August 20, 2012

Põhjaka köögis.



Hiiumaa tolm veel kinganinadel, punusin kohe Põhjak kööki. Oli minu kord Blogijad 
Põhjakal projektiga seoses mõisaköögis kokata.
Kui ma läbi tiheda vihmasaju mõisakööki saabusin,  ennast arglikult nagu õpilane Kiir ukse vahelt sisse poetasin, oli köögis juba töö täies hoos ja uus nädal sisse juhatatud. Muljetavaldav oli sõbralik õhkkond, mis köögis valitses. Mahe muusika ja kõigil oma rida ajada ning koht teda. Mõnusalt tögavad naljad üksteise kulul andsid aimu ühtsest perest.
Proovisin siis kätt köögimasinate kallal ja katsusin  hästi asjalik olla. 
Suvikõrvitsa garpaccio tegemine pole just teab mis suur kunst, aga terve vannitäie vorpimine võttis ikka omajagu aega.  Suristasin valmis mandlise kalakatte. Lisaks mandlitele, riivsaiale ja petersellile, sokutasin segusse ka  mahlakaid fenkolipealseid mõisa juurviljaaiast.  Mandlikoorik oli küll mõeldud mahlaka tursa katteks, aga tol päeval oli käepärast haug.  Kui kogu kupatus taldrikul maandus, oli Otti kord öelda, mis ta sest kooslusest arvab. Maitses tema ja teisedki, viimaks ütles Ott, et tomatid on head hapukad. Miks nad siis polnud, olid ikka. Ja need oli ta ju ise sinna poetanud:)



Magusameister Joel oli seotud majast eemal kohustustega ja jättis mind  mu sõstrakoogiga oma noorema venna kantseldada. Sahmisime siis üksteise võidu kooke teha. Dan treis õppinud vilumusega Napoleone ja pakkus mullegi maitsta. No küll võib ikka mõni kook eriliselt hea olla, rabe ja kreemine. Mmmm, sellest ei tüdine kah:)  Mina alustasin sõstrakookide tegemisega. Mul võttis see suuremate koguste rehkendamine ikka tiba aega. Koogi tegemine on täpsust nõudev töö ja kui just igapäevaselt mitmeid kooke vaba vasaku käega valmis ei meisterda paneb kukalt kratsima küll.  Tegin koogi plaanitud kaerajahu asemel speltaga, kuhu puistasin kaerakliisid ja  kardemoni. Munavalgevahu hulka segasin ohtralt punaseid sõstraid ja sutsukese kama. Mu meelest sai kook täitsa tore, selline parajalt rustikaalne, miljööga hästi haakuv. Joeli ja Oti meelest oli ka täitsa ok.



Seni, kuni koogid ahjus küpsesid, oli kahe vihmasabina vahepeal aega aiamaal ja kanakuudi ümbruses ringi vaadata. See ongi päris elu! Köögiviljad aiamaalt, kanad ja maitsev ehe toit. Mõisa südameks köök, uhke puupliidiga. Mille ümber on küll jah hirmus palav toimetada ja millel kokkamine on linnainimese jaoks kui hiina ime, nuppe ju pole. Aga tulemus on eriline. Paneb tahes tahtmata pead murdma, kuidas endale seesugune pliit soetada. Kanad ja kõik juurdekuuluv muidugi ka....
Seni kuni pliiti, kanu ja lahmakat aiamaad pole, kisub ikka ja jälle Põhjakale tagasi.











August 10, 2012

Ilmaäärel Kalanas




See oli ilmselt kuskil kevadtalvel, kui Kalana kohviku perenaine Anneli Tuulile kooskokkamise ettepaneku tegi. Tuuli omakorda Liinat, Mari-Liisi ja mind ühisüritusele kaasa kutsus. Loomulikult ei juurelnud me kaua, vaid andsime sedamaid oma jah-sõna.

Jaanipäeva paiku takseerisime koha üle ja hakkasime suurejoonelisi plaane pidama, kuidas ja mida kõike unelmate õhtusöögil pakume. Enamjaolt lendlesime kõrgel fantaasiamaailmas ja maalisime silme ette paduromantilist õhtut imedemaal.

Õhtusöök sai nimeks Ilmääre Itaalia ja sobitus Hiiuma kohvikutepäeva kirevasse programmi. Itaalia seepärast, et otsustasime toitu valmistada heast rustikaalsest toidust lugupidavate itaallaste tehnikate järgi, kasutades selleks võimalikult palju kohalikku saarel kasvatatud, püütud ja õngitsetud toorainet.

Menüü kokkupanemine võttis aega nii mõnedki pikaks veninud lõunapausid. Päris ohtralt vaidlusi ja paar kriisikoosolekut, kuni kõik rahule jäime ja lõplikult pikad ostunimekirjad ja tegevuskava lukku lõime. Imedemaa fantaasimaailmast tulime ka maa peale, või noh õigemini saarele ikka.



Algne plaan oli pakkuda õhtusööki 60-nele inimesele. Arvestades asjaolusid, et pidu pidi toimuma rahvarohketest paikatest eemal, justkui ilmaäärel, tundus see algul liialdusena. Olin päris kindel, et küllap me selle supi ise ära sööma peame. Kuid  kohe peale pidusöögi väljakuulutamist tuli teade, et pooled kohad müüdi hetkega ära, teine pool läks sama kiirelt ja siis oli üritus juba ülemüüdud. See pani meil  põlved korralikult  värisema ja südamed kiiremini põksuma. Kas ikka suudame? Kas toitu jätkub? Palju peaks juurde varuma? Nõud?

Õnneks oli meil saarel kohalikku olu hästi tundev tugigrupp, kes aitas paigapeal tooraine muretsemisel. Lambajaht kujunes üsna närvesöövaks ürituseks, kuid viimseidki kanaleid appi võttes oli lambuke meil peos. Samuti imemaitsev kohalik kitsejuust ja talumunad. Suured tänud meie headele sõpradele Tiiule-Tõnule, kes meid aitasid ja ürituse õnnestumisele õla alla panid ning isegi nappi uneaega meie  ja kõigi piduliste pärast kulutasid. Lambukese oma heade oskustega hakklihaks muutsid. See, et kalavarud meres on piiratud, pole enam mingi uudis ja kuna ka ilmaski ei tea ette, mida meri parasjagu annab, pidime kala saarele pealinnast kaasa tooma. Vastasel juhul oleksime riskinud poole õhtusöögi lörriminekuga.

Kui me päev varem Tallinnast oma killavooriga saarele teele asusime olime üsna optimistlikud, et teeme esmalt pisut ettevalmistusi ja järgmise keskpäeva veedamae Kärdlas kohvitades. Mõistagi ei saanud me jalagagi köögist välja, isegi paari sammu kaugusele mere äärde kive korjama lippamine tundus ajaraiskamisena. Õnnestus vaid  kohe praamilt tulles Emmastes toredas koduaias köögivilja ja marjapöösaste kallal  korralik puhastustöö  teha.



Nii me siis vaaritasime seal kaks päeva ühtejärge, nii et tallad tulitasid. Panime tööle nii kaasavõetud lapsed kui kaasad. (Heinamaal “aaskäokinga” taga ajades või mererannal kivikesi korjates  tundis nii mõnigi mehepoeg end  veidralt, kuid kõigele vaatama sooritati ülesanne laitmatult ja tuldi peagi end uuesti appi pakkuma). Rippusime telefoni otsas, et hankida puudu olevat kraami nii mandrilt kui saarelt, kirjutasime uusi poenimekirju, hakkisime, grillisime, lõikasime, segasime, maitsesime ja ikka ja jälle muretsesime, kas ikka jätkub kõigile.








Äpardusteta ei õnnestu vist ka ilmaski köögis läbi ajada. Alati leiavd need aset just kõige kriitilisemal  ja kiiremal ajal. Gaasipõleti ümberkukkumisel õnnestus Liina teha välkkiire gasellihüpe põletava  kuuma õli eest ning maja ei läinudki õnneks põlema. Mari-Liis proovis noa teravust oma sõrmede peal, õnneks jäid kõik  siiski enam-vähem endisesse pikkusesse.

Ja siis ta algas! Uksed tehti valla ja lõbus 88-pealine seltskond sättis ennast valgete linadega kaetud pikalt lookleva laua taha. Seltskond võis vabalt suuremgi olla. No keda sa ikka ilmalõpust tühja kõhuga ära saadad. Kasutusse läks viimne kui taldrik, kahvel või klaas kogu majapidamisest ja mandrilt lisaks toodutest. 
Kibekiirelt ja jooksujalu tegutsesid teenindajad, meie head abilised, peretüterd  ja nende sõbrannad. Jook sai kallatud ja taldrikud täidetud. Meiegi kõlkusime ärevalt köögiukse vahel, et lõbusast suminast osa saada ja sõpradele lehvitada. Ah, nii oleks tahtnud ennast jagada saali ja köögi vahet, mõlemal pool oli meeleolukas ja lõbus. Kuskil südaöö paiku, kui viimsed palad  jagatud said, liitusime meiegi seltskonnaga ja nautisime seda elevust, sooja vastuvõttu ja heade inimeste kallistusi ning õlalepatsutusi. Ainuüksi selle tunde nimel tasus kogu valu ja vaev ennast ära. Või kas ülepea oligi mingit vaeva? Võimas!  Suured tänud kõigile osalistele, abilistele ja imelisele piduseltskonnale. 
















Kõige rohkem kordunud küsimus õhtu lõppedes oli, kas me köögis tülli ka pöörasime. Nii kummaline, kui see ka ei tundu töötasime me suurimas üksmeeles ja mõistsime teineteist poolelt sõnalt, ei pigem sõnadetagi. Vaidlused oli varem menüüd koostades maha peetud ja  köögis toimusid toimingud üksmeelses rütmis. Kedagi polnud vaja juhendada, midagi polnud vaja tõestada.

Nüüd me siis teame mida tähendab üks mitmekäguline suurpidu ja mida kokad tunnevad. Mitte, et me seda varem poleks teadnud, aga nüüd sai omal nahal järgi proovitud ja kogemus oli kuldaväärt. 

Järgmise hommiku pingevaba ja lõõgastav hommikukohv Kalana kohviku tuulisel terrassil puhus meeled klaariks ja selgitas veel kord, kui oluline on üks alateadvus ja sarnane vereringe ning täielik klapp. 








July 31, 2012

Aprikoosimoos





Ma pole kuigi usin moosikeetja, kuid aprikoosi oma olen sel suvel keetnud juba mitu korda. No lihtsalt nii hea on, et sai kohe otsa.
Need suvised kuldsed ja üliküpsed aprikoosid on parimad moosikeetmiseks. Aprikooside pektiinisisaldus on vilets, seepärast on moosisuhkrust selle keeduse juures kõvasti abi. Tavalise suhkruga keetes kipub moos liialt vedel jääma. Tõsi, sidrunimahlast, -koorest ja isegi  tsitruseliste seemnetest on  moosi paksemaks keetmise juures  samuti abi. Igasse moosipurki võib lisada ühe aprikoosikivi. See pole mõistagi mõeldud söömiseks, kuid annab moosile kergelt mõrkja mandlimaitse. 


1 kg  küpseid aprikoose
500 g moosisuhkrut
1 sidruni mahl
kaks oksa rosmariini
Eemalda aprikoosidelt kivid. Pane aprikoosid koos suhkru ja sidrunimahlaga potti. Sega, kuni suhkur hakkab sulama ja aprikoosid pehmenevad. Lisa rosmariinioksad. Keeda tasasel tulel 15 minutit, kuni aprikoosid on lagunenud ja moos paksenenud. Vajadusel eemalda vaht. Tõsta tulelt ja lase moosil pisut jahtuda. Eemalda rosmariin. Vala steriliseeritud purkidesse ja sulge purgid kohe.
Purke on hea kuumutada ahjus. Kuumuta ahi 100 kraadini ja hoia pestud klaaspurke 15 minutit ahjus. Kaaned pane 5 minutiks keevasse vette.
Ehki hommikusöögiks moosisaia süüa on rohkem lõunaeuroopalik komme, kui põhjamaine, olen juba mõned head hommikud ennast moosise röstkukliga kostitanud. Tänud Fazerile!  Eriti mõnusad on uuest Fresh sarjast tumedad mitmeviljaleivakesed, millele on ohtralt peale puistatud erinevaid seemneid.  Heledamad kaeraleivakesed on parimad röstitult.

July 27, 2012

Unelmatekook mangokreemi ja maasikatega




See kook jäi silma soomlaste ajakirjast  ”Maalaisunelma” ja ongi tõeline unelmate kook maal puhkaja jaoks. Imelihtsalt valmib koogipõhi ja üks-kaks veel kreemid kokku segada ning võibki lustida ja nautida unelmate puhkust maal koos koogi söömisega.
Või kas ikka on nii lihtne ja kas ülepea peabki unelmad kiirelt ja lihtsalt kätte saama? 
Njah, mangot ja granadilli naljalt lähimast külapoest ei leia. Seega eeldab  selle unelma tõeksaamine pisukest etteplaneerimist.  Enne maalesõitu  tuleks mõnest suuremast supermarketist läbi põigata ja hea mangopüree, granadillid ja mandlijahu kaasa haarata.  Granadillidega suurt muret pole, need leiab suurematest poodidest ikka ja midagi ei juhtu, kui ka kireviljad  koogist sootuks välja jäävad või näiteks maalähedaste mustikatega asendatakse.  Mandlijahu ja mango on aga selle unelma püüdmiseks hädavajalikud. Mandlijahu olen leidnud Kaubamaja toiduoskonna pähkliriiulilt. Samas võib ka mandlilaastud köögikombainis peeneks lasta ja soovitud jahu on olemas. Siin koogis pole oluline, et jahu ülipeen pulber oleks. 
Ajakirjas pakutud koogipõhja tegin siiski ümber. Algne variant, mis koosnes 3 munast, 500 g mandlimassist ja riivitud laimi koorest, valgus küpsetusplaadil ebamääraselt laiali. See oli vaid pool häda, sest noa abil sai põhja kujundada küll, kuid see ülimagus, imal ja nätske põhi rikkus esimese katsetuse sootuks ära. Kuna aga mangokreem sai hea ja seda tuli purgitäiest mangopüreest ka rohkem, kui koogile mahtus, sain minna teisele katsele ja see toimus nii:



Põhi:
3 muna
200 g mandlijahu 
100 g martsipani
1 laimi riivitud koor
kookoshelbeid
Mangokreem:
1 purk mangopüreed (East End)
1 laimi mahl
3 muna
100 g võid
Maasikakreem:
2 dl vahukoort
2 dl  maitsestamata kohupiimakreemi
10-15 maasikat
2-3 spl suhkrut
Serveerimiseks:
maasikaid
1-2 granadilli
mündi või melissi lehti
Põhi:
Vahusta munad ja sega juurde mandlijahu. Riivi martsipan ja laimikoor, sega taina hulka. Kata lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga. Määri paber kergelt võiga ja puista üle kookoshelvestega. Pane tainas  koogivormi ja küpseta 180 kraadises ahjus 15-20 minutit, kuni koogipõhi on saanud kuldse jume. Lase jahtuda.
Mangokreem: 
Pigista laimist mahl ja sega mangopüreega.  Sega juurde lahtilöödud munad. Pane segu potti ja aseta pliidile. Keskmisel kuumusel ja pidevalt segades kuumuta segu, kuni see hakkab mullitama. Ära keeda, võta segu tulelt ja lisa juurde või pidevalt vispeldades. Lase kreemil jahtuda.
Maasikakreem:
Vahusta koor  suhkruga ja sega kohupiimaga. Purusta maasikad ja sega kreemi hulka.
Tõsta maasikakreem jahtunud koogipõhjale. Seejärel tõsta lusikaga mangokreem peale ja kaunista maasikate, granadilli seemnete ja mündilehtedega.
Mangokreemi tuleb purgitäiest püreest rohkem, kui koogi jaoks tarvis läheb. Ülejäägi võib sulgeda purki ja hoida külmkapis, säilib umbes nädala. Sobib kasutad hommikujogurti või -kohupiima maitsestamiseks ja magustoitudes.

July 16, 2012

Kirsid šokolaadis



Lihtsad ideed on geniaalsed ja vastupidi. Kui ma netiavarustes selle idee otsa komistasin oli hetkega selge, et vajab kohest järgitegemist. Selline ülilihtne ja küpsetamist mitte vajav kook sobib puhkuseaega ideaalselt. Dekadentlik kooslus haakub imehästi kõigi punaste suvemarjadega. Sissejuhatuseks olid käeulatuses kirsid. Sai tummine ja magusalt hullutav. Vaheldus õhulistele maasikatortidele ja ilmaprognoosi vaadates ülimalt hooajaline. 
Lambruscol tuli taas lennutada kork.


1 pakk šokolaadiküpsiseid (Selga)
100 g võid 
30 g tumedat šokolaadi või  metsapähkleid
200 g piimašokolaadi (Fazer)
200 ml vahukoort
2 spl kirsilikööri
200-300 g kirsse, maasikaid või vaarikaid
Purusta küpsised köögikombainis peeneks. Haki šokolaad või pähklid. Sulata või ja sega küpsisepuruga. Lisa juurde šokolaadi- või pähklipuru. Suru segu lahtikäiva koogivormi põhjale ja äärtele. (Minul oli 20 cm läbimõõduga vorm). Pane külma. Aja paksupõhjalises potis koor keema, lisa tükeldatud šokolaad ja sega kuni šokolaad sulab ning  segu on ilus ja läikiv. Sega juurde liköör, vala segu koogipõhjale ja säti peale kirsid ning lase külmkapis paar tundi taheneda. 



July 13, 2012

Peedisupp ja pojengid



Külma peedisupi isu tuleb mul alati siis, kui pojengid õitsevad. Nohjah, tänaseks on enamus kauneid põõsaid oma uhkeldava õitsemise lõpetanud, kuid mõned hilised kaunitarid eksponeerivad veel loetud päevad oma lopsakaid vorme. Just need sügavroosad, mis peedisuppi värviga kaunilt harmoneeruvad. Aga lummavad on nad oma mitmekesisuses kõik. Peedisuppi jõuan teha veel kindlasti mitmel korral. Värsketest suveandidest on see lihtsalt parim suvelõuna.


2  väikest peeti
3  värsket kartulit
2 hapukurki
4 redist
2 värsket kurki
2 keedetud muna
2 küüslauguküünt
ohtralt maitserohelist (tilli, koriandrit, peterselli, murulauku jms.)
 2 spl oliiviõli
soola
pipart
 2 spl sidrunimahla
riivitud sidrunikoort
1 l keefiri


Küpseta peedid ahjus või keeda vees pehmeks. Keeda kartulid. Haki kõik komponendid väikesteks kuubikuteks. Tilguta peale sidrunimahla, oliivõli ja soola, pipart. Sega läbi ja vala peale keefir.
Lase külmkapis maitsestuda pool tunnikest, kui suudad oodata.


July 11, 2012

Maasikagranita Lambruscoga



Marcello Lambrusco on minu selle suve lemmik. See marjane vahujook justkui iseloomustaks käimasolevat suve. Jahe, mahlakas ja marjane. Kuumal suvel oleks esikohal hoopis teised joogid. Lambrusco on  loodud limpsimiseks vihmakrabina saatel või just siis, kui õhtupäikese puna  vaid viivuks üle taeva libiseb. See jook tuletab meelde, et suvi on alati imeline. Isegi siis, kui liialt tihti ilma kiruma kipud. Maasikamagustoitude truu kaaslane. Granitale lisab maitset, stiili ja sära. 
4-le
500 g maasikaid
1/2 dl suhkurt
200 ml vahuveini
Püreeri maasikad  koos suhkruga  sauseguri abil siledaks püreeks. Lisa vahuvein. Eriti mahlase tulemuse saab, kui kasutada  kerge mulliga  pisut magusat punast  Lambrusco marjast jooki. Vala segu laia karpi ja pane  tunniks sügavkülma. Võta välja ja sega kahvliga läbi. Külmuta uuesti. Sega veel paar korda kahvliga  pooletunniste vaheaegade tagant. Nüüd peaks segu olema jäätunud suurteks jääkristallideks ja on serveerimiseks valmis. Sügavkülmas  püsib granita 3-4 tundi. Hiljem muutub granita liiga jäiseks ja tuleb enne serveerimist külmkappi pehmenema panna.