Portugali maitsed

Nüüd on mul nädala jagu elamusi ja maitseid Pürenee poolsaare läänetipus asuvast riigist. Muljed sain küll juba kolm nädalat tagasi, kuid kirjutamiseni jõuan alles nüüd. Mõned emotsioonid on juba tuhmunud, teised jälle eredamalt pinnale kerkinud. Väikese riigi kohta on Portugali piirkonnad väga eriilmelised. Võtsime oma kaheksapealise seltskonnaga ette teekonna Portost Lissaboni.

Kui me esimese reisipäeva hilisel pealelõunal oma kompsud hotellis maha panime olime väsinud ja näljased. Meie teekond Tallinast algas varahommikul 4.30! Porto võttis meid vastu rahvarohke üritusega. Douro jõe kallastel oli käimas lennuvõistlus. Hulljulged piloodid näitasid, mida oskasid ja rahvahulk jälgis hinge kinni hoides peadpööritavaid trikke. Meid lennumasinad väga ei paelunud, tähelepanu oli rohkem suunatud restoranidele.
Kuid leidsime end puu ja koore vahel. Lõuna läbi ja õhtusöögi aeg polnud veel käes. Ei häda, võtsime aperitiiviks valget kuiva porti, mida siis muud, nautisime elu Douro kallastel. Kui restoranid lõpuks avati oli väsimus küll juba nii suur, et kartsin jääda laua taga tukkuma, pea taldrikus, kuid uudishimu pakutava osas sai võitu.
Krõbistame eelroaks tillukesi sardiine joome juurde Vinho verdet ja väsimus taandub. Pearoaks proovin kohe ära bacalhau(soolatursa). Vaimustuma see mind esialgu ei pane.



Järgmine päev, juba väljapuhanutena, asume Portot avastama. Kaunimad vaated avanevad linnale just Douro jõe kallastel. Muljetavaldavad on ka üle jõe viivad sillad, kaunid kaared, nii õhulised ja samas tugevad. Imetlust jätkub ka azulejode – maalitud plaatide jaoks. Juba 16 sajandist on kasutatud hulgaliselt maalitud plaate hoonete sise- ja väliskujunduses. Plaatidega kaetud majad muudavad paljud Portugali linnad säravaks ja kordumatuks. Portos on näiteks kaunistatud hiiglaslike azulejodega pearaudteejaam ja isegi moodne kontsertimaja uhkeldab nendega.




Vaatamist väärivad muidugi ka Vila Nova de Gaia kitsastel tänavatel asuvad portveinimajad. Ringkäigul majades olen lummatud eelkõige aroomist, mis seal hõljub. See on segu veinist, brändist ja tammevaatidest. Tuleb tunnistada, et portvein jättis mind varem suht külmaks, kuid just seal Douro kallastel erinevaid sorte mekkides avastasin tema võlu. Kerge lõuna kaldapealsel pakub silmailu ja paitab maitsemeeli, valituks osutuvad marineeritud kaheksajalad, juust, marineeritud oad ja porgand, klaasike Vinho verdet täiendab einet.


Õhtusöögiks suundume jõe suudmes asuvasse restorani Foz velha. Sisekujundus on meeldiv. Hubast valguse annavad punased põrandalambid, millele vastanduvad ruumi sügavsinised toonid, aknaluugid ning tekstiil. Lahtisest aknast paistab vesi ja sissehoovav mereõhk laseb aimata ookeaniavarust. Võtan Portugali kööki iseloomustava degustatsioonimenüü, et pakutavast ülevaadet saada.
. Esimene käik praesai vutimunade ja peekoniga on küll kenaks rõngaks vormistatud, kui maitseb ikka nagu praesai.

Grillitud kitsejuustus külmutatud viinamarjade ja Portveinikastmega pole samuti midagi üllatavat.

Soolatursk on pesasse keeratud ja koriandri kastmega serveeritud, lisaks mustad oliivid ja kuivatatud tomatid, kuid minu meelest bacalhau sellest paremaks ei lähe.
Apelsini ja tähtaniisi sorbee on värskendav ja avab meeled parimale käigule sel õhtul.

Teiseks pearoaks on seapõsed punases veinis. Liha on hõrk ja suussulav. Magustoiduks serveeritud karamellimuffin õunasorbeega ei üllata ka enam ja paneb punkti suht tagasihoidlikule menüüle. Mille eest restorani tunnustatud, jääbki saladuseks, kuid plussi poole võib paigutada teeninduse.
Enne, kui Portoga hüvasti jätame käime ka turul uudistamas. Väike armas turuhoone on puhas ja kahekihilise katusega. Eriti lärmakat ja tormakat kauplemist silma ei hakka, küll aga lookas letid puuviljade ja kala all, milline rõõm oleks siin sisseoste teha. Ostame siiski vaid värskeid viigimarju ja sõidame edasi Douro ümbrust avastama.


Meie järgmise peatuspaigani jõudmiseks peame läbima käänulise teekonna kõrgetel Douro kallastel. Pärast üsnagi väsitavat teekonda jõuame vast avatud moodsasse spahotelli Douro Palace. Koht on armas, kuid millegi märkimisväärsega silma ei paista. Lubame endale laisa pärastlõuna basseini ääres. Silm puhkab maalilist jõeorgu silmitsedes ja keha nurrub pehme septembripäikese soojuses. Vaikuse katkestavad aegajalt kõlavad meloodilised kirikukellade helinad ja koerte lärmakad märguanded.
Hotelli restorani peetaks hea kaasaegse Portugali köögi näiteks. Vaimustuma see just ei pannud. Kuid siiski, siiski õhtusöögil proovitud grillitud kaheksajalg oli hõrk ja mahlane.

Liikusime edasi mööda Douro kallast ja seadsime ennast sisse Mesao Frios. Pärast mõningast ekslemist jõudsime lõpuks meie tubli teejuhi TomTomi juhtnööride abil oma järgmisesse peatuspaika. Pousada Solar da Rede asub linna lääneservas ja seda on nimetatud ka „vooditega muuseumiks“.




Tõepoolest sajanditetagust hõngu on siin kõikjal. Nagisevad põrandad ja voodid, azulejodega kaunistatud salongid ja maalilised vaated Serra do Marao nõlvadele, kus viinamarjavälju näha nii kaugele, kui silm ulatab. Hotellis vaimustume imelisest puuvilja aiast, mis sujuvalt viinamarjaväljaks üle läheb. Elevus on nii suur, et korraldame pikniku viigipuude all. Käeulatuses, st. neid saab puu otsast noppida, on viigimarjad, apelsinid, hurmaad, õunad ja mahlased viinamarjad. Pealelõunane paadisõit jõel laseb imetleda erinevaid vaateid Mesao Friole ja maastikule.





Õhtusöögiks on meile Pousadas kaetud laud kaminasaalis. Uhke puidust laud koos nikerdustega massiivsete toolidega, troonib ruumi keskel kristalllühtri säras. Veel me ei aima, et vaade ruumile on parem, kui õhtusöök uhke laua ääres. Parimad kiitused pälvib porgandipüreesupp ja seekord bacalhau. Lambad, pardid on suht tavalised ja teenindus lonkab kahte jalga. Jahe tuuleiil paneb õlgu võdistama, ei ole enam seda soojust mis päeval.

Järgmisel hommikul kannab kiirtee meid Coimbra suunas. Hoogu pidurdab meie rendiauto lõhkenud rehv, kuid asjalike meeste kiire tegevus aitab äpardusest üle. Just siis, kui rattavahetusega ühelpool, jõuab meieni maanteeabi, head teed soovima. Täname lahkesti ja kihutame edasi.

Meie peatuspaik Coimbra veeres on Relais&Chateaux hotell Quinta das Lagrimas. Hotellis on ajalooline osa liidetud kaasaegse spaaga. Aed on kuulus liigirohkuse poolest. Samuti asub hotelliaias allikas Fonte dos Amores, mis tekkis kohale, kus mõrvati kuningas Pedro I armastatu Ines de Castro. Allikavee joomine pidavat tegema surematuks – meie jõime veini.
Imetlesime Coimbrat üle Mondgo jõe ja ronisime ka kitsaid treppe ja tänavaid pidi Alcacova mäe tippu, et jalutada Portugali vanima ülikooli sammaste vahel.Õhtul lasime end hellitada Lagrimase kokal, kellel taskus ka Michelini täheke. Õhtusöök oli armas, kuid hinnaline.


Hommikuses vihmasabinas võtsime suuna ookeani äärde, tee peal tegime peatuse Obidosis, et jalutada selles keskaegses valgeks lubjatud majadega mägilinnas, mille kunagi kuningas Dinis oma naisele pulmadeks kinkis.


Mida lähemale Atlandi ookeanile jõuame seda tihedamaks muutub asustus ja kaunimaks ning suursugusemaks elamud. Cascais on kuurortlinn olnud juba enam kui sada aastat ja seda on tunda eelkõige rannaäärsetes villades, mis on ehitatud rikaste lissabonlaste suveresidentsideks juba 19.sajandil. Meie peatume Guincho imelisel liivarannal keskaegses kindluses Fortaleza, mis asub praktiliselt vees. Ümbrus on rabavalt muljetavaldav, käes hiline lõuna ja läheduses imeline kalarestoran ookeani kaldal. Emotsioonid ümbrusest on laes ja tellides pole me just tagasihoidlikud. Nii ilmuvad kelmika kelneri abil meie lauale clams'id, lobster, merikeel ja veel paar valget hõrku kala, mille nimed enam ei meenu. Söömaeg on kuninglik ja õhkkond lummavalt romantiline. Päike sillerdab merel ja vahused ning võimsad lained rulluvad kaldale purunedes tuhandeks piisaks vastu teravaid kaljuservi.




Lõunajärgsesse aega mahub jalutuskäik tuulisel rannal. Külmast veest krampitõmbunud varbaid soojendades naudin plastiliste surfarite „tantsu“ lainetemöllus, kuni taevas täitub ähvardavate tumedate pilvedega.

Lükkan liiva maha ja sätin ennast õhtusöögiks valmis, kuid ei saa öelda, et ma just näljane oleksin.
Hullem veel, söögisaali sisenedes tunnen hoopis kerget iiveldust. Nii ma siis istun seal reisi kõige romantilisemas hotellis, stiilses restoranis, keset kaunilt riietunud daame ja šikke härrasmehi ja kuulan ainult kuidas mu kaaslased kiidavad foie gras'd ja hõrku tuvi. Alles sorbee ajal suudan suutäie neelata.
Mu isu pole parem ka hommikul ja seega on mul äraütlemata kahju lahkuda sellest imelisest paigast, aga ees ootab Lissabon.
Teepeal külastame ka Serra de Sintra kõrgetel nõlvadel asuvat noore kuninganna Maria II abikaasale Ferdinandile ehitatud suurejoonelist Pena paleed, mis on eri arhitektuuristiilide eklektiline segu.


Viimased päevad kuuluvad Teijo jõe suudmes asuvale Portugali pealinnale Lissabonile.
Linna keskusest kahel pool kerkivad mäed, mille nõlvadel asuvad Alfama ja Bairro kitsad tänavad muudavad linna isikupäraseks. Jalutuskäik looklevate tänavate rägastikus paljastab maalilised nurgad ja murenevad kirikud. Linnakeskus sai 1755.a maavärinas kõige enam kannatada ja hävines täielikult. Selle asemele ehitati uus, paralleelsete tänavate võrgustik.
Külastame väikest pererestorani ja modernseid vinoteeke, elamused on pererestorani kasuks.

Kokkuvõteks on Portugali köök minu jaoks veidi lamedavõitu. Sellise mulje sain aastaid tagasi Madeiral olles ja ka seekordne reis ei suutnud seda muuta. Loomulikult osatakse siin valmistada head sööki kaasaegsel tasemel ja kes olen mina, et kritiseerida kohalikke kombeid ja kööki. Kuid bachalau austajat minust ei saanud. See eest värsketest mereandidest ei suuda ma eales keelduda ja need olid ka võrratud kogu reisi vältel. Viimase Lissaboni päeval söödud clams'id Portugali stiilis jäävad kauaks meelde ja veinid on parim osa Portugalist.