November 16, 2012

Kõrvitsasuflee kahel moel




Hea, kui on ikka tagavarad sahvrist võtta. No hea küll sügavkülmast, mis ongi ju moodne sahver. Minu sahvris on lademetes kõrvitsapüreed, mis nii kiiret kasutust leiab, et pean juba varsti lisa hankima minema. 
See õhkõrn suflee on kui jalutskäik pilvepiiril:)) Soolane variant sobib hästi kanaroogade lisandiks  ja vaid veidike komponentide korrigeerimist, kui õhuline magustoit ongi valmis. Magusamale variandile sobib sutsuke tumedat šokolaadi peale riivida ja murendada lisaks 
paar pekaaanipähklit. 







Kõrvitsasuflee
500 g kõrvitsapüreed (rösti kõrvitsast lõigatud sektoreid ahjus 200 kraadi juures 20 minutit, eemalda koor ja püreesta sauseguriga)
2 dl vahukoort
3 muna
riivitud muskaatpähklit
 2cm jupp ingverit
 1 tl pomerantsi
soola
 valget pipart

Pane kõrvitsapüree potti ja lisa koor. Keeda madalal kuumusel 10 minutit. Lisa riivitud ingver, muskaatpähkel, pomerants, soola ja pipart. Lase veel sutsuke podiseda ja tõsta jahtuma.  Eralda munavalged kollastest. Klopi munakollane kergelt segamini ja sega jahtunud püree sisse. 
Vahusta munavalged tibakese soolaga tugevaks vahuks. Sega vaht kergelt kõrvitsapüreega. Jaga portsjonvormidesse ja küpseta vorme “nabani” veevannis 200 kraadises ahjus 30 minutit.







Magus suflee
500 g kõrvitsapüreed
2 dl vahukoort
3 muna
muskaatpähklit
 2 cm jupp ingverit
 1 tl pomerantsi
 2 tl kaneeli
100 g suhkrut
vahtrasiirupit
 tumedat šokolaadi
 peotäis pekaanipähkleid


Pane kõrvitsapüree potti ja lisa koor. Keeda madalal kuumusel 10 minutit. Lisa riivitud ingver, muskaatpähkel, pomerants ja kaneel. Lase veel sutsuke podiseda ja tõsta jahtuma.  maitsesta vahtrasiirupiga. Eralda munavalged kollastest. Klopi munakollane kergelt segamini ja sega jahtunud püreega.
Vahusta munavalged tibakese soola ja suhkruga tugevaks vahuks. Sega vaht kergelt kõrvitsapüreega. Jaga portsjonvormidesse ja küpseta vorme “nabani” veevannis 200 kraadises ahjus 30 minutit.






November 15, 2012

Restoraninädala reportaaž




Kes veel arvab, et november on hall, igav ja uimane kuu pole ilmselt midagi kuulnud restoraninädalast. Üks kirglik toidunautleja hakkab juba varakult plaane tegema, kui nimetatud novembrinädal kätte jõuab. Kindlaksmääratud hommikul tõuseb ta juba enne kukke ja kella, kuigi ilm on pime ja märg. Lonksab närvilise ärevusega kohvi ja hoiab pingsalt pilgu kellal. Ennekuulmatu huvi tabas restoraninädalat  juba eelmisel aastal.  Isegi skeptikutd, kes eelmine kord restoraninädala odavaks kampaaniaks tituleerisid võimlesid seekord kohtade pärast. Niipea kui liinid avatakse ripub restoranisõber toru otsas, et kindlustada endale broneeringud soovitud restoranides. Seekord oli osalevaid restorane kordades rohkem ja ikka müüdi maha kõik kohad veel enne, kui nädal käima läks. Ilmselgelt kadusid pakkumisest kiirelt need kõige magusamad paigad. Mina neid väga ei jahtinud, panin oma kava kokku restoranidest, mis olid mu radarist põhjusel või teisel mõneks ajaks kõrvale jäänud. Nimelt jagatakse restoraninädalal lõunasööke nädalaga liitunund restoranides 10 € kaks käiku ja kolmekäigulise õhtusöögi hinnaks on 20€ . Mõistagi ei saa menüüst kõike meelepärast valida, küll aga soovib restoran pakkuda kliendile tutvumiseks oma restorani tutvustavat menüüd. Vähemalt nii lubavad korraldajad, kuid vaatame lähemalt kuidas asjad minu silmade läbi  olid.


Nädala juhatas sisse reedene õhtusöök Nevskijs

Õdusas venepärases restoranis võetakse soojalt vastu, tundub, et meid on oodatud. Oma tiiva alla  võtab meid teenindaja, kes end lausa nimepidi tutvustab ja lubab täita kõik meie soovid. Tore! Tundub kerges pabinas ja pinges olevat, kuid kõik vajalik saab  selgitatud, nõuded enam vähem ladusalt täidetud. Peale mõningast arutelu joogivaliku teemadel libistatkse lauale ka tervitusamps köögilt, mis koosneb heeringast ja kartulist ning palsamikreemi sirgeldusest. Avastan ahastades, et fotokas jäi koju, pole parata tuleb telefoniga pilti teha.

Eelroaks pakutakse Boueuf a`la tartar’i. Kui roog mu ette asetatkse läbib mind kerge ehmatus. Tundub, et kokal on köögis superkiire ja toit sai taldrikule visatud üleõla.  Vaatepilt taldrikul sarnaneb plahvatusega. Õnneks maitse on paigas, õhtu  noor ja loodan vargsi, et vast uus võimalus on muljetavaldavam. Pea pool restorani ongi juba täis ja kõik tunduvad olevat restoraninädala kliendid.




Pearoaks on siig. Restoraninädala menüüsid eelnevalt netis lapates tunduski, et siig on uus pardirind. Egas midagi, hooaeg ju ja samad tarnijad ning lõpeks on siig vägagi väärikas kala, mida restoranis pakkuda. Kui Nevskij siig minu ette jõuab saan aru, et köögikiire pole järele andnud. 
Pannil praetud siig on tõstetud selleripüree otsa, kõrvale tekitatud tartar kastmest loik ja nurgale nügitud selleri-õuna salatit. Maitseb nagu korralik kodutoit, millega iga vähegi panni käsitlev koduperenaine vaba vasaku käega valmis teeb. Maitsele pole ette heita, toit kõlbab küll süüa, aga maitselamuse järgi ei viita siin miski ja loovust pole ollagi.



Brüleekreem jätkab sama rida. On klassikaliselt korrektne. Seltsiks ilmetu ja liigselt sulanud mustsõstrasorbett ning haleda heleda maasikaga kaunistatud. Miks ometi ei paku vene restoran tutvustuseks venepärast magustoitu ja hooajale kohaste pohlade või jõhvikatega? Võin vaid kurvalt ohata. Sellest valikust joonistub välja soov kindlapeale minna, kõigile meeldida, restorani isikupära ja temaatika on teisejärgulised asjad.



Teenindajad sahmivad ringi nii, et jalad villis, kuid suuremat abi sellest ei sünni. Peataoleku hetki on liiga palju, ärevus halvab mõtlemisvõime ja kui juba kolmas ettekandja järjest tuli küsima kuidas mulle roog maitses muutusin turtsakaks ja kohmasin kogemata üpris ebaviisakalt. Teeninduse miinuspoolele peab kahjuks kirjutama ka arvutamisoskuse, mis väljendus arve koostamisel:(
Nevskij on klassikaline Vene restoran. Veebileht lubab, et vene traditsioonide järgi tehtud retseptid on ebatavaliste ja üllatavate maitsetega. Peakoka inspiratsioon ja pühendumus peegeldub igas roas mis lauale serveeritakse. Kahjuks ei veennud seekordne külastus mind selles. Ehkki miljöös on säilinud kõik restorani võlud, pole toit ligilähedanegi, mis ta oli aastaid tagasi, kui vägesid juhtis üks teine tuntud kokk. Tavamenüüd vaadates peaksin ma oma raha peale lausa vihane olema, kui veelkord asja uurima asuksin. Omaküpsetatud ja väga maitsev leib ning efektne viina kallamine olid liiga väikes kaaluga, et üldist arvamust kallutada.




Laupäevalõuna Ö-s


Ö on läbinud värskenduskuuri. Diivanid  on saanud lavendlikarva sametkatted. Uued elegantsed sohvad ja väärispuidust toolid troonivad saali keskel. Rubenslikult vallatud fotod on asendunud puidust seinapaneelidega.  Vaid inglitiibadega valgustid on vanad tuttavad ja õhkõrnad kardinad lehvivad endiselt. Ehki investeering on päris ulatuslik, pole üldmulje varasemaga palju muutunud, ainult pisut värskem. Tulemus on kena, stiilne, rahulik ja vaoshoitud.

Samas võtmes on ka menüü. Veidi värskem ja pisut vähem triipe-täppe, kuid ei midagi uut. Elegantne, pisut peenutsev, kuid liiga palju vanu tuttavaid kombinatsioone. Vähe värskeid ideid. Üllatust ja elevust minimaalselt.

Sellegi poolest on tervitusena lauda saabuv siiakonsomee maitseküllane kooslus, mis laseb aimata head kööki.



Pearoaks siis taas siig.  Vastukaaluks eelmisele on see kala hõrgult krõbeda nahaga ja hästi valitud lisanditega.  Hautatud fenkoli ja pisikeste kartulitega. Maitseka kapparivõi ja adžkikakastmega. Taldrikult vaatab vastu isuäratav kooslus, ainult kastmete osakaal kipub teisi lisandeid pisut varjutama.



Plusspunktid lähevad ka omaküpsetatud hõrgule leivale ja saiale. Sai on siin eriliselt hea alati olnud ja selleks ka jäänud. Midagi rohkemat tahta oleks ilmselge virisemine.

Magusroana serveeritav martsipani-moonikook teeb valvsaks. Kas tõesti ka siin. Viimati proovisin seda kohvikus Moon ja peakoka taktikepp on siin ühendav lüli. Seekord on kook pisut tagasihoidlikum, pole nii tulimagus ning astelpajusorbett taltsutab seda vallatust, murakamoos lisab sära ja helgib nagu kuld. Maitsemeeled on hellitatud ja olgu siis pealegi, et laiutab mitmel menüü, aga siin on veidi lihvitum.



Espresso on aromaatne ja trühvel toob lisapunkte.

Teenindus on asjatundlik, vaoshoitud ja märkav üheaegselt. Siiras rõõm ja nauding on see millega teenindajad võluvad. Pole pealetükkiv ega lipitsev. Traagelniite pole näha ja loodud saab mugav ohustik. Loomulikult on kõik kõrged nõudmised täidetud mida restorani tase eeldab. 


Üks pisike tõrvatilk jäi veel silma lahkumisel, kuigi ma proovisin meeleheitlikult kõrvale vaadata sattusid silmad ikka üle libisema orhidee vaasist vestibüülikapi klaasi taga. Selle päiksest puretud servad olid kurvalt kulunud.  Ma loodan, et küllap see pompöösne uuendus, mis sinna aknasse plaanitud on, ei ole veel lihtsalt kohale jõudnud:) Kui menüüsse tekiks põnevust ja särtsu  tuleks tagsi küll.


Pühapäevalõuna Boccas.

 Läbi puhkepäevases lõõgastuses uinuva linna Boccasse jalutades võtab meid vastu tuttav miljöö ja lahke teenindaja. Ehki ma pole siia kaua sattunud on kõik endine. Siiski mitte väsinud, kui ma ei eksi, on ka siin lauad vahetatud kergemate ja nõtkemate vastu. Olemine on mõnus ja soe teenindus lisab naudingut veelgi.  Välja tibutab vahetpidamata, aga restoranis on õdus. Muusikavalik paitab kõrva,  kergelt unisekski võib siin patjade najale toetudes jääda.



Pearoaks naudime kooreseid jäneseravioole Kreeka pähkli ja estragoniga maitsestatud seenekastmes. Ravioolid kuuluvad enamasti mu eelistuse hulka, kui restoranis pastat tellin. Need siin on täiuslikud kreemised ja parajalt tummised. Tüümianioks on küll hiruäratavas suuruses oma puise varrega. Tõstan targu taldriku servale, et see mul kurku kinni ei jääks, ehkki ma eelistaks tüümiani maitset tunda, ei hakka ma nende lehtede nokkimisega vaeva nägema.



Magusroaks pakutakse Tiramisut. See on kahjuks kõige viletsam Tiramisu, mida ma söönud olen:( Läbi vettinud ja maitsetu kreemiga. Ei mingit “tõsta mind üles” tunnet, mitte sinnapoolegi. Kahju:(



Espresso parandab pisut tuju ja teenindus on siingi väga heal tasemel. On tunda head kooli ja kogenud teenindajaid. Samas on kogu menüü ammu läbi söödud ja uuendusi ilmselt plaanis pole. Ei näe väga põhjust miks lähiajal tagasi peaksin kibelema.



Esmaspäeva õhtusöök Nehis

Väljas on kõige hullem ilm, mis  üldse novembris olla võib.  Jalutuskäik ei tule kõne allagi. Restorani ees autost välja ronides olen põlvini  veeloigus. Sinine esmaspäev peale selle. Kui tõmban lahti armsalt kulunud restoraniukse tiliseb kelluke ja kõik mu hädad jäävad sinna ukse taha.  Kellukes helin teatab  võlumaailma sisenemisest. Sees on soe hubane ja lõhnab hurmavalt. 
Selle restorani külastamisse pole jäänud nii pikka vahet, kui teiste valitutega. Ma lihtsalt ei pidanud kiusatusele vastu valida hulka ka üks oma  varasematest lemmikutest. 
Teenindaja toob tuttavad pastinaagi-porgandikrõpsud ja ürdiremulaadi. Tutvustab menüüd ja pärib joogisoovitusi. Viskab muhedat nalja, kuid ei muutu pealetükkivaks. Õhus on tunda mõnusat fiilingut, täpselt õige hetk vahujoogiks.



Eelroaks on ulukiterriin männiokastega suitsutatud Rautsi talu peetide ja muskaatkõrvitsapüreega. Terriin on kerge kallerdisega ja mahlakate lihatükkidega. Suitsupeedid panevad lausa silmi sulgema ja see maitse on suus ka praegu neid ridu kirjutades. Pluss veel silmadega söömise lõbu. Just täpselt see mida ühel sügisõhtul taldrikul näha tahaks. Sügavlilla ja oraanži  värvikas kooslus vastukaaluks tummisele lihale. Braavo! Restoraninädala kõrghetk.



Röstitud Pärnu lahe koha on sama maitsev. Heldima paneb mind põisadru kreem ja hapendatud kasemahlaga lillkapsas. Ilmselt ei eruta põisadru konsomee ja kreem keskmist linnakodaniku ega külalist kuigivõrd ja mõni võib seda suisa veidruseks nimetada. Mina aga  olen lõksu püütud, kui niisuguse loovusega kokku satun. Lisaks veel sama mõtte erinevad interpretatsioonid ja seda vaid paarikuise vahega. See on just see mida ma restoraniskäigult ootan. 



Ebaküdooniahüüve saab minult samuti maksimumpunktid. Hapukas kreem saavutatkse hapu mahla lisamisega koorele. Maitselisa annavad kibuvitsamoos ja  pähkline porrutuhk. Imelihtne, on ju. Ekstramaitsev! Jumalik! Fantastiline!
Ah, jaa väike predessert kuulus ka asja juurde. Vaarika espuuma(vaht) maitses kui kerge pilveke marjametsas:)



Väike kena punane tassitäis espressot võtab elamuse kokku. Olen relvitu ja tõden taas, et siin mulle meeldib ja esimesel võimalusel tulen jälle.  Veel järgnevatel päevadelgi liigub mu mõte  samale õhtusöögile tagasi, hea tunne on. Emotsioon on tugev ja ispireeriv lausa jalgu maast lahti tõstev. Kui seni olen arvanud, et hind on Nehis pisut kallis, siis hetkel pean tunnistam, et kogu  see meeskonna kokkumäng, tehnilised oskused ja loovus on seda väärt. Tulen uuesti, nii pea, kui saan.

Teisipäeva õhusöök Mc Grillis

Sellest Mc Grillist ei ole ma mitte aru saanud, mis koht ta peaks olema. Kas klassikaline restoran või lihtsam grillikoht? Tegelikult ei tea nad seda vist isegi, või vähemalt selline mulje mulle jäi.

Butiikhotelli restoranile kohaselt on abivalmis teenindajaid palju. Üks viib mantli, teine juhatab lauda, kolmas toob menüü, neljas leiba ja viksilt kraabitakse kokku viimnegi puru laudlinalt jne. Ja siis nad kõik KOGU AEG ja üksteise võidu käivad pärimas, kuidas maitses. Ainus aus vastus, mis ma sain anda oli, et on söödav.

Kitsejuustu Tarte Tatin on pigem volovan, mille põhjas on törts sibulamoosi  ja kitsejuust peale raputatud. Maitseb hädiselt. Lehttainas on hele ja kleepuv, sibulat on vähe ja selle maitse ei pääse mõjule.



Kelner käib enne pearooga väga teatraalselt küsimas, millises küpsusastmes me parti soovime. Eelistame meediumi. Kui ta rooga serveerib annab juba kiire pilk taldrikule märku üleküpsenud lihast. Kui me pärast esimest ampsu selles veendunud oleme, ei jäta me seda ka enda teda. Kelner on valmis koheselt tegutsema ja meile uued road tooma. Kui me loobume roogade tagasisaatmisest, küsib ta  küll korduvalt üle ja püüab meid veenda uueks võimaluseks, lubab et vahetus tehakse kiirelt. Kuid mul jääb pähe vasardama küsimus, kus ta siis enne oli, ta ju nägi seda köögist vastu võttes. Teadja ja esmaklassilise teenindaja kohus oleks olnud juba siis sekkuda, mitte proovida, ehk läheb läbi.
Roog ise on hale nii serveeringu, kui maitse poolest.  Meenutus esimestest pardirindadest meie restoranimaastikul, täielik retro, kuigi ma ei usu et see oli taotlus. Lisaks pardirinnale ja kartuligratäänile lebavad taldrikul kurvad sparglid, nüüd novembris!! Miks see kallis ja kaugelt tulnud tooraine peaks selle roa hinna kujundama? Täpselt samad tegelased olid ka sama keti teises restoranis taldrikul. 



Šokolaadi-fondanti süües ei pane ma isegi tähele, mida ma söön. Nii ilmetut asja ongi parem mitte meelde jätta.


Lahkudes kordub taas mantlitoomise ja väljajuhatamise tseremoonia mitmel käel. Eriti iseloomustav oli seik, kui meid teenindanud kelner jooksis ette, et avada meile abivalmilt välisuks ning hoidis seda pärani, kuni me ukseni jõudsime. Samas, meie hüvastijätule tal enam mahti vastata polnud, kuna samal ajal vestles ta oma kaastöötajaga ja ei raatsinud enam kundedele  heita ainsatki pilku. Selline pugejalikult klanitud ja lipitsev teenindus on küll viimane mida restoraniskäigult ootan.  Tühi tunne valdas kodupoole jalutades. Tagasi ei kipu.


Lõpulõuna kolmapäeval MEKK‘is

Mekk on ka pidanud sutsu liiga kaua minuta läbi ajama. Eelkõige on see hubane restoran hea teatriõhtu alustuse/lõpetuse paik.   Kujundus on endine ja kursimuutust teinud pole, ega vajagi hetkel. Teenindus on sõbralik ja asjatundlik. 
Minul jälle fotkat pole ja magustoidu ajaks on telefonil aku tühi:(

Küpsetatud lestakala on hõrk ja õhuline. Miniatuurseteks kuubikuteks lõigatud juurviljad mahlakad ja krõmpsud, näevad välja nagu tillukesed juveelid. Kaalikas kaunilt värviline. Hea ja maitsev -tõeline Eesti Mekk tänapäevases võtmes. 



Šokolaadi-pohlasuflee kohapeal valmistatud vaniljejäätisega on kena. Soe šokolaad ja  mõrkjasmagusad pohlad sulavad harmooniliseks tervikuks. Vanillijäätis maitseb hea, kuid Eesti mekiga haakuks äkki hapukoore või kama oma paremini ja füüsal on ka liiast.
Igati sobilik paik ikka ja jälle tulemiseks.

Saigi nädala jagu väljas söödud. Peab ütlema, et tempo oli päris tihe, aga pilt sai selgem. Rebimine on tasavägine ja mõni koht on olnud paremal stardipositsioonil, teine jälle nutikam teevalija. Kuidas edasi, eks seda näitab aeg ja muutumised ning loksumised käivad ikka ajaga kaasas. Restoraninädal on hea võimalus oma pingerea koostamiseks või teiste omadega võrdlemiseks. Ja nüüd  padavai Pöffile. Pole see november nii pime midagi:)


November 4, 2012

Koorekasmes vutid salveiga





Vutt on väike linnuke, nii pisike, et ühest naljalt kõhtu täis ei saa, seepärast tasub  ikka varuga võtta, kui letil lebab. Mina olen nendega Sadamaturul  trehvanud. Edasi on kõik lihtsamast lihtsam. 

6 vutti
2 spl õli
1 sibul
3 küüslauguküünt
punt salveid
200 ml 35% koort 
soola
pipart
kirsstomateid

  Pane ahi soojenema 200 kraadi peale.  Haki sibulad ja küüslauk. Kuumuta pannil õli ja pruunista vutte pannil paar minutit igast küljest. Samal ajal lisa pannile sibul, küüslauk ja salveilehed ning kuumuta veel veidi.  Vala üle koorega, lisa terved tomatid ja  tõsta ahju järelküpsema 20 minutiks. Serveeri salati või röstitud juurviljadega. 


October 28, 2012

Kõrvits - päikese aseaine




See reedehommikune äratus oli küll ehmatav. Appike, miks  tuba juba nii valge on, ilmselt olen sisse maganud, käis peast läbi. Looduse äpardus. Uneski poleks osanud ette näha sellist traagilist lõppu sügisenautimisele. Aga, ega see soolasambaks tardununa aknal seismine  ei muuda asja. Korra proovisin käsi puusa pannes ja etteheitvalt pead raputades oma pahameelt abikaasa peal välja elada. Oli ta ju varakult üleval, miks ta midagi ette ei võtnud?? Siis tuli meelde küll, et tema ju naudib talve ja  tean teisigi talveinimesi. Pole midagi parata, oma ängiga pean ma ise hakkama saama. 
Vaatasin abiotsivalt toas ringi ja pilk peatus riiulil, kuhu olin rivistanud esimesed omakasvatatud kõrvitsad. Oranži kera nähes hakkas kergem ja  ma usun, et lõdvestav naeratus libises üle mu näo. See õppetund on mul ju ammu selge, et meie laiuskraadil tuleb päike enese sisse püüda, siis on kust jõudu ja energiat ammutada.  No ja tuleb tunnistada, et sel kehvavõitu suvel olin ma üsna ettenägelik ning kasvatasin kõrvitsaid.  Ma olen ennegi  proovinud, aga siis pole peale kesiste lehtede midagi kasvanud. Seekord sai head rammusat kompostmulda kõrvitsataimedele padjaks laotud ja ennäe imet, viljakal pinnal kasvasidki uhked  päikest  täis pallid. Ütleme nii, et ega neid seal varjulises aianurgas nüüd üleliia ka suureks ei sirgunud. Täpselt viis kera paisusid korraliku kõrvitsa kabariitidega. Neid pisikesi nupsusid oli  küll ja veel, kuid lühike suvi polnud nende vastu piisaval armulik. 
Ma olin ikka hullult uhke oma kasvandike üle ja käisin  neid seal lehtede varjus  ikka ja jälle paitamas ning patsutamas. Pärast saagikoristust neid tuppa riiulile vinnates takseerisin mitme kandi pealt ja olid ikka nunnud küll. Kõik erinevad. Üks oli rohelisetriibuline nagu arbuus, üks roosakas-kollane, siis veel tumeoranž ja kaks pisemat erikujulist kollast. Kuigi mu mäletamist mööda taimed, mis mu  tubli kõrvitsakasvatajast tädipoeg mulle kevadel oma varudest jagas, olid kõik samad. Aga J-i enda omad on trikke teinud ennegi. Ühel aastal ronisid lausa naabri aeda õunapuu otsa ja kasvasid seal! Suisa pirakaks. Muidugi tuli siis hiiglasemõõtu kõrvitsale, mis puu otsas kasvada tahtis, toast lillepostament toeks tuua.



Nojah, ja enda omasid seal riiulil rivis  imetledes, taustaks mu oma laste foto, tabasin ennast võrdlemas kõrvitsaid lastega. Ei raatsinud ma esialgu nuga ühtegi kõrvitsasse lüüa. Kõik nii ilusad ja erilised.  Lastega on ka nii, kasvatad ja poputad neid ja ühel päeval hakkavad nende tiivad kandma. Sa oled nii oodanud seda aega ja ometi, kui mineku aeg käes, tahaksid nad veel kõvasti-kõvasti oma rinnale suruda ja veel viivu kinni hoida.  Aga siis kui haarde vabaks lased, tunned rahulolu ja uhkust, kui nede “lennukaart” vaatad.


Aianurgas kasvanud kõrvitsatega on umbes sama. Sisu tahaks  hinnata ja maitsta, aga vormi ei raatsi lõhkuda, veel mitte. Lükkad ikka aina edasi, käid ja paitad hellalt. Näitad kõigile, kes üle su läve astuvad. Esimese supi-isu rahuldad rutakalt turult toodud  muskaatkõrvitsaga. Aga varem või hiljem on see päev käes, kus päikesekera kallale peab noaga minema. Traagiline talveilm annab selleks loa ja paneb tegutsema. Võtsin ette kõige suurema 7-kilose hiiglase ja ragistasin kõiki jõuvarusid appi võttes. Kõrvitsaviilud said ahjus röstitud ja karbiga külma pandud. Siis on hea võtta, kui tuju tuleb või maru üllatab. Esimene supitegu sai astelpajuga särtsutatud, et ikka jaksaks talvele vastu seista.




500 g kõrvitsapüreed (rösti kõrvitsaviilud ahjus 200 kraadi juures 20 minutit, eemalda koor ja püreesta sauseguriga)
1 l kanapuljongit
2 spl võid
1 sibul
1 porgand
2 küüslauguküünt
2 cm ingveri tükk
150 g astelpaju marju

tšilliga maitsestatud oliiviõli
kõrvitsaseemneid
kitsepiimast toorjuustu


Haki sibul ja küüslauk. Riivi porgand ja ingver. Kuumuta poti põhjas või ja vala potti sibul, küüslauk, porgand ja ingver. Kuumuta mõni minut ja vala peale kuum puljong. Keeda kuni juurvili on pehme ja lisa kõrvitsapüree.  Püreesta sauseguriga astelpajumarjad ja vala läbi sõela supi sisse. Maitsesta vajadusel soolaga ja serveeri tšilliõli ja röstitud kõrvitsaseemnetega ning lusikatäie kitsepiimast toorjuustuga





October 22, 2012

Pohlamarinaadis jaanalinnufilee, lehtpeedi ja muskaatkõrvitsa-hurmaa salatiga ning astelpajuvinegretiga




Uhh, pealkiri sai pikk ja lohisev, nagu mõnes gurmeerestoranis. Tõepoolest, jaanalinnufilee puhul ongi tegu puhtakujulise gurmeega. Tavalisest supermarketist seda majesteetlikku toorainet otsima minna pole mõtet. Siiski on Eestimaal juba paar jaanalinnufarmi ja hea õnne korral saab ennast sisse smuugeldada mõnda “salajasse listi” mille tulemusena on gurmeeõhtu kodune korraldus vaid vormistamise küsimus.
Naudid siis seda õndsust küünlavalgel, maheda muusika saatel, ja pere ning sõprade seltsis mõnust mõmisedes. Kuni nihelema hakkad ja meelheitliku kiirusega peast läbi lased variandid, kuidas maitsvast roast pasliku pildi saaksid. Säästad kogu tahtejõud appi võttes pool oma portsjonist ja teatad lauakaaslastele, et  sööd homme valges edasi. Pärast seda, kui roog on ka pildile püütud. Su kaaslased on pildistamisega kaasa käivate veidrustega ammu harjunud ja muigavad vaid vaevumärgatavalt. 




Marinaad

peotäis pohli
2 tl sumahhi
2 spl mett
palsamiäädikat
oliiviõli

Sega kõik koostisained sauseguriga püreeks. Lase lihal maitsestuda paar tundi kuni üleöö.
Marinaad sobib ka veiselihale.

Pannil hautatud lehtpeet

2 -3 spl võid
punaseid ja kollaseid lehtpeedivarsi
soola
riivitud muskaatpähklit

Haki lehtpeedi varred ja lehed peeneks. Sulata pannil või ja lisa lehtpeet. Hauta kergelt segades umbes 5 minutit. Maitsesta soola ja muskaatpähkliga.


Muskaatkõrvitsa-hurmaasalat ja astelpajuvinegrett

200 g muskaatkõrvitsat
2 hurmaad
rooma salatit
pohli
astelpajumarju
mett
oliiviõli

Haki kõrvts kuubikuteks ja hurmaa sektoriteks. Rebi taldrikule salat. Surista astelpajumarjad ja mesi sauseguriga püreeks ja kurna läbi sõela. Vispelda peene joana lisades juurde oliiviõli.


   Sumahh ja Hiina 5-vürtsisegu on mu riiulil tänu Piprapoele

October 18, 2012

Tomatisalat viimastest viljadest



Nii, nüüd on siis viimsedki tomatid kasvuhoonest  kokku korjatud. Eelmisel nädalavahetusel vaatasin, et tee või tina, aga enam punaseid juurde ei tule ja tegin platsi puhtaks. Kuni poole oktoobrini sain aga nädalas  punaseid ja kollaseidki kilo-paari jagu korjata. See luksus on siis selleks korraks läbi. Korjasin nüüd ka rohelised kokku. Vaikselt loodan, et need kapinurgal punaseks tõmbuvad. Tean küll, et soovitatakse roheliseks jäänud tomatid hellalt siidipaberisse pakkida (või noh, ajaleht on ka hea pakkematerjal) ja pimedasse peita, aga ma ei raatsi. Neid on nii tore läbi  klaasi vaadata, siis on ka kohe näha kui mõni hakkab värvi muutma ja saab selle pintslisse pista. Üks väike  klaasist vaasitäis värvus ülemöödund nädalal mu silme all. Ma tean küll ennast. Kui ma midagi sisse pakin ja silma alt ära panen, unustangi ma need sinna karbipõhja kopitama:(  Isegi rohelistest saaks  koos sidruniga mõnusat marmelaadi keeta, kuid hetkel pole nagu sellist isu. Isegi need järelvalmivad tomatid on imelise maitse ja lõhnaga. Paitan neid ja veeretan pikalt käevahel, enne kui järgmise lahti lõigata raatsin. Salatit teen salaja, siis kui teisi kodus pole. 



peotäis rukolat
näpuotsaga münti
pall buffalo mozzarellat
paar tomatit
extra virgin oliiviõli
head Modena palsamiäädikat
meresoola

Laota pestud salatilehed taldrikule. Puista peale mündilehti. Lõika tomatid ratasteks. Rebi mozzarella tükkideks. Nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat.




October 15, 2012

Hirveke Hiiumaalt




Jahihooaeg on alanud. Õigupoolest ei tea ma jahist suurt midagi, aga kilkan siin seepärast, et värskest jahisaagist on minu lauale pudenenud üht  koma teist.  Näiteks see hõrk hirvevasikas, kelle säärekontidest sai kohaliku lihuniku lahke  abiga eeskujulikult kaunid osso buco tükid. Sügis on ka just selles faasis, et alanud on pajaroogade hooaeg. Juhatasin selle sisse Trieste moodi osso buco valmistamisega, mis erineb klassikalisest Milano viisist vaid selle poolest, et seal pole kasutatud tomatikonservi. Muidu on retsept, nagu pajaroad ikka, tunde järgi. Kuna mul jäi polentakoogikestest  avatud polentapakk kappi kössitama, otsustasin sellegi välja tirida ja osso bucole lisaks serveerida.



 Patta panin

kilo või rohkem osso buco konte
2-3 spl tärklist (sobib ka nisujahu, mul oli hetkel tühi purk)
2-3 porgandit
1 sibul
2 sellerivart
 2 loorberilehte
3-4 küüslauguküünt
soola
terapipart
õunaveini
sidrunikoort
siledalehelist peterselli
õli

Maitsesta lihatükid soolaga. Puuderda tärklisega ja prae kuumal pannil kuldseks. Tõsta ahjupotti. Kuumuta pannil sibulalohud, porgandikangid ja selleri seibid. Vala ahjupotti ja nirista peale lahke käga õunaveini.
Kata ahjupott kaanega ja lase sel paar tundi 160 kraadises ahjus podiseda. Enne serveerimist puista peale sidrunikoore ja hakitud peterselli segu, mida võid turgutada tilga sidrunimahlaga. Ära unusta, et õõneskondi sees on peidus luuüdi, mis on kõige magusam osa roast. 






 Üleküpsetatud polenta

1 l vett
150 g polentat
soola
1 sibul
metsaseeni (soolatud ja leotatud)
50 g Gorgonzola juustu

Aja vesi keema ja maitsesta soolaga. Lisa pidevalt segades polenta. Sega ja lase podiseda ubes 10 minutit. Vala kuum polenta kandilisse ahjuvormi ja lase jahtuda. Kummuta  tahkunud polenta lõikelauale ja lõika tükkideks. Aseta polentatükid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Haki sibulad ja kuumuta pannil, lisa seened. Tõsta seened polentale ja kata juustuga. Küpseta grilli all 10 minutit.