Kas ma olen juba kiitnud, et mulle november meeldib? Enamasti näen ma kaaslaste silmis
imestunud pilke, kui oma sügiskaamose kiitmisega lagedale tulen. Pole midagi toredamat, kui soe ja niiske sügiskuu. Kas pole? Eh, nägin juba seda pilku:) Pärast pillerkaaritavat kuldsete lehtede tantsu jääb kõik lõpuks vaikseks, muutub sombuseks, vihmaseks ja tuuliseks. Ja ometi on selles mingi seletamatu võlu. On aega järelemõtlemiseks ja sooja pleedi kaitsvas embuses unistamiseks ja mõtete korrastamiseks.
Parim osa sügisel on muidugi just see õuest tuppa saabumise hetk. Kui on aega rõskel ja külmavõitu novembripäeval mõtlikult kaminatuld silmitseda. Valmistada kõigepealt üks soe jook ja seejäre toimetada köögis. Kogu see sehkendamine lõpetada tummiste maitsete ja punaveini korgi plumpsatusega.
Just selline nädalavahetus jäi seekord mardikuu algusesse.
Sõitsime linnakärast eemale novembimõnusid nautima Muhu saarele. Mihkli tallu Ingremi külaliseks. Jahiõhtusöögile. Ehki miski kuri silm seiras meid sellel väljasõidul, sain ma oma annuse novembrisära vaatamata viperustele kätte. Või ons ribadeks sõidetud autokumm ja maha unustatud fotoka patarei üldse mainimist värt. Nohjah omajagu sehkendamist nendega ju oli. Varuratas liigutas autot edasi küll ja linnast sõitis laadija bussiga ise saarele järele. Aga mitte sellest ei tahnud ma rääkida.
Ülepaisutatud argimured jäid meist maha, alles siis, kui me Muhus Nautse külavaheteele keerasime. Sutsuke Laasu talust edasi sõitsime ja just-just uuele elule aidatud Mihkli talu väravas peatusime. Mihkli talus toimetab nüüd perenaisena lahke Ingrem. Laiemalt on ta tuntud ka telenäona ja Nautse jaanalinnufarmi peretütrena, kes ametis suvise kohvikupidajana ning suurejooneliste gurmeeõhtute perenaisena. Ingremis on koondunud kõik hea ja kaunis. Meie tutvus sai alguse küll juba mitme aasta eest. Sattusime kokku paremaks lapsevanemaks kasvamise teel meie laste ühises koolis. Kuna see kursus kestis pikemat aega oli võimalus lähemalt tutvuda. Juba tol korral jäi Ingrem meelde sõbraliku ja avatud olemisega ning tal oli kombeks loengusse midagi maitsvat kaasa küpsetada. See seenepiruka maitse tuleb veel tänagi meelde. Niisiis selles naises on stiili, annet ja kuhjaga head maitset. Ja lahkus ei ole Ingremi puhul mingi poos, ta ongi selline helge ja soe.
Loomulikult toimetab Ingrem ka Mihkli talus ikka nii, et kulp on kogu aeg vöövahel st. tegeleb maitse võlumisega pliidi ja panni abiga. Ingremi kaasa Kalev on talu uuele elule aitamise eestvedaja. Nad koos on selle vana talu käekäigu võtnud oma südameasjaks. Märkimisväärne on siinjuures karjamaale talu energiavajaduse rahuldamiseks püsti pandud päikesepaneelide park, mis aitab majapidamise jätkusuutlikkuse huvides küttekulud võimalikult all hoida. Loodetavasti tähendab see ühele väärt ettevõtmisele pikka iga. Lisaks on Kalev ka kirglik jahi- ja kalmees. Suurepärane tandem suudab käsikäes tegutsedes luua hämastavalt täiuslikku tulemust. Nüüd pärast vana talu renoveerimist on võimalused laiemad ja plaanid suured. Lisaks suviti toimuvatele muusikafestivali Juu Jääb kontserditele pääseb maitseid jahtima edaspidi aastaringselt. Isegi öömajale saab jääda. Talus on kuus magamistuba, millest kaks on suured peretoad. Hea stiilitunne on see, mis igast ruumist vastu vaatab. Enamasti on oodatud sõpruskonnad või seltskonnad, kes tahavad Ingremiga koos kokata ja oma söögivalmistamise oskuseid lihvida. Aga öömaja pakutakse ka mõnele üksikule uitajale. Toimekale Ingremile ei käi ülejõu ka suuremale seltskonnale uhke õhtusöögi valmistamine. No näiteks jahiõhtusöögile eelneval päeval oli ta just pakkunud cateringi teenust 90-le sööjale.
Talu süda on loomulikult köök. Lisaks sellele, et see näeb hubane ja stiilne välja on ta ka väga oskuslikult planeeritud. Suur ja kolaks profiahi, asendamatu abimees suurte kokkamiste puhul, on peidetud silma alt ära, sümpaatsete puidust uste kaitsvasse varju.
Kui ma hallist novembrirõskusest Ingrem särava ja sooja köögiukse vahelt esimese pilgu olin heitnud, valdas mind üüratu soov seal köögis askeldada. Muidugi proovisin kohe kokaabiliseks ennast smugeldada, aga Ingrem vaid naeratas soojalt ja lubas meeles pidada, kui peaks kiireks minema. Paar tundi enne õhtusööki oli kõik köögis ikka veel vaikne ja perenaine marurahulik. Mul ei jäänudki muud üle, kui tal ainult fotokaga kannul käia. Ilmselge, et ta tunneb asja ja teab mida ja kuidas teha.
Aga pole ime, et Ingrem igal vabal hetkel Muhuma poole pageb ja suurt kahetsust tunneb, kui sealt jälle lahkuma peab. Ma tundsin sedasama, maitstes Ingremi imemaitsvaid roogasid, saades osa tema ema Helena nakkavast elurõõmust. Ingremi vanemad Elmet ja Helena on loonud Muhu väikesesse külla uhke farmi. Selle elanikud ja liigirohkus annab juba väikese loomaia mõõdu välja ning kasvandikud on enamasti eksootilist päritolu. Loomaaed nagu palmisaarel ja see on võimalik kõik siin külmal ja kõledaks peljatud väikesaarel.
Tegelikult on Muhu eriline koht, kus isegi aeg puhkab, inimesest rääkimata. See ettevõtlik perekond on kogu väikese küla särama pannud ja kihama löönud. Siia kogunevad maitseid nautima ja maast ilmast lobisema ka kohalikud, mitte ainult linnauntsansakad:) Jala keerutuseks korraldab külarahvas Mihklil simmaneid ja mitte ainult suvel.
Need kaheksa saare naist, kes õhtusöögil kuueteistkümnel käel kandlel kauneid helisid välja võlusid ja sealjuures oma Muhu tikanditega kaunistatud rõivastes kadedakstegevalt kenad välja nägid, tundusid küll igat liigutust nautivat.
Ka meie nautisime. Nautisime nii mahedaid muusikahelisid, maitsvat toitu, kui juurde sobitatud häid veine ühest teisest pereettevõtmisest veidi kaugemalt. Itaaliast Colutta veinimajast oli koos märjukesega söömajale saabunud peremees ja peranaine isiklikult.
Ingremi käekiri on äratuntav, selge ja lihtne. Ehkki Ingrem ise oma vahetus lihtsuses on midagi väga erilist. Lemmiktooraine otse loomulikult hõrk ja luksuslik jaanalinnuliha. Kõik köögiviljad, maitsetaimed ja salatid on ka siinsamas aiamaal kasvatatud. Kuidas ta seda jõuab ja kuidas tema ööpäeva mahub nii palju tunde pole ma seni suutnud välja pinnida. Vaatamata lihtsusele pole kunagi mingit vana ja äraleierdatud joont Ingremi toitude juures. Alati on mingi nüanss, mis üllatab ja paneb järele proovima ning innustab. On näha igast liigutusest ja pilgust, et ta südamest armastab seda, mida teeb. Kui tahate midagi imelist kogeda, küsige Ingremilt, tema aitab ilmtingimata.
Gratineeritud tursafilee koduse safrani majoneesi ja kurgiga. Kalevi püütud Norra tursk oli lumivalge ja tihke lihaga kalailudus, mille maitse kõlas kaunilt kokku Colutta pere Nojar Biancoga 2010 
Hirvefileest carpaccio ürtide ja pohladega oli lausa sõnulseletamatu nauding. Imeliselt helkiv värv ja mahalne maitse pani lausa silmi sulgema. Viimased, värskusest krõmpsuvad, salatilehed oma peenralt lisasid nii maitset kui rabedust. Hirvefileele sekundeeris Schioppetino 2009
Põdravasika rulaad oli just sedasorti roog, mida pimedal sügisõhtul võiks nautima jäädagi. Kõrvits, kergelt kreemised seened praksuvate pähklitega lisasid sügismaitseid ja värve juurde. Cabernet 2008 loputas põdravasikat kergelt mustsõstrase mekiga.
Jõhvikasorbett tegi ruumi uutele maitsetele.
Röstitud emufilee kreegikastmega oli ise juba röögatu kooslus, mida täendas veel jumalik tükike emumaksa ja punapeeditartalett ning kirgas kollane peet. Selenard Rosso aitas ära hoida minestusse langemise.
Peti panna cotta leiva ja grappaga kroonisid mesised murakad. Klaasike Grappa Friulanat tõi juurde ohtralt aroomi.
