April 28, 2009

Lihavõtted ratastel




Olude sunnil ja uudishimust veetsime sel aastal kevadpühad ratastel. Teismeline sellest ei vaimustunud ja nii asusime teele kahekesi. Suunaks kõigepealt Tartu, nooruse ja kevade linn. Kevad jah oli juba Tartusse jõudnud, kuid üliõpilased Tartust pühadeks jalga lasknud. Sellegi poolest muutub Tartu minu jaoks järjest mõnusamaks linnaks ja seda tänu oma hubastele kohvikutele, kus tartu vaimu kohalolekut tunnetada. Ainus häda, mis minu meelest Tartus on on tema hotellid. Nimelt ühtegi tõelisel mõnusat hotelli, kuhu tahaks jälle tagasi minna, nagu Ammende või Pädaste, siin pole. OK, ei peagi olema just kõrgetasemeline, sobib ka lihtsam, kuid armas ja iseloomuga. Just tänavu märtsis avas ülikoolilinnas uksed uhiuus hotell Antonius. Tore, nüüd peaks ka hotellimure murtud olema, aga paraku... kõik eeldused on justkui olemas, kuid rõõmustada ikka ei saa.
Lause neti leheküljel ütleb ...Kogu hoonet iseloomusatab 19. sajandi lõpu arhitektuur ja läbiv karge - romantiline kujundusstiil. Siin ongi minu meelest viltu läinud, et ei ole aru antud, kas stiil on karge või romantiline. Tulemus teeb veidi kurvaks, kaunile antiikmööblile kontrastiks sobitatud uus mööbel on nii ilmetu ja lisaks hirmsa värvilahendusega. Siis veel marmorplaadid, mis justkui peaksid seda väärtustama, aga mõjuvad äärmiselt maitsetutena ja punnitatutena. Ka kogu hotelli tekstiilide osa on ebaõnnestunud ja mõjub pigem ülepakutult, kui meeldiva elamuse tekitajana.
Nii istungi oma sviidi voodiäärel ja on kange tahtmine hakata mööblit nihutama, et tekitada natukenegi parem olemine. Osa ruumist on ju suurepärane: maalingud, vanad talad, antiik... piirdun siiski ümberkujundusega mõtetes ja lähen Toomemäele jalutama.

Positiivsema poole pealt pakub hotell kõigile külastajatele pikas õhtusöögilauas Maitre d'Hotel Silver Service stiilis õhtusööki, mis on hea idee väikese intiimse hotelli omapära väljatoomiseks. Plussiks ka asjaolu, et avamispakkumisena oli õhtusöök toa hinnas. Sel õhtul on valdav osa külalistest eestlased ja kuigi restoran annab endast parima ei toimu siiski suurt keskustelu, sööjad piirduvad suhtlemisel vaid oma kaaslasega. Toit on nauditav. Eelroaks on portselanil juba valmis täidetud vutimunad (pühade tähistamiseks, koka sõnul), porgandi koriandri püreesupp on mõnusalt vürtsikas, kuid ilmselgelt liiga kaua tulel olnud, mistõttu osa vedelikku on aurustunud ja supist on pigem püree saanud. Pearoaks on faasan koorekastmes, see lind on õnnestunud kokal küll hõrguks saada ja koorene kaste lisab siia pehmust ja siidisust. Magustoit on lumepallisupp. Mõte väga hea, kuid kahjuks jääb teostus vedi alla. Pakutud veinid kahjuks enam ei meenu (uusi muljeid on nii palju peale tulnud). Enne oma „kole-sviiti“ siirdumist jooksime meeleldi kamina ees klaasikese grappat, kuid pikema otsimise järel selgub, et seda ei leidu, teised digestiivid hetkel ei isuta.
Hommikusööki nautima jõuame tipptunnil ja ilmselt sellest sõltuvalt valitseb seal kaos, puhtad taldrikud otsas, vaagnad tühjad.`A la carte hommikusöök on siiski nauditav, eriti kohevad pannkoogid. Vead küll parandatakse mõne aja pärast, kuid lahkudes jääb tunne, et väikehotellile omane personaalse teenindamise emotsioon jäi saamata.



Tartu teistest söögikohtadest jäid seekord silma veel Crepp ja Noir.
Esimene võlus oma hubase ja koduse miljöö ja lihtsate maitsvate toitudega ja muidugi teenindusega, mis oli äärmiselt sõbralik, asjalik ja meeldiv. Tekkis tunne nagu viibiksid külas vanatädil. Vaoshoitud väikekodanlik interöör ja maitsvad ausad toidud, ei mingeid trikke. Erilise tählepanu väärivad valgustid.
Cafe Noir aga tekkitas sootuks teistsuguse tunde. Leidlik sisekujundus, salapäraselt mõjuv õhkkond ja humoorikad detailid, meenüügi intrigeerivam. Proovitud porgandi-kohupiimakook osutus hõrguks suutäieks. Midagi ei saa ette heita ka Cafe Truffele ja Kapriisile, kuid märkimisväärset nendes kohtades sel korral ei avastanud.

Jätsime Tartuga hüvasti ja suundusime Peipsi äärde Kolkja sibula- ja kalarestorani. Meid võttis vastu inimtühi küla, vähemalt nii mulle tundus. Restorani uks keerati õnneks enne meie sisseastumist lukust lahti ja sõbralik perenaine tutvustas meile menüüd ja ärgitas proovima vanausuliste retseptide järgi valmistatud roogasid. Miljöö oli ehe, segu vanadest traditsoonidest ja uutest avastustest, nagu laminaat ja plastmass. Külalislahkus oli aga see, mis südant soojendas ja toidud maitsvaks tegi. Proovisime ehtsat uhhaad, kalšaslõkki ja pirukat. Lisaks teed samovarist ja keedetud suhkrut maiustamiseks. Seda tuleb ikka tee kõrvale hammustada, nagu meile seletati. Maitses nagu lehmakomm vanasti.










Kihutasime edasi ja sihiks Seto tsäimaja. Kohapeal võttis meid vastu mitmekümne-pealine läti ratturite kamp, kes käratsedes oma keelekosutust ootasid ja tekkis kahtlus, kas me oma soovidega üldse pääseme löögile enne sulgemist. Seto tädid, aga olid nii lahked ja lubasid kõigil näljastel kõhud täis sööta. Ei saa öelda, et me just näljased oleksime olnud, kuid kange tahtmine oli teada saada, kuidas maitseb valgõ suuliim, seto paks pudõr, sõir ja küümne tsäi. Maitses ülivägahea.






Ohtuks olime plaaninud jõuda Tammuri tallu Otepää lähedal, kus Erki oli meile õhtusöögi valmistanud. Palju üks inimene jaksab süüa? Selgub, et päris palju, kui eesmärgiks on nautimine.
Nii naudimegi vaid meile kahele valmistatud maitsvat õhtusööki ja vestleme sinna juurde Erkiga toidust, veinist ja inimestest. Oleme Tammuri talu külalislahkust nautinud ka varem. Juulis ja sõpradega. Erkigi imestab, kuidas sattusime siia aprillis, kui veel midagi ei kasva. Menüüs on carpaccio suitsutatud šampinioonidega. Kui pärin kuidas ta neid seeni suitsutab, ütleb Erki: „Ah mul on üks vana wokpann ja natuke heina.....“. Lihtne ja samas imeline. Edasi tulevad rohekarbid õunte ja siidriga. Pearoog on part, rosmariiniga maitsestatud grillitud paprika ja kirsstomatid, sibulamoos ja kukeseenekaste. Magustoiduks pohlasorbeega täidetud kiivid ja grillitud ananass.














Vaatamata muljete ja maitsete pillerkaarile magan magusasti külalistemaja hubases privaatsuses, kus õhtuse kaminatule soojus asendub aprillihommiku karguse ja värskusega. Ärgates leiame eest korvi lõhnava kohvi, pannkookide ja maasikamoosiga. Naudin hommikusööki, kuni viimse moosi- tilgani ja siirdun jalutskäigule. Ümberringi kaunis kuppelmaastik. On hommik, on kevad, on pühapäev.....






Veel on meil sihiks Rakvere ja piisonifarm. Seikleme veidi ja leiamegi Metsiku Piisoni Salooni. Kohapeal võtab meid vastu meeleolukas seltskond, õpitakse laintantsu, käimas on perepäev. Leti äärest leiame lahke kauboitüdruku, kes meile jookide ja toitude kohta nõu annab ja aitab sisse elada. Kuna rahvast on omajagu, siis söögi osas on võimalik veel valida vaid suppi ja burgeri vahel. Proovime mõlemat... suurepärane! Kõik, mis veebilehel kirjas peab paika, tegemist on eheda kohaga ja inimesed, kes seal töötavad armastavad tõepoolest oma tööd. Lahkume aberdiin-anguse lihast suitsuvorst ja kohapeal küpsetatud karask kaasas ning peame juba plaani, millal meil oleks võimalik siia tagasi tulla, sest proovimist ja maitsmist jagub pikemaks.









Teel Tallinnasse unelen muljetes ja lepime lastega telefoni teel kokku, et paneme pühadele punkti ühise õhtusöögiga. Kiire käik Stockki päästab mind, ahju läheb lambakaree. Õnneks olin enne kodust lahkumist valmis teinud pasha ja see ootas meid parajalt nõrgununa. Seekord tegin portsjon pashad ja vomidena kasutasin väikeseid savist lillepotte, sai ilus. Jagame muljeid, naudime sööki, elu on imeline!



Pasha

1 kg head kohupiima

3-4 munakollast
1½–2dl   suhkrut

100–200 g võid

100 hapukoort

100 g vahukoort

50 g sidruni sukaati
50 g mandleid
karp qumkvaate

sidrunit, soola, vanilli
Kohupiim (vastavalt vajadusele suru läbi sõela) ja munakollased vahusta suhkruga.
Kuumuta kohupiim kuumaveevannis koos vahustatud munakollasega, lisa suhkur, hapukoor, sukaat puhastatud ja tükeldatud mandlid, sidrunikoor ja sidrunimahl, tükeldatud qumkvaadid, maitseained. Kuumuta 70-80 °C juures, jahuta. Jahtunult lisa juurde vahustatud või ja vahustatud vahukoor. Vastavasse vormi või sõelale aseta marli, kuhu tõsta nõrguma pasha. Lase nõrguda järgmise päevani.

April 9, 2009

Sidrunikook



Kevadel tekib vajadus kollase värvi järel. Esimesed kollase liblika märkamine tekitab elevust, nartsissid vaasis loovad meeleolu, kollane kampsun muudab kahvatu naha jumekamaks. Maitsemeeli ergutab sidrunitort.
Retsepti leidsin perenaine.ee Võrdlesin ka teisi sarnaseid retsepte, kuid jäin siiski antud retsepti juurde väikeste muudatustega. Riisijahu asendasin täisterajahuga ja ühest sidrunist oli minu meelest vähe kasutasin kahte. Järgmisel päeval olid koogile ilmunud pärleid meenutavad pisarad.



Põhi:
1,5 dl nisujahu
1,5 dl täisterajahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljesuhkrut
60 g võid
2 tl suhkrut
1 sl jogurtit
1 muna
Sidrunitäidis:
2 munakollast
1 dl suhkrut
2 sl maisitärklist
2 dl vett
25 g võid
2 sidrunit
Kate:
2 munavalget
5 sl suhkrut

Põhja jaoks sega kuivained. Lisa tükeldatud või, mudi näppude vahel kõik puruks. Lisa muna ja hapukoor ja sõtku valmis tainas. Pane külma.

Täidise jaoks sega kõik ained potis ja kuumuta vispliga pidevalt segades kuni täidis on paksenenud. Jahuta.

Rulli tainas õhukeseks ja vooderda võiga määritud 24 cm pirukavormi põhi ja ääred tainaga. Küpseta põhja 200 kraadi juures umbes 15 min. Tõsta peale täidis ja vahustatud munavalge ja küpseta 140-kraadises ahjus veel 25 min.

April 2, 2009

Kalkunirull.


Siin polegi mingit retsepti. Kalkuni kintsuliha tagusin lihahaamriga veidi õhemaks, määrisin pestoga, puistasin peale päiksekuivatatud tomateid ja veidi sinihallitusjuustu. Keerasin rulli ja katsin rullid pealt õhukeste toorsingi viiludega. Pruunistasin kergelt pannil ja küpsetasin u 15. minutit ahjus 20kraadi juures. Liha jäi mahlane ja seest kergelt roosakas, nagu peab.

Lõheceviche

Juba jupp aega tagasi kirjutas Liina oma blogis lõhecevichist , sellest ajast see mul meeles mõlgub, kuid nüüdseks kui on juba paar korda proovitud võin selle ka oma lemmikute hulka liigitada. Mitmel korral ei tähenda mitte seda, et poleks õnnestunud....ikka hirmhea on olnud ja tahaks veel ja veel. Tänud Liina.
Kala puhul on ju kõige tähtsam värskus, kuid supermarketist fileed ostes ei või just alati kindel olla, et see see kõige värskem kala on. Hea, kui on tuttav kalamees. Paraku pole seda imemeest alati võtta või siis jälle kala ei näkka....
Kala ostes eelistan enamasti siiski tervet kala, kuna eeldan, et see on värskem. Hiljem juba hakkab kaupmees pingutama, et kalale ostjat leida, kõigepealt fileerib, siis rändab filee marinaadi jne.
Terve kala ostmisel on veel eelised, et pirakast kalast saab mitu korda söönuks. Viimast lõhet sõime nii aurutatult, soolatult kui supina. Esimesena sai lõhest ikkagi ceviche....

laimimahl
oliivõli
sool
pipar
suhkur
koriander
küüslauk

Segasin marinaadi koostisained omavahel ja lõpuks värskete lõhekuubikutega. 15 minutit maitsestumist. Varem olin ahju pistnu fooliumisse keeratud koorega kartulid. Kartulid lõikasin jämedateks viiludeks ja lõhe sinna peale. Imemaitsev ja imelihtne!!

March 31, 2009

Pelmeenitegu.

Tundub, et järjekordne väike kokaklubi on sündinud. Veebruaris tegime algust Eesti toitudega, seekord võtsime ette pelmeenid. Minu kärsitu loomu jaoks on pelmeenide tegemine tundunud üsna tüütu nikerdamisena. Hanna on mitmel korral üritanud pelmeenitegu jutuks võtta, kuid asja sest pole saanud.
Hoopis teine asi on aga valmistada pelmeene mõnusa seltskonnaga. Pelmeenitegu on tõeliselt sotsiaalne tegevus.
Õnneks on meil Tiiu, kes on teinud põhjaliku kodutöö, st. katsetanud viimasel ajal ohtralt erinevate pelmeeniretseptidega ja tema targal juhtimisel me tegutsema asusimegi. Kui tainas sõtkutud, asusime täidise valmistamise juurde, milleks oli vaja liha ajada 2 korda läbi hakklihamasina. Kasutasime sea-,looma- ja lambaliha. Kuna pelmeenivormi meil käepärast polnud pidime taina virkade näppude vahel parajaks vormima. Siin asusid oma oskusi lihvima Meeli ja Ulvi ja tulemuseks olid perfeksed ühtlase suurusega ja kaunid pelmeenid. Kersti sai muude tegevuste keskelt ka aega kastmete segamiseks ja maitsestamiseks. Kastmed tegime hapukoorest, kolme erineva maitsega.
Mädarõika-küüslaugu, maitserohelise ja magusa tšillikastmega. Kui värske salat oli vaagnale laotatud ja salatikastegi segatud, oli aeg pelmeenid puljongisse keema panna.
Maitse oli jumalik. Kui vormimise juures paisus jutt üsna valjuhäälseks(maailm vajas ju parandamist!), siis lauas täitis ruumi vaikus, esimesed hetked kuulusid vaid maitse nautimisele.
Sööma-aja kroonis õhkõrn Pavlova. Besee olime juba varem ahju küpsema pannud ja peale pelmeenidega maiustamist katsime selle vahukoore ja mustika-astelpaju seguga. Maitses imeline, vaatamata sellele, et besee ei saavutanud pealt seda rabedust, mis plaanis oli, kuid seest oli ta just selline vahukommine nagu peab.
Juttu jätkus ja veini kulus.
Järgmiseks korraks lubas Kersti meid oma uut auruahju näppima. Arvan, et teemaks on siis spargel ja rabarber, kes teab, mis veel...

Pelmeenid


Tainas

5dl jahu
1muna
1dl vett
soola


Sõelu jahu lauale (mina panin suurde kaussi) ja moodusta kuhi. Tee
kuhja auk,millesse lisa soolaga segatud vesi ning muna. Sõtku kätega
tainast,kuni see käte küljest lahti lööb. Tainas peab olema üsna
tugev. Mähi tainas toidukilesse ja jäta tunniks seisma.


Täidis


180g loomaliha
180g sealiha
180g lambaliha
50g võid
1-2 sibulat
1 küüslauguküüs
3spl rõõska koort
3-5spl vett
soola,pipart,muskaatpähklit


Aja lihad 2 korda läbi hakklihamasina. Hauta hakitud sibul ja
küüslauk võis klaasjaks. Sega lihad ,sibul ja küüslauk. Vala juurde
koor ja vesi. Maitsesta soola,pipra ja muskaatpähkliga. Segu peab olema
üsna pehme,sest nii tulevad pelmeenid mahlasemad.

Vooli tainast sõrmejämedune vorstike ja lõika sellest 2cm pikkused
jupid. Rulli taignajupid õhukestes ümmargusteks taignalehtedeks(hea
oleks kasutada nn pulgakujulist taignarulli,mida pisem,seda parem),
tõsta peale 1tl täidist. Vormi sõrmede abil
poolkuukujulised pelmeenid. Aseta pelmeenid jahuga ülepuistatud
alusele.


Keeda pelmeene puljongis, kuhu on lisatud loorberileht. Mõned
pipraterad ning terve sibul.


Serveeri puljongis või erinevate hapukoorekasmetega.

1.Hapukoor, maitseroheline, sool, pipar
2.Hapukoor,küüslauk, mädarõigas
3.Hapukoor, magus tšillikaste


Pavlova

4 toasooja munavalget

noaotsatäis soola 

250 g suhkrut

2 tl maisitärklist 

paar tilka vanilliekstrakti 

1 tl valget veiniäädikat 


Serveerimiseks: 

3 dl vahustatud 35% rõõska koort 

10 granadilli viljaliha või meelepäraseid marju


Kuumuta ahi 170ºC. Vooderda ahjuplaat küpsetuspaberiga ja joonista paberile 23 cm rõngas. 
Klopi munavalged näpuotsatäie soolaga pooltugevaks vahuks. Lisa suhkur (umbes kolmes jaos) ning vahusta, kuni saad tugeva läikiva vahu. Puista peale maisitärklis, äädikas ja vanill ning sega ettevaatlikult läbi. Kalla munavalgevaht küpsetuspaberile joonistatud rõnga keskele ning silu pealt ning külgedelt ühtlaseks.
Pane ahju ning KOHE alanda ahju kuumust 140ºC. Küpseta 1 tund. Keera tuli kinni, jäta ahjuuks irvakile ning lase Pavloval ahjus jahtuda. 
Kummuta Pavlova suurele siledapõhjalisele taldrikule. Kata vahukoorega ning kaunista granadillidest uuristatud sisuga.

March 23, 2009

Koduleib

Leivategu on nüüd haaranud ka mind, nagu üsna paljusid teisigi. Eks siin ole oma osa nii presidendiproual, kui ka särtsakal perenaisel Annelyl, kes leivateoga üha uusi ja uusi huvilisi „nakatab“.
Peale Harmoonikumi õpituba juuretis lausa „sügeles“ külmkapis , hankisin kiiresti ka leivavormid ja olin uudishimulik proovima, mis sest kõigest välja tuleb. Juuretist saab ka väga lihtsalt ise teha selleks tuleb võtta paar kääru rukkileiba(hea on näiteks „Hiiumaa“ leib), kallata peale keefir või pett ja jätta segu käärima paariks päevaks sooja ruumi.
Kuid Annely hoiatas ka, et juuretis saab oma õige elujõu alles 3-4 leivateoga.
Seega olin ma eeliolukorras, sissetöötanud juuretis juba olemas, ega seda ei või raisku lasta minna. Eestis olla kasutusel isegi 70 aastased juuretised!


Sega peotäis juuretist 1 liitri käesooja veega. Lisa juurde niipalju rukkijahu, et moodustuks keefiri paksune kört. Lisa ka linnase ekstrakti. Kata kauss pealt rätiku või toidukilega (veel parem, kui mähid kausi teki sisse) ja jäta kauss sooja kohta hapnema ca 12ks tunniks (näiteks põrandaküttega ruumi).

Õigesti käärinud juuretisel on pealmine pind vahune – nagu oleks klaasi kalja valatud. Seejärel lisa paksu vahuga käärinud juuretisele 4 tl soola ja 1,5 dl suhkrut ja jahvatatud koriandrit. Lisa vähehaaval juurde rukkijahu ja peotäis nisujahu (nii kerkib taigen õhulisemaks). Taigen peab jääma nii paks, et sõtkudes hakkab taigen justkui lörtsuma. Nüüd võta peotäis taigent järgmiseks leivateoks ning pane karbiga külmkappi (juuretis seisab külmkapis värskena ca 2-3 nädalat). Karbi kaas jäta avatuks või tee õhuaugud sisse.

Ülejäänud taignale lisa soovitud lisandeid (seemneid, lihatükke, sibulat, rosinaid,pähkleid, kilu, jõhvikaid jne) Vormi taignast leib või aseta leib küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi või keraamilisse võiga määritud leivavormi, täida taignaga 2/3 vormist ja silu märja käega siledaks ning lase rätiku all soojas kohas ca 4-5 tundi kerkida. Mina kergitasin 50 kraadises ahjus 1,5 tunniga (aja kokkuhoid!)

Küpsetamine
Pane ahju põhja ahjuplaat veega ja pintselda paar korda küpsemise ajal koorikut. Küpseta järgnevatel temperatuuridel:
250 kraadi juures 20 min
220 kraadi juures 10-15 min
200 kraadi juures 10-15 min
180 kraadi juures lõpuni( u. 30 minutit)

Küpsetamine sõltub konkreetsest ahjust 1-1,5 tundi. Valmis leib panna märja käteräti sisse, et koorik kõvaks ei läheks.

Esimene leivategu õnnestus üllatavalt hästi ja 3 kg leivast jätkus vaid nädalaks. Tuleb juuretis uuesti käärima panna!

Tiigerkrevetid

oliivõli
kimp koriandrit
tšilli
paar küüslauguküünt
karp külmutatud hiidkrevette
laim

Sulata krevetid aeglaselt külmkapis. Kõige aeganõudvam on krevettide puhastamine, siin tuleb jälgida, et ka soolikas, mis väidetavalt kõik mürgid endasse kogub välja saaks võetud. Siis oliivõli peale ja hakitud koriander küüslauk ja tšilli ja tunnikeseks külmkappi. Edasi kuumale pannile kiirelt mõlemalt poolt ja peale laimimahl ja sool, pipar.
Koos värske salati ja valge veiniga tegi see meie pühapäevaõhtu mõnusaks.