Haapsalu on uus Pärnu! Ei, pigem las ta jääb ikka selleks imearmsaks väikeseks linnakeseks, oma kitsaste tänavate, miniatuurse raekoja ja kauni puitarhitektuuri ning väljapeetud stiiliga, justkui killuke teisest ajastust. Oluliseks lääneranniku kuurortlinnaks, mis on kuulus sooja merevee ja tervistava muda poolest. Aafrika rand, Tšaikovski pink, vana rongijaam, pitsilised imesallid ja Valge Daam on Haapsalu lahutamatud osad. Niisamuti nagu Augustibluus ja nüüd juba mitu head aastat ka Itaalia veinifestival ning joogalaager.
Mulle meeldib see linn igal ajal ja ilma igasuguste festivalideta, aga kohalikud armastavad, kui mõni sündmus linnakese korraks kihama lööb, et pärast seda vaikelus edasi mediteerida ja kuuldut-nähtut sügavamale talletada. Õnneks pole märgata olnud, et see melu seal liigsuureks paisuks. Niisama elegantne oli see ka viimase veinipeo ajal. Juba reede õhtuks olid mitmed nautlejad kohad sisse võtnud verandadel, mekkisid hüva jooki, kuulasid asjatundjate soovitusi ja maitsesid kohvikute peenemaid pipstükke. Veinijutud ja -söögid on Haapsalus tiba teistsugused, vahetumad ja personaalsemad, kui pealinnas. Veidi ülemeelik meeleolu ergutab linna, kui heledas suveriides härrad ja prouad, preilid ja noorsandid laupäevasel kesklõunal promenaadil patseerivad. Naerda lõkerdavad ja itaalia lüüriliste laulukeste taktis puusa hööritavad. Möödudes tervituseks kaabut kergitavad ja veine omavahel võrdlevad ja kirglikud debatid oma lemmikute kasuks maha peavad. See pole üldse Pärnu moodi, pole ka Veneetsia, mis korraks pähe turgatab, see on meie oma, ainus, ilusarmas Haapsalu.
