taksos, kuidas keha puhkuselainele häälestub. Peatume Nakamanda resort&spas, mis kuulub SLH (Small Luxury Hotels of the World) ketti. Vastuvõtavad avalad naeratused, imeilus tai tüdruk juhatab meid istuma ja juba jookseb nurgatagant välja teine, veel ilusam ja põlvitab meie jalgade ette madala lauakese kõrvale, serveerib jahedad joogid ja muidugi külmad lõhnastatud rätikud värskenduseks. Seda kõik saadavad siirad naeratused ja rinnale kokku surutud käed koos kummardusega.
Resort koosneb kahekorruselistest majakestest, magamistuba on avar ja vannituba umbes sama suur. Täpsemalt kuulub vannituppa lisaks laeaknaga vannile, mida ümbritsevad troopilised veetaimed , garderoob, mis jaguneb veel ka kaheks, nn. proua ja härra tiib!!! Super! Laotan oma siidikleidid ja kosmeetika laiali ja olengi nautimiseks valmis.
Troopilises aias ringkäik viib meid mereni ja esimene asi, mis silma jääb, on paadid kuival?! Nimelt seal, kus peaks olema meri, pole vett?? Tsunami??!!! Kuhu poole joosta? Siiski paistab kõik rahulik ja keegi ei paanitse, ei raatsi minagi idülli lõhkuda. Seame sammud restorani suunas ja võtame istet
õdusal terrassil. Vihm on lakanud, ümberringi pime, sume ja soe. Jahutav valge vein avab meeled nautimiseks. Söön Tom Yam-i, mis on nii vürtsikas, et silmist hakkavad voolama pisarad. Tulekahju kustutab valge aurutatud riis.
Hommikul ärgates on tunne nagu elaks puu otsas. Valges avanev vaade on sootuks erinev õhtusest. On avar, lopsakas ja idülliline. Peale kosutavat hommikueinet veepiiril, mis koosnes muu hulgas troopilistest mahladest ja puuviljadest teeme jalutuskäigu rannal. Vesi on hakanud tõusma. See seletab ka õhtused kuivale jäänud paadid, tegemist on tõusu ja mõõnaga.
Rand on varahommikuselt vaikne, vaid usinad kalamehed sebivad paatide juures ja sõidavad siis mootori popsudes merele. Vaated on nii maalilised, et isegi rannatoolil lebada on raske, iga natukese aja tagant kargan püsti ja haaran fotoka järel, et seda ilu jäädvustada. Päike on aga halastamatult kuum, kui raamatut lugedes varbad varju alt välja unustan „ hammustab“ ta neid valusalt.
Kui meel nautimisest uimane ja keha päikesest kuum, seame ennast sisse jahedas spaas , naudime Tai Kuninglikku Masaaži. Jahe dušš, aurusaun ja veerand tunnikest mullibasseinis valmistavad keha ette masaažiks. Riietume valgetesse puuvilastesse rüüdesse ja meid juhatatakse maheda muusikaga ruumi.
Oma keha poputamine, ergutamine, lõdvestamine ja noorendamine kuskil vaikses oaasis tavakärast kaugel mõjub hingele kui palsam ja vaimule kui luule. Spaad vajavad kõik. Eriti Tai spaad, sest sellist isiklikku meeldivat ja tähelepanelikku teenindust ei leia vist mitte kusagilt mujalt. Iga spaakülaline tunneb end printsessina. Või siis kuningana.
Joome teed spaa terrasil, taustaks päikeseloojang....Rohkemat tahta oleks liiast.....
Õhtusööki naudime lamades – nimelt on basseini kõrval nn „põrandasse uputatud“ lauad, kus saab süüa patjadel lamades. Seekord naudime magushpusid krevette ja parti. Avastan pomelo salati ja armun sellesse.
Tšillitulise söögiga on nii: alguses on suus jube valus, aga veidike on mõnus ka. Teine kord on juba rohkem mõnus kui valus ja siis juhtub see, et tahad veel ja veel ja oledki sõltuvuses.
Sünnipäeva hommikused üllatused nauditud, koogid söödud, küünlad puhutud asume teele. Kenad tüdrukud saadavad meid teele naeratuste ja heade soovidega ning lehvitavad veel pikalt autole järele.
Sõidame läbi uniste külade mööda troopilistet metsadest. Jõuame paadisillani, kus ootab meile vastu tulnud kiirpaat, et viia meid Pimalai luksuskuurorti.
Merereis on äärmiselt maaliline. Andamani mere rannad on täispikitud eksootilisi kaljusaari. Vesi on heleroheline ja möödavilksavad mangroovimetsased rannad kaunilt kutsuvad. Tean, et peaksin istuma varikatuse alla, et päike mulle liiga ei teeks, kuid nii mõnus on paadininas uudistada ja lugematul hulgal pilte klõpsida juuksed tuules lehvimas.
Lanta Yai saar asub Andamani meres, Puhketi saarest ja Phi Phi saarest kagu poole, vahetult Krabi pronvintsi läheduses. Saar on kolmkümmend kilomeetrit pikk ja kuus lai ning kuulub Koh Lanta saarestiku rahvusparki. Võrreldes Phi Phi ja Puhketiga ei kannatanud Lanta tsunami käes. Liivarandade ja hotellidega äristatud läänekallas on mägine ja enamus maju paikneb mäeserval.
Paat randub otse hotelli privaatrannas ja maale pääseb ujuvalt paadisillalalt, millel käimine osutub tõsiseks katsumuseks. Kiiremaks maale jõudmiseks pistan jooksu. Kingatallad on aga libeda ja sild kõigub hullusti. Tunnen hirmu, et prantsatan koos kaameraga vette. Õnneks jõuan kuivalt kaldale, kuid päike põletab täiega ja liiv on nii kuum, et paneb isegi kinga tallad suitsema. Jään siiski ellu ja minu pingutused saavad kroonitud jasmiinipärjaga, mille meile vastu tulnud administraator, mulle kaela riputab. Ninasõõrmeis magus aroom ja kõrvus golfiauto surin jõuame vastuvõttu, kus kordub sisseseadmise tseremoonia külmade rätikute ja joogiga. Ja taas südamlikud naeratused. Oh, küll on hea!!!
Pimalai kuurort kuulub samuti SHL ketti ning on mõeldud eelkõige romantiliseks mesinädalapuhkuseks armastajatele. Tõepoolest troopilises aias seisvad omaette majakesed merevaate, suurte rõdude ja vannidega, kust taas vaade mererannale – see kõik on just kui loodud sensuaalseks puhkuseks.
Tutvume oma uue paradiisiga ja valime välja õhtuseks pidusöögiks restorani. Restorane on siin nimelt koguni neli erinevat. Kuumuse tõttu peame aga ennast üsna tihti basseinides värskendama . Basseine aga on siin kaks. Üks rannast veidi kõrgemal aia serval ja teine kõrgel mäekaldal hingemattva merevaatega.
Kõrgel mäeserval paiknevas restoranis The Seven Seas otsustame ka õhtustada.
Naudime šampanja peeneid mulle ja häälestame ennast õhtusöögiks. Ümberringi eksootilised ööhääled ja kuum õhk, õrn ja soe tuulehoog.... Restoran pakub fusion-roogasid. Proovin tuunikala carpacciot ja lobsterit. Mõlemad on nii oivalised, et tahaks veel ja veel, mitte et portsjoni suurus poleks mind rahuldanud, vaid sooviksin pikemalt nautida seda imelist maitsete kombinatisooni ja tooraine värskust. Istume veel pikalt ja naudime imelist õhtut, magada ei raatsi......
Järgnevad päevad kulgevad mõnulemise rütmis rannal lebotades ja siidises merevees kümmeldes. Teeme ka väikseid põikeid eemal rannal paiknevatesse söögikohtadesse ja toit, mis pakutakse on suurepärane ka lihtsas rannakohvikus. Päikese käes jalutamine on küll üsna vaevaline ettevõtmine. Pingutame siiski ja ronime Ba Kan Tigani ranna servas kõrguva mäe jalamile, et preemeerida ennast selle ettevõtmise eest kaunite vaadete ja värske kookosega. Jube palav, vesi voolab nagu saunas....
Rannal puude varjus raamatut lugeda on muidugi turvalisem, tai tublid tüdrukud ja poisid hoolitsevad selle eest, et vesi klaasis otsa ei lõppeks ja pakuvad eksootilisi puuvilju. Kui tekib mõte, et sööks midagi, pruugib ainult viibata ja värske ja vürtsikas mereannisalat yam talee on kohal koos valge veiniga, külma ja jahutavaga.
Päikeseloojangud on siin vapustavad. Sätime ennast patjadele mõnulema käeulatuses Sunset kokteilid ja naudime imelist värvidemängu ning loodushääli, mis muutuvad järjest valjemateks.
Õhtu möödub rannarestorani mereanni barbecue'ga maitsemeeli rõõmustades ja rannal asuvast Why Not baarist elamusi otsides. Mõnus muusika ja muretu elu, nii võiks jäädagi.
Paraku saab iga puhkus ükskord läbi ja oleme taas teel, seekord on sihiks Singapur. Koju kaasa viin hunniku mälestusi ja tunnen, et olen tai toidust veel rohkem sõltuvuses, kui enne. Seekord leidsin ka magustoitudes oma lemmiku mango ja kleepuv riis ja muidugi pomelo salat.
Salatit pakkusin ka kodus perekondlikul sünnipäevalõunal ja vaatamata eelarvamustele leidis see sooja vastuvõtu. Olen õnnelik, kui sain tükikese tai maitset kojujäänutele kingiks anda.
Pomelo salat
pomelo
helerohelist ja tumerohelist köögivilja( seller, suvikõrvits, oakaunad)
krevette
koriandrit
kookoshelbed
Kaste
mett
purustatud maapähkleid
laimi
tšillit
küüslauguküüs
kalakastet
Fileeri pomelo ja tükelda köögiviljad ja koriander. Sega juurde krevetid. Sega omavahel kastme komponendid, vala köögivilja- pomelo segule, puista üle kookoshelvestega. Minul õnnestus puht juhuslikult just sobival hetkel osta Stockmannist söödavaid orihidee õisi, millega salati kaunistasin.
