Olen keelesööja olnud juba lapsena. Ei, ei enda oma on mul ilusti alles ja saan teda ikka jätkuvalt maitsmiseks kasutada:) Keel ja rohelised herned olid ju ikka nõuka-aja süldilaudade osa. Mina sättisin siis ennast alati keeleliua lähedusse. Tookord olid laual enamasti veisekeeled.
Köögis ma keeltega varem rinda pistnud polnudki, kuniks Sadamaturul tallekeeltega kohtusin.
Tänaseks olen juba mitmel korral keeled potti pistnud.Hõrgud väikesed lambakeeled on õrnad ja pehmed. Sobivad eelroaks ja leivakatteks.
3 tallekeelt
2 l külma vett
1 sibul
3 küüslauguküünt
2 loorberilehte
2 tl kadakamarju
2 tl musta terapipart
2 tl rohelist pipart
3- 4 rosmariinioksa
2 spl valgeveini äädikat
3 tl soola
Panin keeled külma veega keema. Koorisin pinnalt vahu. Lisasin kooritud terve sibula, kadakamarjad, piprad, küüslaugud, rosmariini, äädika ja soola. Keetsin kaane all tasasel kuumusel 2 tundi. Keeled on pehmed, kui nahk tuleb ümbert kergesti lahti. Tõstsin kastruli tulelt. Koorisin keeled ja panin tagasi potti leeme sisse jahtuma.
Jahtunud keeled lõikasin viiludeks ja vormistasin salatiks, koos salatirohelise, mädarõika ja marineeritud kuuseriisikatega.
Rukkileival kitsejuustu-mädarõika määrdel maitseb samuti hästi.
