Okroška hapukoorega

Külmad suvesupid on kuumalaine päevadel kullahinnas. Mõnusalt jahutava suutäie saab valmis siuh-säuh. See supp jäi mu meeli kummitama Piparmündi koka repertuaarist. Just nii, või siis ikka umbes nii, oli see ka Piapmündis valmistatud. Koka sõnul sama moodi nagu tema ema alati okroškat teinud on. Veega lahjendatud hapukoore ja äädikaga. Väga maitsev ja komponente saab vahetada oma äranägemise järgi, või siis valida need, mis parasjagu külmkapis olemas. Saare hapukoor on kena siidine ja ei lähe veega segamisel tükki. 

Okroška

4-le

1 tops (400g) 20% (Saare)hapukoort

400 g vett

1 sl 30 % äädikat

1 sl suhkrut

300-400 g suitsutatud turska

värsket kurki

rediseid

keedetud muna

hapukurki

soola

maitserohelist (tilli, murulauku, koriandrit)

Pane kaussi/kannu äädikas ja suhkur, sega. Lisa hapukoor ja vesi ning sega ühtlaseks. Tõsta kõrvale.

Puhasta kala luudest ja rebi väikesteks tükkideks. Haki kurgid, redised ja keedetud muna. Pane ained kaussi ja vala peale hapukoore-äädika segu. maitsesta vajadusel soolaga ja lisa hakitud maitseroheline.

Laksa

Laksa  on väga levinud just Kagu-Aasias, Singapuris, Indonesias ja Malaisias.  Kas laksa on supp või kaste, see tekitab alati segadust. Aga õigupoolest pole sel mingisugust tähtsust, tähis on hoopis see, et laksa valmib loetud minutitega, maitseb jumalik ja on üks ülimalt tervislik kõhutäis. Laksa koostisesse kuulub ka üsna pirakas ports nuudleid ja selle peale hakkavad kõik moodsad inimesed, kes süsivesikutest kauge kaarega mööda vaatavad nina krimpsutama, aga pole üldse tarvis, sest leidub ka madala süsivesikute sisaldusega nuudleid.  Shirataki nuudlid ehk konnyaku nuudlid just sellised ongi. Umami rikkalikus valikus on sellised olemas. Peaaegu 0-kalorsusega läbipaistvad želatiinjad nuudlid on tehtud jamsist, mida traditsiooniliselt kasutatakse Jaapani köögis. Neil nuudlitel endal maitse peaaegu puudub, seega sobivad nad kokku mistahes teiste ainetega ja paljude vürtsidega. Nuudleid pole vaja kaua keeta, piisab paarist minutist, aga mina valasin neile lihtsalt kuuma vedelikku peale ja sellest täiesti piisas. Sellest kiirest laksast on saanud mu lemmik-lõuna, kui ootamatult nälg näpistama kipub. Mõttest söögi valmimiseni kulub vaevalt veerand tundi. Natuke on veel sügavkülmas kõrvitsapüreed kah järel, seega mõned laksad saab veel. Kellel aga kõrvitsad söödud ei pea uute kasvamist pikisilmi ootama. Laksa lubab end valmistad tuhandel eri viisil, ole lihtsalt loominguline. 

                          Kõrvitsalaksa Shirataki nuudlitega

1 sl õli

2 sl Korea tšillipastat

500 ml kanapuljongit

400 ml kookospiima

2 sl kalakastet

500 g kõrvitsapüreed

400 g brokolit

rohelist sibulat

värsket koriandrit

1 punan tšillikaun

200 g Shirataki nuudleid

Kuumuta poti põhjas õli ja lisa tšillipasta. Sega  tasasel kuumusel pastat mõned minutid. Lisa kalakaste, puljong ja kookospiim. Lase keema tõusta ja alanda kuumust. Lisa kõrvitsapüree (külmutatud püreed pole vaja üles sulatada). Keeda umbes 5-10 minutit. 

Pese brokoli ja jaga õisikuteks. Pane brokoliõisikud vedeliku sisse ja keeda 1-2 minutit. Võta pott tulelt.

Haki tšilli ja maitseroheline peeneks. Loputa nuudlid külma vee all sõelal. Pane  kausi põhja nuudlid, vala peale kuum vedelik ja puista ohtralt maitserohelist ning oma taluvuse piires värsket tšillit. Lase paar minutit seista ja asu isukalt roa kallale.

Nuudlid ja Korea tšillipasta saatis katsetamiseks Umami Juta, tänud talle, mulle meeldis:)

Roheline supp

Ere valgus lükkab ikka tihedamini toast välja. Päike kutsub mere äärde ja metsa. Metsalused on kaetud õrnrohelise vaibaga, karulauk on parimas vormis ja ülased õitsevad üksteise võidu. Turutädid pakuvad juba heldema käega kraami, karulaugu krapsakad pundid punnitavad  purkides. Peaks küll tahtejõudu kasvatama ja metsa metsikut lauku tooma minema, aga linnainimese pseudokiire ei lase. Tunnistan üles,  kahju oli turutädide korjatud kraami närtsima jätta, tõin ära.

Kurgisupp karulauguga

2 portsjonit

1 avokaado

1 pikk kurk

1 sl hakitud till

200 ml vett

1 küüslauguküüs või pool väiksemat punast sibulat või punt karulauku

0,5 tl meresoola

Poolita avokaado ja eemalda kivi. Haki kurk väiksemateks tükkideks. Pane võik ained blendrisse ja lisa 1/3 veest. Surista ühtlaseks, lisa ülejäänud vesi ja töötle veel veidi.

Kaunista kurgiviiludega ja hakitud tilliga.

Bouillabaisse

Üks  luksuslikk  pransuse juurtega kalasupp sobib jõulusöökidele jätkuks  nagu valatud. Tegelikult pole see rammus kalaroog päris supp ühtegi. Õige Marseille Bouillabaisse on rohkem midagi supi ja hautise vahepealset. Bouillabaisse tuleb sõnast bolhabaissa, milles on peidus kaks verbi: bolhir ehk “keetma” ja abaissar ehk “hautama”. Tuntavalt aniisise mekiga supiõhjale peaks lisama seitset sorti kala ja mereande, aga  kui nüüd vägisi originaalretseptist kinni hoida ei jaksa, siis võib kaladega vabalt improviseerida ja kasutada seda, mis poevõrku on jäänud. Mulle meeldib seda vahel ka ainult sinimerekarpidega rikastada. Mõistagi peab aga puljong ikka rammusast kalast keedetud olema. 

Üks komponent on küll möödapääsmatu. Selle puudumisel mitte mingisugust hõrku leemekest ei sünni.  Pastis. Ilma selle aniisimaitselise Prantsuse päritolu liköörita pole mõtet supitegu ette võttagi, naguni tuleb välja suht hale lurr. Seevastu, kui hangid pudelikese võlunapsi köögiriiulile, võid juba suurustama hakata, et oled vinge kokk. Kõik sööjad tulevad saladust välja uurima. Pastis populaarsus sai alguse palju varem laineid löönud absindist. Pastis ongi analoogne, kuid oluliselt lahjem aniisinaps. Veel on see sarnane Vahemere teiste aniisimaitseliste jookidega nagu sambuca, ouzo, araki ja mastika. Võimalik, et need kõik sobivad supi sisse niristamiseks. Nimi “pastis” tähendab segu tegemist ja enamasti lahjendatakse kõiki neid aniisinapse sulaselge veega. Supi segab see imejook aga vastupandamatuks. 

Bouillabaisse

1 fenkolimugul

oliiviõli

1 sibul

1 sellerivars

8 küünt küüslauku

1 porru (valge osa)

1 porgand

2 tl fenkoliseemneid

1 tl safranit

2 l kalapuljongit

300 g purustatud tomateid (suvel muidugi 1 kg küpseid tomateid)

2 tl tomatipastat

2 loorberilehte

4 vart tüümianit

1 apelsini riivitud koor

1 tl cayenne pipart

60 ml pastis’d

200 g lõhefileed

200 g valget kalafileed 

200 g tiigerkrevette

1 kg sinimerekarpe

peterselli

Haki fenkol, sibul, porru  ja küüslauk peeneks. Riivi porgand. Kuumuta poti põhjas õli, lisa sibul, fenkol, porru ja fenkoliseemned, kuumuta keskmisel tulel 5 minutit, lisa küüslauk. Sega aeg-ajalt ja kuumuta veel mõned minutid. 

Vahepeal sega safran paari sl puljongiga ja pane kõrvale. 

Lisa köögiviljadele purustatud tomatid. (Kui kasutad värskeid tomateid, tuleb need enne koorida. See õnnestub, kui pistad need minutiks keevasse vette.) Kuumuta veidi ja lisa safranisegu, loorber, tüümian, apelsiinikoor ja seejärel ülejäänud puljong. Lase keema tõusta ja alanda kuumust. Maitsesta soola, pipra ja cayenne’iga. Lisa pastis ja lase vaiksel tulel umbes 30 minutit keeda.

Lisa kuubikuteks lõigatud kalatükid, puhastatud krevetid ja sinimerekarbid. Keeda kaane all kõrgel kuumusel 5 minutit. Eemalda pott tulelt ja serveeri kohe. Puista pinnale hakitud petersell.

Kõrvitsasupp lehtkapsaga

Kui kõrvits on juba lõhki lõigatud jagub sellest iga toidu sisse ja kõrvale. Aga suppi peab külmal ja hallil päeval  saama. See on vana hea ja äraproovitud supp, aitab alati. Eriliseks teeb selle seekord moodne lehtkapsas. No ilmselt vist on lehtkapsas juba küllalt vana köögivili, kuid rambivalgusesse on ta tõusnud just viimastel aastatel. Väljamaised toidublogid, -ajakirjad ja  suurlinnade trendirestoranid on lehtkapsa lainele häälestatud.  Lehtkapsas on popp. Meilgi pressib see mõnus kapsaline ennast üha rohkem taldrikutesse. Mulle pressis ta end lausa peenrasse. Kasvas ilma erilise hooleta kauniks käharaks. Mõni  taim oli  nii ilus sinakaslilla helgiga, teine kaunilt smaragdroheline ja nende nahkjad tugevad lehed on nii mõnusad. Lisaks on see kapsas ka HIRMUS maitsev. No nii maitsev, et suvel panid kapsaussid või miskid muud satikad mul pooled kapsalehed pintslisse. Õnneks sügise poole nende isu rauges ja tubli kapsaline kasvatas usinasti uusi lehti. Neid nahkjaid lehti võib peenralt vabalt korjata, kuni külmade tulekuni välja. Lehtkapsast on hea aurutada või siis ahjus kergelt  krõbedaks röstida.  Ja HIRMUS maitsvad asjad lihtsalt kuuluvad salapärasesse ja tontlikku novembrisse. Igatahes supp sai nii hea, et tasub kohe topelt kogus teha.

 Kõrvitsasupp lehtkapsaga

2-le

2 spl võid

1 sibul

2 küüslauguküünt

pöidlasuurune jupp ingverit 

2 dl punaseid läätsesid

1 l puljongit( kana- või juurvilja)

2 dl kõrvitsapüreed (500 g kõrvitsat)

lehtkapsast

oliiviõli

meresoola

Lõika kõrvits sektoriteks, eemalda seeemned ja küpseta 200 kraadises ahjus pehmeks, selleks kulub umbes pool tundi. Eemalda kõrvitsalt koor ja töötle viljaliha sauseguriga püreeks.

Haki sibul ja küüslauk  ja ingver peeneks. Loputa läätsed. Sulata poti põhjas või hauta selles sibulat kuni see muutub klaasjaks. Lisa küüslauk ja ingver. Kuumuta veel minuti jagu ja kalla peale  kuum puljong ja lisa läätsed. Hauta tasasel tulel, kuni läätsed on pehmed. Lisa kõrvitsapüree.

Pese lehtkapsa lehed ja suru majapidamispaberiga kuivaks. Lao lehtkapsas  küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Nirista peale oliiviõli ja raputa meresoola. Küpseta 200 kraadi juures umbes 7 minutit, kuni lehed muutuvad krõbedaks. Jälgi, et kõrbema ei läheks. 

Vala supp kaussitesse ja tõsta krõbedad lehtkapsa lehed peale. 

Murusupp

Mõelda vaid, et veel poolteist kuud tagasi laiutasid teeääres sünged lumehanged. Mina küll lubasin tookord iseendale, et kui see lumi peaks ära sulama, siis ma ilma üle enam virisema ei hakka, sest isegi kui termomeeter unelmate soojakraade ei näita, roheliseks läheb ju ikka. Nüüd ongi. No ikka ülimõnus  elu on juba jupp aega. Kõik see värskusest pakatav, lõhnav ja õitsev ümbrus on nii vaimustav. Muud polegi vaja, saaks ainult vaikselt istuda ja vaadata. Tegelikult see vaikselt istumine mul hästi välja ei tule. Nii, kui istuma jään, hakkan kohe plaane tegema. No näiteks selliseid, et taimed vaja ringi istutada ja ürdipeenar üle kolida. Millegipärast teen ma sama tantsu iga kevad. Siis polegi imestada, et lühikesel lehekuul tuleb end aiatööga alati rebestada. Aga see on selline kaunis hargnemine maa ja linnaelu vahel. Tegelt, seal maal on ikka hull tempo peal, vaevu jõuan ära tabada, millal toomingas õide puhkemas on. Õnneks, meil mere ääres on tal kevadel aega laialt käes ja täisõites aeg on veel ees. Ehk on kõrghetk  sel  nädalavahetusel? 

Alati läheb aiatööga kõht hullult tühjaks, aga kust sa seda vaaritamisaega  näpistad, kui kõik kevadised tunnid loetud? Eks aedniku söögipoolis tuleb ju ikka tema näppude alt. Kui peenrad veel ei kanna, saab abi heinamaalt. Kõik umbrohutuustid, mis aiatööst üle jäävad on tark kõrvale panna. Siiski peab ka hea eeltöö tehtud olema. Kevadine malts on nii väärt kraam, et mingi kuubiku või fondist puljongi sisse seda  panna küll ei raatsi. Puljong tuleb keeta ikka korralikust toorainest ja  rikkalikult koos maitseköögiviljadega. Veidi valvamist on ainult alguses, kuid hiljem valmib leem juba ise. Valmiskeedetud puljong purki villitult kohe jälle maale, seal on mõnus.

Keeda puljong, kas kanast, kalast või veiselihast. Pane liha külma veega keema, riisu vaht. Lisa maitseköögiviljad (porgand, sibul, seller ja sool,pipar) keeda tasasel tulel, kana ja kala 1 tund, veiseliha kuni 2 tundi. Kurna puljong.

Murusupp 

2 l  puljongit

2 porgandit

peotäis kevadrohelist (karulauku, naati, nõgeselehti, võilillelehti, murulauku, rohelist sibulat jms.)

1-2 keedetud muna

Lisa puljongisse ratasteks lõigatud porgand, keeda kuni porgand on peaaegu pehme. Lisa soovi korral kuubikuteks lõigatud kartul. Lisa  võilillelehed, keeda paar minutit. Võta pott tulelt ja lisa hakituna ülejäänud roheline kraam ja tükeldatuna keedetud muna. 

Röstitud tomatitega supp

Märtsipäike on toreda hoo sisse saanud. Vaatamata tõsistele tuisuilmadele pressib soe valgusekera ennast pilvemüürist läbi ja annab meile lootust helgemale ajale. 

Paraku maitsvaid tomateid pole niipea loota. Seepärast tuleb olemasolevaid veidi turgutada. Ahjus peesitamine sobib piskestele tomatpallidele kenasti. Õigupoolest ma talvel neid suuremaid plassi maitsega ei ostagi.  Pisikestel kirss- või ploomtomatitel on vähemalt aimatav tomatimaitse. Kui neid korraga suurem kogus ahjus kuumaks kütta, jagub salatisse ja kiire nälja leevenduseks saab hetkega supi.

Tomatisupp

600 g ploomtomateid

 2 tl kuivatatud punet

1 sibul

4 küüslauguküünt

2 sl võid

soola

pruuni roosuhkrut

250 ml tomatimahla

Loputa tomatid ja lõika pooleks. Lao tomatid ahjuplaadile, lõikepind üleval ja piserada üle oliviõliga. Haki 2 küüslauhuküünt peeneks ja puista tomatitele, lisa ka näpuotsaga suhkrut ja raputa peale kuivatatud punet. Pane 150 kraadisesse ahju ja lase tomatitel ahjus kuivada paar tundi.

Koori ja haki sibul. Sulata poti põhjas või ja lisa sibulad. Kuumuta tasasel tulel sibulaid kuni need muutuvad läbipaistvaks. Lisa hakitud küüslauk ja röstitud tomatid. Kalla peale tomatimahl ja lase keema tõusta. Keeda paar minutit ja püreesta sauseguriga. Serveeri kitsejuustu ja hakitud maitserohelisega.

Sibulasupp

Sibul, see väike ümmargune haisupomm, võib olla uskumatult vajalik ja tervislik. See mugul peletab stressi ja liigsed kilodki kahanevad maitsvat sibulasuppi lürpides. 

Siinkohal tegin kirjutamises  väikse pausi ja panin uue laari suppi keema. No lihtsalt nii vastupandamatu sibulasupi isu tabas mind taas. Mis seal salata paar talvist lisakilo vajavad samuti tegelemist.

Tegelikult on see  palav sibularmastus mul üsna uus asi. Kui nüüd  aega tagasi lapsepõlve kerida siis ei sallinud ma sibulat silmaotsaski, ei kannatanud lõhna ja toidu seest koukisin nina krimpsutades kõik pisemadki libled välja. Mu vanemad ainult muigasid mu sibulapelguse peale. Korrutasid aina, et see läheb varem või hiljem nagunii üle. Ma lihtsalt veel ei teadvat, mis on hea. 

Nagu hiljem selgus, on vanematel alati õigus. No mul võttis sibulaga sõbrunemine kõikidest teistest toiduainetest kõige rohkem aega. See liit arenes väga aeglaselt ja ettevaatlikult. Aga tänaseks on mulle raudselge, et sibul on maitseköögivili number üks.  Selleta ei sünni ükski maitsev toit, kui sibulat pole käepärast, ei maksa söögivalmistamist  ette võttagi. Mul õnneks on korralik tagavara ilusat ja head Peipsi sibulat viimastel aastatel alati varuga.

Sibulat tuntakse ka kiresütitajana. Minuga nii läkski, ma armusin sibulasuppi. Ülepeakaela ja jäägitult. Nüüd valan tihti pisaraid. Ei ega need pole kibedad, hoopis liigutusepisarad suurest õnnest, et sibulale võimaluse andsin. Ma ei kujuta elu ilma selleta enam ettegi. Sibulasuppi ei saa keeta üle jala kiirustades, see vajab  pühendumist. Pikk hautamine madalal temperatuuril teeb sibulaga imesid. Kibe ja terav mugul  päästab valla ohtralt maitseid ja aroomi. Alati, kui võtan selle aja saan tasuks kuldse leeme täis sametist maitset ja suisa magusaks küpsenud sibulad. Lõõmama löönud kire pealekauba.

jätkub ainult 2-le

Sibulasupp

6 šalottsibulat

6 sibulat

3 küüslauguküünt

100 g võid

2 tähtaniisi

meresoola

5 oksa värsket tüümiani

musta pipart veskist

1 dl valget veini

1,5 l puljongit

sorts konjakit

4 viilu täisterasaia

100 g riivitud juustu (Emmental või Gruyère)

Koori sibulad ja küüslauk.  Lõika sibulad pooleks ja viiluta  ribadeks. Haki küüslauk peeneks. Sulata või potipõhjas. Lisa sibulad, küüslauk ja  maitseained. Kuumuta keskmisel tulel, aeg-ajalt segades umbes 20-30 minutit, kuni sibul muutub kuldseks ja läikivaks. Lisa vein ja lase sellel  mõni minut kokku keeda. Seejärel vala  juurde kuum puljong ja lase supil vaevalt mulisedes keeda 1 tund. Eemalda tüümianioksad ja tähtaniis. Soovi korral võid lisada tilga konjakit ja lasta veel haududa 10 minutit.

Kuumuta ahi ja pane saiaviilud grilli alla kuumenema, pööra ringi 3 minuti päras ja raputa pinnale juust. Küpseta veel paar minutit, kuni juust on sulanud.

Serveeri supp ja tõsta peale juustusaiad.

Novembripäike e. vürtsikas porgandisupp ja guacamole

Mulle meeldib november. On alati meeldinud. Just selline pime, soe, niiske ja veidi porine. Selles on mingi lummus ja salapärane võlu. Napp valgus muutub eriti väärtuslikuks ja toimetusi peab sättima nii, et jõuaks märgata novebril üliharuldasi päikesekiiri. Muidugi nõuab see mustkunstniku osavust:), aga päike on ju alati olemas, vahel ainult pealpool pilvi. Kui päikespüüdmine raskeks osutub ja ta ikka käest libisema kipub, ei tasu kurvastada. Kiire vürtsikas porgandisupp päästab alati sombuse päeva ja upitab üles selga vajuva taeva. Veidi kraapimist, riivimist, passeerimist ja püreestamist ja ongi olemas,  sama särav nagu päike.

500 g porgandeid

1 kartul

1 sibul

2 küüslauguküünt

2 spl võid

2 cm jupp ingverit

1 l juurvilja- v. kanapuljongit 

serveerimiseks maitserohelist

Puhasta porgandid, sibul, küüslauk ja kartul. Riivi porgandid, kartul, sibul, küüslauk ja ingver köögikombaini abiga. Kuumuta potipõhjas või ja lisa riivitud juurviljad. Hauta mõni minut ja kalla peale kuum puljong. Lase vaiksel tulel keeda, kuni juurvili on pehme, selleks kulub umbes 10 minutit. Püreesta sauseguriga. Serveeri maitserohelisega.

Guacamole

1 avokaado

1 küüslauguküüs

1 väike tšilli

1 spl  laimi mahla

soola

pipart

Poolita avokaado, eemalda kivi ja õngitse lusikaga avokaado viljaliha välja. Pigista peale lai laimimahla. Haki tšilli, küüslauk peeneks. Lisa avokaadole.  Maitsesta soola ja pipraga. Kreemisema tulemuse saamiseks kasuta sausegurit. Serveeri krõbeleival.

Kõrvits - päikese aseaine

See reedehommikune äratus oli küll ehmatav. Appike, miks  tuba juba nii valge on, ilmselt olen sisse maganud, käis peast läbi. Looduse äpardus. Uneski poleks osanud ette näha sellist traagilist lõppu sügisenautimisele. Aga, ega see soolasambaks tardununa aknal seismine  ei muuda asja. Korra proovisin käsi puusa pannes ja etteheitvalt pead raputades oma pahameelt abikaasa peal välja elada. Oli ta ju varakult üleval, miks ta midagi ette ei võtnud?? Siis tuli meelde küll, et tema ju naudib talve ja  tean teisigi talveinimesi. Pole midagi parata, oma ängiga pean ma ise hakkama saama. 

Vaatasin abiotsivalt toas ringi ja pilk peatus riiulil, kuhu olin rivistanud esimesed omakasvatatud kõrvitsad. Oranži kera nähes hakkas kergem ja  ma usun, et lõdvestav naeratus libises üle mu näo. See õppetund on mul ju ammu selge, et meie laiuskraadil tuleb päike enese sisse püüda, siis on kust jõudu ja energiat ammutada.  No ja tuleb tunnistada, et sel kehvavõitu suvel olin ma üsna ettenägelik ning kasvatasin kõrvitsaid.  Ma olen ennegi  proovinud, aga siis pole peale kesiste lehtede midagi kasvanud. Seekord sai head rammusat kompostmulda kõrvitsataimedele padjaks laotud ja ennäe imet, viljakal pinnal kasvasidki uhked  päikest  täis pallid. Ütleme nii, et ega neid seal varjulises aianurgas nüüd üleliia ka suureks ei sirgunud. Täpselt viis kera paisusid korraliku kõrvitsa kabariitidega. Neid pisikesi nupsusid oli  küll ja veel, kuid lühike suvi polnud nende vastu piisaval armulik. 

Ma olin ikka hullult uhke oma kasvandike üle ja käisin  neid seal lehtede varjus  ikka ja jälle paitamas ning patsutamas. Pärast saagikoristust neid tuppa riiulile vinnates takseerisin mitme kandi pealt ja olid ikka nunnud küll. Kõik erinevad. Üks oli rohelisetriibuline nagu arbuus, üks roosakas-kollane, siis veel tumeoranž ja kaks pisemat erikujulist kollast. Kuigi mu mäletamist mööda taimed, mis mu  tubli kõrvitsakasvatajast tädipoeg mulle kevadel oma varudest jagas, olid kõik samad. Aga J-i enda omad on trikke teinud ennegi. Ühel aastal ronisid lausa naabri aeda õunapuu otsa ja kasvasid seal! Suisa pirakaks. Muidugi tuli siis hiiglasemõõtu kõrvitsale, mis puu otsas kasvada tahtis, toast lillepostament toeks tuua.

Nojah, ja enda omasid seal riiulil rivis  imetledes, taustaks mu oma laste foto, tabasin ennast võrdlemas kõrvitsaid lastega. Ei raatsinud ma esialgu nuga ühtegi kõrvitsasse lüüa. Kõik nii ilusad ja erilised.  Lastega on ka nii, kasvatad ja poputad neid ja ühel päeval hakkavad nende tiivad kandma. Sa oled nii oodanud seda aega ja ometi, kui mineku aeg käes, tahaksid nad veel kõvasti-kõvasti oma rinnale suruda ja veel viivu kinni hoida.  Aga siis kui haarde vabaks lased, tunned rahulolu ja uhkust, kui nede “lennukaart” vaatad.

Aianurgas kasvanud kõrvitsatega on umbes sama. Sisu tahaks  hinnata ja maitsta, aga vormi ei raatsi lõhkuda, veel mitte. Lükkad ikka aina edasi, käid ja paitad hellalt. Näitad kõigile, kes üle su läve astuvad. Esimese supi-isu rahuldad rutakalt turult toodud  muskaatkõrvitsaga. Aga varem või hiljem on see päev käes, kus päikesekera kallale peab noaga minema. Traagiline talveilm annab selleks loa ja paneb tegutsema. Võtsin ette kõige suurema 7-kilose hiiglase ja ragistasin kõiki jõuvarusid appi võttes. Kõrvitsaviilud said ahjus röstitud ja karbiga külma pandud. Siis on hea võtta, kui tuju tuleb või maru üllatab. Esimene supitegu sai astelpajuga särtsutatud, et ikka jaksaks talvele vastu seista.

500 g kõrvitsapüreed (rösti kõrvitsaviilud ahjus 200 kraadi juures 20 minutit, eemalda koor ja püreesta sauseguriga)

1 l kanapuljongit

2 spl võid

1 sibul

1 porgand

2 küüslauguküünt

2 cm ingveri tükk

150 g astelpaju marju

tšilliga maitsestatud oliiviõli

kõrvitsaseemneid

kitsepiimast toorjuustu

Haki sibul ja küüslauk. Riivi porgand ja ingver. Kuumuta poti põhjas või ja vala potti sibul, küüslauk, porgand ja ingver. Kuumuta mõni minut ja vala peale kuum puljong. Keeda kuni juurvili on pehme ja lisa kõrvitsapüree.  Püreesta sauseguriga astelpajumarjad ja vala läbi sõela supi sisse. Maitsesta vajadusel soolaga ja serveeri tšilliõli ja röstitud kõrvitsaseemnetega ning lusikatäie kitsepiimast toorjuustuga

Peedisupp ja pojengid

Külma peedisupi isu tuleb mul alati siis, kui pojengid õitsevad. Nohjah, tänaseks on enamus kauneid põõsaid oma uhkeldava õitsemise lõpetanud, kuid mõned hilised kaunitarid eksponeerivad veel loetud päevad oma lopsakaid vorme. Just need sügavroosad, mis peedisuppi värviga kaunilt harmoneeruvad. Aga lummavad on nad oma mitmekesisuses kõik. Peedisuppi jõuan teha veel kindlasti mitmel korral. Värsketest suveandidest on see lihtsalt parim suvelõuna.

2  väikest peeti

3  värsket kartulit

2 hapukurki

4 redist

2 värsket kurki

2 keedetud muna

2 küüslauguküünt

ohtralt maitserohelist (tilli, koriandrit, peterselli, murulauku jms.)

 2 spl oliiviõli

soola

pipart

 2 spl sidrunimahla

riivitud sidrunikoort

1 l keefiri

Küpseta peedid ahjus või keeda vees pehmeks. Keeda kartulid. Haki kõik komponendid väikesteks kuubikuteks. Tilguta peale sidrunimahla, oliivõli ja soola, pipart. Sega läbi ja vala peale keefir.

Lase külmkapis maitsestuda pool tunnikest, kui suudad oodata.

Sparglipüreesupp

Sparglihooaeg ähvardas minust mööda minna. Püüdsin, mis ma püüdsin seda head ja kodumaist, küüned taha sain ikka vaid väljamaisele. 

Kui ma juba viimse lootusraasu kaotanud olin ja hooaja lõppenuks lugesin, naeratas õnn mulle ometigi. Aino proua sparglikaste takseerides, oli tahtmine kõik kohe endale krahmata. Taltsutasin oma erutusest värisevaid käsi ja toppisin kotti siiski nii palju kui mahtus. Kandsin kõik koju ja nautisin pikalt. Seekord raatsisin isegi suppi teha. Esimesed sõin aga ikka toorelt.

1 kartul

1 sibul

1 spl võid

1 l kanapuljongit

300 g sparglit

peotäis karulaugulehti

haki sibul ja kartul. Kuumuta poti põhjas või ja passeeri selles sibulat ja kartulit. Kalla üle keeva puljongiga ja keeda kuni kartul on pehme, lisa tükeldatud spargel. Keeda mõned minutid ja lisa karulauk. Püreeri  sauseguriga ühtlaseks. Serveeri kitsepiimast toorjuustuga.

Kiisasupp

Kiisk on väike kala. Tavaline pikkus on 10–15 cm ja kaal 20–60 g. Kuigi kiisa liha on maitsev, ei kasutata teda oma väiksuse ja paljude teravate luude tõttu eriti laialdaselt toiduks. Heade elutingimuste korral võib kiisk muutuda mõnes järves ka liiga massiliseks ja siis peetakse teda kahjulikuks kalaks, sest hävitab hinnalisemate kalade marja ja söödavarusid. Miskipärast on minu mälusoppi jäänud hinnang, et kiisk on pigem kassikala, kui ihaldatud tooraine toidulaual. Siiski võib kiisk kasvada isegi kuni 300 g raskuseks ja 25 cm pikkuseks. Kuid nii suured isendid on harukordsed.
Mina kohtasin hoolikalt fileeritud u 5cm pikkuseid kiisafileesid uuenenud Sadamaturul. Müüa kiitis väga ahvatlevalt kiisa sobivust supi sees. Proovisin ka pannil praadimist, kuid jah supi sisse sattudes lõi kalake särama!




Kalapuljong

Kala (siig, forell ) pea ja selgroog koos sabaga
1 sibul
1 porgand
paar sellerivart
loorberileht
3l vett

Pane kala pea koos selgroo ja sabaga potti ja kalla peale külm vesi. Lase keema tõusta, alanda kuumust ja koori vaht. Kui vahtu enam ei teki, maitsesta soola ja pipraga. Lisa porgand, koorega sibul, seller, loorberileht ja keeda vaiksel tulel 45 minutit kuni tund. Kurna puljong.

Kiisasupp

2 l kalapuljongit
2 porgandit
3 kartulit
300 g kiisafileesid
potäis beebispinatit
värsket tilli

Kuumuta puljong, lisa ratasteks lõigatud porgand, veidi aja pärast kuubikuteks lõigatud kartulid. Kui juurviljad on peaaegu pehmed tõsta potti kiisafileed ja keeda paar minutit. Võta pott tulelt, sega juurde spinat ja hakitud till.