Riia linna 3 nuga

Pärast seda postitust olen ma mitmel korral jälle Riia linna asjatama sattunud. Vahepealsel ajal on Riia  ajavooluga kaasa läinud. Sõnakõlks, läbi nagu Läti raha, on tõeks saanud. Läti raha on läbi, mis läbi, ja uued kupüürid elujõus. Restoranimaastikul on samuti toimunud vangerdusi. Toredast restoranist 3Zivis on saanud 3Naži. Tuli välja, et lätlased kala ei armasta  või, noh, nii palju kala, et see väike restoran oleks saanud püsima jääda. Egas midagi, tarmukad restoraniomanikud ei jäänud kauaks nukrutsema ja kukalt kratsima vaid võtsid ette pöörde. Eelmise aasta detsembris sattusin sinna lõunale ning vaatasin kohkunult ringi. Kõik kaunis, sadama kalaputkat imiteeriv mänguline kujundus oli kadunud.  “Laudadega” kinni naelutatud vitriinid mõjusid rusuvalt nukrana. Ruum oli muutunud rafineerituks ja suht igavaks. 

Poetasin ennast korraks väärispuidust lauakeste taha sametpatjade vahele ja proovisime kaasaga mõned palad lühikesest menüüst. Juba paari ampsu järel olin nagu ära tehtud. Muljetavaldav maitse ja lennukad kooslused. Kuna õhtuks oli meil tookord plaan maitsta  Melna Bite (must mesilane) restorani, piirdusime piskuga, aga huvi oli kasvanud mäekõrguseks. Seda enam, et Mesilasega astusime kolinal kahe jalaga ämbrisse. Oh jah, sellist lopsu polnud juba ammu juhtunud. Üsan verivärske noobli kesklinna hotelli uus retsoran oli küll vist sinna loodud jalgpallurite poolt, mitte sündinud toiduinimeste ettekujutuse tulemusena. Veider menüü, maitsetu toit, ainult neli veini joogikaardil ja hiiglaslikud ekraanid, kust pidevalt veeres pall, oli märkimisväärne karistus toidunautija jaoks.  Hotell ise oma hea asukohaga siiski märkimisväärselt mugav ja hubane. Ägedad tellisseinad ja kõrged laed numbritoas lisasid omapära ja stiili. Nii, et ööbida kannatab seal küll, kui suu kinni hoida. Siiski ei tohiks lasta meelitada end uue hotelli spaad nautima. Klaaslibedal ja ligumärjal põrandal on kindel oht selili prantsatada ja tikutopsisuurusest basseinist parem paik on numbritoa vannituba. Kaunilt alanud maitserännak 3 Nažist purunes tol õhtul  kildudeks. 

Õnneks olid soodsad olud minu poolt ja selle aasta esimestel päevadel viis elu mind jälle Riia poole. Seekord siis otsustasime 3 Naži ette võtta päris põhjalikult. Proovimisele tuli nende 6-käiguline degustatsioonimenüü, mille eest küsiti kõigest 46€. Kahjuks veinisoovitusi menüü juurde pakkuda polnud, aga kuna klaasiveinide valik oli üsna suur aitasime endid ise, nagu oskasime.

Kohapeal küpsetatud speltasai ja suitsune searasv sulasid suus. Jogurtivõi nõudis ka ikka ja jälle noa määrimist.

Esimeseks kanti lauda kammkarbid selleripüree ja õunaga. Ilus algus, ootuspärane, värske ja virgutav.

Põdra tartar saabus lauda kahel taldrikul. Taldrikute vahele oli sätitud jää, mis toidu kargelt külma hoiaks. Samas töötasid   topelttaldrikud nagu karussell, kui kahvli ampsu järele sirutasin. Kurgi ja mädarõika kreem nõudis aga ikka ja jälle uusi pöördeid lisama.

Järgmisena ilmutas end ahven koos sidrunipüree ja odrakuskussiga. Seltsi pakkusid pisikesed krevetid ja bisque kaste. Paraku võttis siin roas sidrun juhtimise enda kätte ja jättis  homaarikastme varju. Miks lätlased odralisandit kuskussiks kutsuvad oli ka segadusttekitav, aga eks meie väljapakutud orsotogi on üsna meelevaldne. 

Part rohelise selja ja nahata oli pehme, nõtke ja sametise tekstuuriga. Seljas kasukas petersellist ja murulagust. Pardipraeleemest kaste oli kogu roale  niisuguseks ehteks, et tõstis linnu lausa lendu.

Valge šokolaadikreem sidruniga marineeritud kurgi ja vanillikastmega oli tummaksvõttev kombinatsioon ja imetlusväärne maitse. Ilus ja harmooniline, veidi marmelaadine. 

 Teiseks magustoiduks serveeritud mandlikook mustsõstrasorbeti ja pirni-greibi kastmega pani maitsereisile ilusa punkti moodustades kauni liidu lätlaste oma aroonianapsuga.

Restoran, nagu tubateater. Väliselt pisike, sisult suur ja sügav.

Maitsereis Riiga, teine osa- Biblioteka Nr1, 3 Zivu, Vincents.

                                                               Biblioteka Nr 1

Biblioteka Nr 1 asub kesklinnas, pargi servas. Lahmakas hoone peidab endas isegi mitut söögikohta. Selle õige restorani ust annab ümber maja otsida, aga valgustatud suured aknad meelitavad peagi luusija külmast talveõhust  sooja valgusküllasesse ruumi. Kujundus on suurejooneline, võiks öelda, et isegi toretsev. Sambad, avar ruum ja kõrged laed. Vaatamata suursugususele on ruum hästi liigendatud ja baarileti tagant paari  astme võrra tõusev põrandapind mahutab  ohtralt pehmeid diivaneid.  Sohvad näevad välja nagu  hiiglaslikud padjakuhjad ja meelitavad külmast väriseva uudistaja enda rüppe mõnulema. 

Restoran tutvustab ennast Läti köögi tänapäevastajana. Veinivalik on väga lai. Veinid tulevad otse Itaaliast ja valiku teeb restorani sommeljee. Peakokale Maris Jansonsile meeldib traditsioonilistest retseptidest ja tuntud maitsetest kokku kombineerida uusi ja moodsaid kooslusi. Sarnaselt Eestiga ei ole ka Lätis sealse köögi kaasajastajaid väga palju. Ka põhjused selleks on samad, mis Eestis. 

Proovime  Läti kitsejuustukreemi pesto ja sorbetiga. Lisanditeks on kollane peet ja peedimahlas marineeritud pärlsibulad. Kitsejuustu ja pesto omavahelises sobivuses ei kahtle ilmselt keegi enam. Siin roas tulevad mängu tekstuurid ja temperatuurid. Maitsev ja värske.

Balti mere marineeritud räimed ja mädarõigas on klassikaline maitsekombinatsioon. Uudsuse loob ka siin vormistamine. Päris tugevalt äädikased räimed taltsutab pehme mädarõikaga maitsestatud kreemjuust harmooniliseks koosluseks. Krõmpsud porgandi- ja peedirattad lisavad värvi ja maitset. Roaga sobima on seatud majanaps. Mädarõikast ja viinast. Kange, kange kraam. Juba väike lonks vägijooki paneb pisarad silmist voolama ja vaigistab nohunina. Roaga passib kenasti kokku.

Teenindus on asjatundlik, abivalmis ja hooliv. Ettekandjad seletavad  roa komponente ja valmistamisviisi täpselt ja põhjalikult. Kliendid tunnevad siin padjakuhilate vahel ennast oodatuna ja hoituna. Toit maitseb hea, veinid on aromaatsed, siin tahaks olla veel pikemalt...

                                                                        3 Zivis

Pikemalt ei saa, sest enne õhtusööki tahaks veel läbi joosta 3-e kala bistroost. 3 Zivis asub vanalinnas ja selle omanikud on 3 kokka, needsamad, kes toimetavad paar tänavat eemal 3 Pavaru Restorans'is.

Päeval tuiskasin 3-e kala kohast mööda ja ei pannud midagi tähele. Nüüd õhtul säravad pisikese bistroo akendest täistuledes lühtrid ja see väikest sadamakohvikut meenutav paik paistab  kutsuv välja. Teate ju küll neid siniste kahhelplaatidega, plastmasstoolidega kalalõhnaseid paiku, kus värske mereand on parim. Vot siin on sama tunne. Ehkki meri ei loksu kohe bistroo ukse taga, on tema lähedalolek tunda. Veidi linnalikku vurfi ja kontrasti on lisatud säravate lühtritega, kuid miljöö on jäänud väga lihtsaks ja side merega on ülekaalus. 

Ehkki aega pole palju ja kõhuruumi tuleb säästa õhtusöögi tarbeks, ei saa klaasikesest vahutavast ja paarist austrist ju ära öelda. No olgu-olgu, väike merekarpide segu valge veini kastmes mahub siiski veel.

Siin võiks veeta terve õhtu, ehkki see on lätlaste arust pigem lõunasöögi paik. Menüüs on kalsuppi ja mereelukaid koorega ja ilma. Tuttavaid ja vähem tuntuid. 

Kujundus saab maksimumpunktid.

                                       

                                                                 Vincents

Õhtusöögiks olime reserveerinud laua restoranis Vincents.

Vincents on Riia au ja uhkus. Restorani looja  Martins Ritins  on sündinud Inglismaal välislätlase perekonnas. Elanud kaua ka Kanadas, kus talle hakkasid meeldima kohalike väiketootjate põllumajandussaadused. Lätti tulles lõi ta sidemed Läti tootjatega ning suur osa tema restorani toidust tehakse Läti väiketootjate toorainetest. Lätis on ta elanud 15 aastat. Vincentsis on ta muidugi peakokk. Ka temal on oma telesaade, mis on olnud ekraanil juba 10 aastat. Restoran on nautinud juba pikki aastaid oma kõrget kohta Läti kulinaarjahuviliste silmis ja on tuntust kogunud ka välismaal. Koduleht uhkeldab mitmete maailmas tuntud persoonide külaskäikudega. Koguni parimaks restoraniks Baltikumis on seda nimetatud. Lätlastele on  Ritins koju kätte toonud maailma maitseid ja uusi trende.

Restoran asub vanalinnast mõnekümne minutise jalutsukäigu kaugusel. Preztiižses rajoonis, hotelli kõrval alumisel, peaaegu et keldrikorrusel. Restorani sissepääs pole just ülemäära avar, sarnaneb pigem urgu ronimisega. Väikeses vestibüülist, no pigem ikka esikust, juhatatakse edasi saali. Restorani ruumid on liigendatud ja esimene saal on kasutuses  baarina, kus serveeritakse aperitiivi. Edasi on väike privaatsaal ja selle taga veel üks suurem. 

Teenindus on gurmeerestoranile omaselt tähelepanelik ent mitte pealetükkiv. Kõik kohustuslikud sissejuhatuse toimingud läbitud otsustame kelneri kaasabil jääda degustatsioonimenüü juurde, mis serveeritakse koos jookidega. 

Šampanjat limpsides vaatan ringi. Oma üllatuseks märkan, et ruum ja mööbel on küllalt kulunud, ju siis on olnud arvukalt kliente.

Leiba serveeritakse erilise uhkusega. Lisaks mitmesugustele leivasortidele on korvis kaasas ka kirjake kuidas täpsemalt värske leib igal uuel hommikul restoraniköögis sünnib. Juuretis, millest leiba küpsetatakse on 25 aastat vana ja pärineb Israelist. Seepärast nimetatkse siinset leiba “pühaks leivaks”. Jahu on pärit  mahepõllumajandusest Lätist ja Pransusmalt. Isegi võid valmistatakse restoraniköögis kohapeal. Enne serveerimist pruunistatkse võid nii, et sellest sünnib “tume või”.

Komplimendina köögist saabubuvad lavašikõrsikud ja suitsune vutimuna ning kartul ürtidega.

Esimeseks käiguks on foie gras raviolid, Alba musta trühvliga, trühvlikastme ja 12-aastase palsamiäädikaga ning hiigelrosinatega. Viinamarjad kannavad nime Passito di Pantelleria, need on marjad millest tehakse magusat rosinaveini. Taldrikul on ka õhukesed leivatšipsid. Igati elegantne käik ja suursugused maitsed. Kes suudakski foie gras ja trühvlite maitse üle kurta, mina  igal juhul mitte. Rosinad sellises kombinatsioonis pole midagi üllatavat, kuid need hiiglased on ikka väga väärikad ja oh kui magusad.

 Tuurakala  karamellitud kasemahlasiirupi velouté kastmes, Osetra caviar ja pisikesed teod. Kala on jumalik, väga mahlane kergelt küpsetatud. Sametine kaste moodustab imeilusa koosluse, kui ainult neid tigusid sees poleks. Imepisikesed, kõva koorega teod satuvad pehmes kastmes märkamatult kahvlile ja sealt hamba alla. Oli vaid õnnelik juhus, et hambad murdmata jäid.

Vahekäiguks ja suu puhastamiseks etendatakse laua kõrval näitemäng lämmastikus sorbetti külmutamisega. Tegemist on astelpaju sorbeti ja vaarikapulbriga. Maitse on hea. Pärast sorbetti-pulgakommi saavad  meeled puhtaks ning erksaks.

Teise pearoana naudime põldpüüd. Taldrikul on linnu rind ja jalg. Friteeritud pallike foie gras’ga ja vasikaliha mahlast kaste ja ploomi tšatni ning valge kaste linnukese puljongist, koorest ja munast. 

Põldpüüd ei kohta restorani menüüdes just tihti, kahtlemata on see hinnaline linnuke magus pala ja valmistusmeetodid on perfeksed.  Tulemus on hõrk ja nauditav. Pisut on selle roa juures liialdatud komponentide valikuga. See toretsev paljusus jätab õrna linnukese varju. Isegi minu jaoks on foie gras’d liiga palju!

Pre-desserdiks on tilluke vahvlituutu jäätisega -  ehtne saldejumps:)

Magusroaks serveeritakse ujuvad saared. Ehk siis vana hea lumepallisupp.  Vanillikaste ja munavalgevaht on täiendatud  kasemahlasiirupis karamellitud pähklite ja jõhvikatega.

 Maitsev ja harmooniline ja liialdusteta lõpetus kogu õhtule. Õnneks suudab hea magustoit siluda  alati nii mõnedki ebakohad, mis pika õhtu jooksul üles kerkivad.

Tänapäevases restoranielus, kus sünnib  tihti mitmeid uudse lähenemisega, lihtsama kontseptsiooniga, kuid puhtaid maitseid ja head toiduvalmistamise tehnikat väärtustavaid söögikohti, on gurmeerestoranidel järjest raskem hakkama saada. 

Vincents  tervikuna mõjub nagu eilne päev. Ajale jalgu on jäänud nii sisekujundus, kui nõud ja ka roogade väljanägemine jätab soovida. 

Komponentide ülekuhjamine ja maitsevirvarri tekitamine pole ka enam ammu moes. Köögimeeskond on tugev tehnikates ja toidu maitsele ei saa etteheiteid teha, paraku maksimumpunktidest jääb kõvasti puudu.  Hinda kahjuks küsitakse täispunktide eest.

Riia  tervikuna on kulinaariamaastikul põnev sihtkoht ja tasub isegi reisi planeerida pelgalt restoranide pärast. Mina panen ta  kevad-suvisesse  või siis sügisesse plaani sisse. Külmal talvel võõras linnas seigelda pole nii ahvatlev. Ehki Riia kiituseks peab ära mainima lumevabad kesklinnatänavad.

 Pulvarid on lausa  harjaga  puhtaks nühitud. Kui varbad külmast krampi ei tõmbuks, võiks kasvõi kontsakingadega restoranist teise jalutada.

Kes aga Riiga minemist paljuks peab, saab Riia maitseid peagi meie kodulinnas proovida, kõik need restoranid on siia külalisetendustele tulemas. 

Maitsereis Riiga, esimene osa - 3 Pavaru Restorans ja HE’s

Kas teate, et Riia on kuulutatud gurmeelinnaks? Mina ei teadnud ja olin suisa skeptiline selles suhtes. Kui saatkonna härrad seda tähtsalt teatasid, ma vist isegi muigasin. Loodetavasti märkamatult. Tõsi küll, minu viimane Riia linna külastus jääb  juba pooleteise aasta taha ja kiiresti muutuvas maailmas juhtub pidevalt midagi uut. Aga, jah, märkimisväärseid toiduelamusi pole ma varem Riias kohanud ja ausalt öeldes ei tundunud Riia väga ahvatleva toidusihtkohana. Seepärast suhtusin suht leigelt  pakkumisse asuda  proovimaitsja kohale, kui tuli vajadus Riia maitselamusi kaardistada. Külm ilm, libe tee ja pikk autosõit just ei soosinud ettevõtmist. Polnud väga sellist tunnet, et seod siidisalli kaela ja lähed sõidad  silmade särades, salli lehvides naaberlinna maitseid koguma. Õnneks sai uudishimu laiskusest võitu. Kui ma varahommikuses krõbekülmas talvehommikus autosse istusin olid mu meeled elevil ja maitsejaht võis alata.

 Algus oli paljulubav. Õhtusöök 3 Pavaru Restorans.(3 koka  restoran). Need kolm on Martins Sirmais, Eriks Dreibants, Ruta Rietuma. Lisaks 3 Pavaru' le on neil ka bistoo 3 Ziviu (Kolm Kala).  Martinsil on LNT kanalil oma kokasaade “Sirmaise menüü”. Eriks on Läti köögi spetsialist, töötanud varem tuntud restoranis Kalku Varti.  Ruta Rietuma eelistab jääda tahaplaanile.

Tegemist on lihtsa  modernse sisekujundusega. Tooni annavad hallikas-sinakad seinad ja lihtne, pigem tagasihoidlik hele, kerge mööbel. Avatud köögi ja baariletiga, mis lubab toidunautlejal jälgida etendust lähedalt, nina vastu lina. Tegu pole siiski täielikult avatud köögiga. Saalis toimub toitude väljapanek ja viimane viimistlus, põhitöö tehakse ära köögis, kuhu kliendi silm ei ulatau. Samas on ilmekad detailid jutustamas  oma lugu.  Ükski ese pole siin juhuslik. Viimistletud on isegi  teenindajate liigutused, näoilmed ja kõnepruuk.

Menüü pole pikk. Hariliku pliiatsiga on paberile pandud kolm-neli eelrooga ja umbes viis pearooga ning kaks magustoitu. Menüü kujundus räägib sellest, et meeleolumuutusi pakutavate roogade osas lubavad 3 kokka endile tihedalt. Teenindaja ülesandeks on kõik nüansid kliendile lahti rääkida ja siis ühise arutluse tulemusena õhtu kava paika panna ja sellest ei puudu  muidugi ka  asjatundlik joogisoovitus. 

Tervituskäik oli väga maaliline. Nimelt “maalis” köögikunstnik otse meie ette lauale asetatud küpsetuspaberile maitsva pildi. Kasutades selleks punase sõstra želeed, kanepi õli, mida ta ise  naljatades marihuaanaks nimetas, apelsiinivahtu, astelpajukreemi, värsket pestot, musta sõstra tarretist ja raputas juurde veel sutsukese Läti mulda, milleks oli musta leiva ja oliivipuru. Lisaks anti  meilegi pintsel, milleks oli ahvatlev kollane rabedate kõrvitsaseemnetega sai. Selle abil maalisime “lõuendile” oma pildi. Pilt polnud enam suurem asi, aga see kõik mis saia peal suhu sai pistetud rääkis oma loo. Ilusad selged maitsed ja kaunid kirkad värvid. Pussnoa taolise leivanoaga sai küpsetuspaberilt kokku korjata viimsegi puru. Väga ilus ja mänguline algus. Umbes nii see pilt sündis. 

Esimeseks käiguks valisime maapirnisupi ja verivorsti. Supitaldrikul lebasid juba varem röstitud pähklid ja alles lauas lisandus neile kreemine supp. Tähelepanuväärseks lisandiks supile oli maitsev hapukas roheline leht, mis see täpsemalt oli, jäi tuvastamata. Veel andis maitset ja kõvasti kontrasti kõrvale serveeritud leib. Lumivalge supiga oli koos mängima seatud must leib. Leib oli nii tume ja kerge sinaka varjundiga. Hästi rabe ja õhuline. Tekstuur oli saavutatud oliivõliga määrimise ja röstimise abil. Sügavsinise värvivarjundi taga olid samuti oliivid.  Maitseharmoonia  malbe, helge siidise supi ja rohmaka sügavmusta leiva vahel oli taevalik. Selle paari nimeks sobikski taevas ja maa.

Verivorsti nime all serveeriti meilegi tuttavat verikäkki. Mis oli kokku sobitatud õunapüree ja kartuliga. Väga julge ja ääretult maitsev kooslus. 

Pearoogadeks valisime tuunikala ja lamba.

Tuuna valisin medium rare küpsetusastmes ja selline see ka küpsetati. Lisandiks kartulipüree ja kõrvitsakaste beluuga läätsedega. Kirgas, harmooniline ja väga maitsev kooslus.

Lambafilee tükid olid samuti perfekselt küpsetatud ja kenasti roosakad. Lisanditeks  odrakruubid ja suitsutatud  kollanne peet.Lihtne, maitsev ja ilus.

 Lisaks veel eraldi serveeritud küpsekartul karamellise kastmega, mille põhikomponent oli selitatud või.

Magustoidud viimistleti meie nina all. Valikus oli vaid kaks ja seepäras oli kerge otsustada. Kahjuks pidevalt üleskruvitud pinge ja üllatused siin vaibusid. Võib öelda, et magustoiduga toodi meid maa peale tagasi.  Perfeksed brülekreem ja makroonid  demonstreerisid kokkade  head tehnika valdamist. Paraku maitselamusena jäid magustoidud tervikuna pisut nõrgaks. Makroonide kaaslasena suus prõksuvad purud ja lämmastikus küpsetatud munavalge panid lihtsalt õlgu kehitama. Sellest ei sündinud sellist kooslust, mis aplodeerima sunniks. Brüleekreem  oli muidugi aus, kuid  koos 3-e mustikaga, mitte nii põnev, kui 3 kokka kokku.

Ilus õhtu ja tore elamus panid mind häbenema oma esialgset üleolekut Riia kulinaarsete külgede suhtes. Tundub, et suurlinnas on  võimalust ja andekaid, töökaid inimesi. Läheks  esimesel võimalusel kindlasti uuest proovima. Lisaks rõõmustas restoran ka suurepärase hinna-kvaliteedisuhtega.

                                                                    



                                                                         HE’s

Eelmise õhtu muljetest elevil mõtlen  nendele maitsetele ja elmustele veel teel järgmise koha poole. Midagi väga ühelt vinoteegilt loota ei julge, kuigi kokal on kogemust.
HE’s Wine Studio on ennkõike veinipood ja vinoteek.  Siin teeb huvitavate veinide jaoks  toite Heinrichs Erhards, kes on töötanud kaks aastat New Yorgis Michelini*** tähega restoranis Daniel chef de partie'na ning harjutanud Pariisis Michelini *** tähega restoranis Le Meurice. Tema valduses  on  veel restoran Cotton.  Noorele jumalale sarnanev chef peab ennast maksimalistiks ning arvab, et klient tuleb alati tagasi restorani, mis pakub kõrgemat kvaliteeti, kui on väärt hind, mida selle eest makstakse. Hinnad on siin tõesti mõistlikud.

Muljetavaldav  kõrge veinikülmik ja lai vahuveini valik on need, mis esimesena silma jäävad. Hubane ja õdus interjöör panevad mu silmad särama. Nõjatun rahulolevalt toolileenile ja silmitsen menüüd. Paljulubav. Silm jääb nii mõnegi nimetuse juures pidama, mida tahaks proovida, samas on mul raske päev ees ja ma püüan ennast vaos hoida. Valin välja päeva pakkumisest oaraguu mereandidega. Kelner soovitab juurde klaasikese  prantslaste Chardonnay’d . Mõistagi, moodne elu suurlinnas peab ajaga sammu. Chardonnay on taas moes. Raguu on lihne päevatoit ja mereannid on külmutatud. Tomatise raguul on ehteks vahune Napoli kaste.  Samas on tomatikaste nii hästi taskaalustatud ja maitseküllane, et ma  olen mõne minutiga taldriku läikima nühkinud. 

Proovime veel huntahvenat, mis on kaaslaseks saanud gnocchi’d, šampinjonid oliivikastmes ja seenepüree. Lisaks vahustatud kastmetilk, Parmesan ja kressivarred. Kala on krõbeda nahaga, mahlane ja seened seovad koosluse ühtseks tervikuks. 

Ilma magustoitudeta meid  muidugi minema ei lasta. Saame maitsta kastani-juustukooki, mis on oma olemuselt tagsihoidlik, põnevust lisavad suured kastanitükid  kreemjuustu kaisus. Kaunis kollane värv teeb silmailu ja šokolaadivahu täpid flirdivad füüsaliga. Ja lõpuks ometi on keegi tulnud selle peale, et füüsalit võib pakkugda ka ilma sabata, sellisel pooleks lõigatuna šokoladikreemil on ta tore kaaslane imalavõitu koogile. 

Sain veel napsata ampsu  tonka ubadega  maitsestatud panna cotta'st. Unelesin selle suutäiega täpselt nii kaua, et A oli juba oma taldriku puhtaks teinud. Ma ei saanudki teada, kuidas maitsesid need roosad ja  kreemivahused. Aga maitsvad need pidid olema, et  nii väike magusasõber, nagu seda A on, viimased sellise hooga pintslisse pistis. 

Järgneb....