January 18, 2010

Hawaii Big Island





Lõpuks ometi paradiis. Maandusime Hawaii Big Island'il. Lennukiaknast saarele vaadates nägin vaid musta laavaga kaetud maad, mille vahel hõljusid tuules üksikud rohututid. Nii kaugele, kui silm seletab, tühjus. Ei varjagi oma pettumust, sest arvan juba, et olen end liigselt petnud kujutelmaga, et Hawaii saared mingi paradiis võiks olla.
Asume rendiautoga teele resordi poole, kus meil elamine broneeritud. Tasapisi hakkab ümbrus ilmet võtma ja ilmuvad esimesed põõsad, puud ja siis juba kaunid palmiread. Viidad näitavad mitmete puhkekülade nimesid. Jõuame Mauna Lani resordini, mis saab järgnevateks päevadeks meie koduks. Veidi ekslemist suures külas ja kui juba pimeneb leiame vastuvõtu, kust saame juhised ja mitu kaarti-pulti oma valduste avamiseks. Sehkendame pimedas öös ja vaidleme, millist sissesõitu peaksime kasutama. Teadagi pult ju avab vaid ühe. Pimedast garaažist toa poole suundudes toon kuuldavale rõõmuhõisked. Maja on imeline. Suur ja ruumikas. Kahe magamistoaga ja nende juurde kuuluvate hiiglaslike vannitubadega. Allkorrusel elutuba ja suur söögilaud. Täisvarustusega ruumikas köök. Kaks terassi ja kaks rõdu. Suur ja suursugune. Eht ameerikalik.
Nurrun rahulolust ja läheme pimedasse öösse söögikohta otsima. Ilma autota liikumine pole siin mõeldav. Otsustame esimesel õhtul steak house'i kasuks ja ei pea pettuma. Suurepärane teenindus ja korralik restoran pärast pikka virelemist. Ka üsna hinnaline, nagu selgub. Tellime hiigelsuure maja spetsialiteedi T-Bone steigi. Sellest jätkub meile kolmele!!! Õnneks oleme juba portsjoni suurustega harjunud ja kohanenud, teeme õige valiku. Üks pearoog kolmele pluss lisandid igaühe meele järgi ja kõik toimib. Ei mingit eelrooga, kui just plahvatada ei taha, või karbiga toitu kaasa võtta. Ameeriklased eelistavad kaasa lasta pakkida. Isegi nemad ei saa jagu hiigel-portsjonitest. Medium- rare liha on pehme, mahlane ja suussulav, nurrume kolmekesi heameelest ja joome juurde California pehmet Pinot Noir'i. Hea on istuda soojal ja pimedal terassil, troopilises öös tõrvikutulede väreluses.


Päikese valguse ja uue päeva saabudes tutvume ümbrusega. Resort on hiiglaslik oma kahe hotelli, lugematul hulgal privaatsete majadega, mida omanikud välja üürivad. Poed ja kohvikud, restoranid. Kaks golfiväljakut, tennsiseväljakud, teemapargid ja mis kõik veel...
Õhtu saabudes seame oma päikesest põlenud kehad ookeani-äärsesse restorani päikeseloojangut imetlema ja suurepärast köögikunsti nautima. Õhk on niigi romantikast paks, nii et lõika või noaga. Kui päikeseratas on just merre vajunud tuleb joostes rahvariideid kandev noormees (ma arvan, et see niudevöö võiks olla siinne rahvariie) ja süütab rannal reas seisvad tõrvikud. Kui on sellega valmis saanud annab märku vilega, mille tekitamiseks kasutab suurt rannakarpi. Pärast värskendavaid kokteile naudime kammkarpe, Moi kala ja Mahi Mahit. Moi on kaaslaseks saanud õilsa foie gras, Mahi Mahi - sealiha! Hanna on rahul orgaanilise kanaga, seened saan õnneks endale ja need on väga maitsvad. Kalad mida saarel pakutakse on mahlase valge lihaga, nimeks Moi, Ono, Mahi Mahi. Lisanditeks tihti ananassi salsa, mango või värske salat. Maitsev, tervislik ja ilus.







Nii see elu paradiisis veereb, muretult ja mõnuledes. Järgmisel hommikul ärkame vara. Puhatud juba üksjagu ja und nii väga polegi. Lihtne on tõusta koos päikesega ja nautida hommikust värskust enne, kui kuumus palavamagi päikesekummardaja maha murrab. Seame autonina saare Põhja suunas, läheme tutvuma saare loodusega. Mööda rannikuäärset sõites kogeme juba tunni ajase sõidu jooksul imelist muutust looduses ja Hanna teeb meile kiirkursuse geograafiliste vööndite osas. Alustame kõrbest, laavakõrbest. Ümberringi vaid mustad kivid ja ei midagi enamat, vaid must asfaltilint looklemas kivide vahel. Siis oleme savannis, kidurad puuhakatised, madalad põõsad ja punakas muld. Edasi tulevad juba rohumaad ja puud muutuvad kõrgemaks ja lopsakamaks, kuni jõuame palmisalude ja banaaniväljadeni. Veidi veel kitsast looklevat teed pidi ja oleme keset vihmametsa. Siin ka tee lõppeb ja ees on läbimatu džungel ripnevate liaanide ja hingematvate vaadetega ookeanile ning taamal laiuvale rohelusele. Lained rulluvad vastu meeletut kaljuseina ja kutsuvad alla musta liivaga rannale jahutama. Ronime alla mööda olematut metsarada, kuumuses vaeveldes ja reibast nägu tehes, endal hinges värin. Mine tea, mis sorti elajaid või roomajad järgmise käänaku taga varitsevad. Vaated ookeanile, hiiglaslikule kaljuseinale ja rohelusse uppuvale orule on hunnitud. Ees avaneb ürgne džungel oma ilus ja hirmus.



Järgmisel keskpäeval otsustame minna vaalasid vaatlema. Kiirpaat viib meid otse paradiisirannast suuremale alusele, millega seilame suuri veeloomi otsima. Kahtlused, kas on võimalik ka midagi merel näha, taanduvad, kui taamal hakkavad veest tõusma veejoad ja neid on palju. Vaalad hingavad. Suurest erutusest valin fotokal vale programmi ja parimad hüpped jäävad jäädvustamata. Saan vaid pildi, kui vaal on juba taas ookeanisügavustesse suundunud.

Kuigi olin muutunud juba skeptiliseks paradiisisaare suhtes, võin tagantjärgi öelda, et see siiski oli seal olemas. Tõepoolest teistsugune, kui ma siiani olen kogenud, kuid põnev ja paeluv, lisaks kogetule jäi veel nii mõndagi avastada. Soov sinna kanti veelkord reisida jäi püsima ja huvi naabersaarte suhtes on üles kruvitud. Olen tänulik, et elamused ja kogemused muutsid mu maailma suuremaks.



Alles tagasiteel tajusin tõeliselt, kui kaugele olime kodust jõudnud.
Maailma kuklapoolelt tagasitulekuks kulus kaks ööd ja päeva. Üks öö Los Angeles'is hotellis ja jälle lennukisse. Olin juba harjunud olemisega eri lennujaamades. Suured inimassid liikumas, segadused ja lõputu turvakontroll. Mina jälle paljajalu külmal põrandal turvatöötajate lükata- tõmmata. Mis parata, terroristid ju ei maga. Kui reisi keskel tundsin igatsust kodu ja lume järel, siis lõpuks olin juba nii harjunud rändava eluviisiga, et mind ei hirmutanud enam uued lennutunnid, lennus olemine tundus loomulik ja tuttav.

Oahu



Olen Honolulul, Waikiki Beach'il ja vingun vahetpidamata. Ilus on, aga rõõmu pole. Hiiglaslik Hiltoni hotell uhkeldab vähemalt nelja Tower'iga. Millises neist meie tuba oligi, läheb ikka ja jälle meelest. Rand meenutab lihaturgu ja süüa pole midagi. No tegelikult, kui hästi otsida siis leiab, aga parimate maitsenaudinguteni jõudmiseks tuleb jälle autos loksuda ja siis konditsioneeritud ruumis lõdisedes saab süüa enam-vähem talutavalt. Kahjuks pole võimalik õhtusööki nautida sooja ookeani kaldal, sealt leiab ainult pappkarpides ja topsides toitu ja seda ma enam ei talu. Rannaäärsed restoranid on ka pigem kiirtoidukohad, kui mõnusad restod. Võiks tunduda, et suren nälga, kuid ei... taban ennast vahetpidamata mugimas mingit junk'i, mida ma muidu ei tee. Siin on see nii levinud et hakkab tahes tahtmata külge. Ongi selline kohalik toitumise tava.:)
Ja siis veel see ameerikalik kiip smailing. Kõik on su vastu tehtult viisakad ja hoolivad, tegelikult aga kui vajad midagi, siis teenindus ei toimi.
Igatsen lund.



Pühad San Fransicos



Pärast ööpäeva kestnud piinarikast lendamist jõudsime viimaks kohale. Vaatamata sellele, et kõik lennud lükkusid edasi, põhjuseks lumi, lumi ja lumi, olime siiski sihtkohas vaid pooletunnise hilinemisega ja siis lund enam polnud.
Taaskohtumise kallistused ja suur rõõm. Väsimus ja ajavahe. Kui juba pisut toibusime hakkasime ka ümbrust uurima.
Esimesel päeval vaatasime San Fransicot veidi eemalt. Golden Gate Bridge ja selle ümbruses avanevad kaunid vaated linnale ja ookeanile. Ookeaniavarusi hoolega silmitsedes võib seal isegi vaalade askeldusi märgata. Meil see ei õnnestunud. Küll aga lamasid kividel ja tundsid mõnu päikeselisest päevast pesakond hülgeid. Mägiseid nõlvu katsid õidepuhkenud metsikud nartsissid ja uimastav aroom kandus ninna ringkäiku tehes. Üldiselt meenutas ilm rohkem varakevadet, kui jõulu. Rohkelt õitsvaid puid ja taimi, mõned siiski ka raagus. Õites magnooliapuu mu vannitoa akna all tervitas mind igal hommikul päikesesäras ja lõi kevadise tunde.




Kesklinnas sai aimu ka jõulu tingel-tangelist. Viimane ostupäev enne pühi, teadagi on kõigil vaja kohal olla. Parkimiskohta jahtida ei viitsinud ja suundusime tagasi turvalisse ja vaiksesse eeslinna.
Jõululaupäev kuulus kokkamisele.
Alustasime leivateoga. Olin juba öö läbi valvanud käärimapandud juuretist. Kuna siin on aastaläbi sooja 20 kraadi ringis, hetkel vihmaperioodil langeb öösel temperatuur aga 10 kraadini. Majade küttesüsteemid on nigelad. Juuretisele sobivat sooja paika oli raske leida. Maja allkorrusel oli nii jahe, et sinna juuretisepoju jätta ei julgenud, tuli kaissu võtta, et tast asja saaks. Nii ma siis teda magamistoas soojendasin ja lambanahkadega külma eest kaitsesin. Oli vaeseke ju pidanud üle elama vaevarika teekonna ja palju õhurõhu muutusi. Õnneks piiriametnikele juuretis muljet ei avaldanud. Vaatamata muretsemisele sujus leivategu siiski kenasti, jõudsime isegi väikese jalutuskäigu lahe ääres ja kanalite ümbruses teha kuni leib kerkis. Leivast saigi meie selleaastase jõululaua hitt. Maitses samahea kui kodus. Ei ikka veel parem, siin kaugel. Meriti rõõm oli suur, sest nüüd saab ta küpsetada leiba iga hetk, kui isu musta, koduse rukkileiva järel tuleb. Tõsi, kohaliku rukkijahu maitse oli erinev. Suure otsimise tulemusena õnnestus seda lõpuks leida Oaklandi ökopoest. Siin Californias on väga levinud roheline eluviis ja au sees ökoloogiline toidukraam. Tore, et mu õekegi on selle pisikuga nakatunud. Köögivili ning salatid olid ka tõesti väga maitsvad, kuigi märgata on ka teema ümber hõljuvat ameerikalikku hüsteeriat. Ma ei suutnud enda jaoks näiteks lahti mõtestada orgaanilist tuunikala, mida ostsime ja nautisime. Kuid kuidas saab olla suur merekala orgaaniline?

Edasi asusime pardi valmistamise juurde. Pardi puhul on kõige tähtsam tema ahjupanek, edasine toimub juba iseenesest, st part valmistab ennast ise:) ja meie saime õega lobiseda ja kõik oma vahepeal rääkimata jutud, lood ja meenutused läbi arutada.

Part apelsiniglasuuriga

part, meil oli 4-kilone!!
1 apelsin
1 sibul
sool, pipar

Glasuur

2 spl molassi siirupit
1 tl mett
1 tl jahvatatud koriandrit
musta pipart veskist
1dl värsket apelsinimahla
2 spl palsamiäädikat
2 küüslauguküünt

Kui on tegu külmutatud linnuga tuleb tal lasta aeglaselt külmkapis sulada. Enamasti kulub selleks kaks ööpäeva. Edasi määrisime pardi seest ja väljast soolaga ja täitsime sibula- ning apelsinisektoritega. Kuumutasime ahju 150 kraadini ja torkisime kahvliga augud linnu nahasse, et rasv saaks välja voolata. Edasi küpsetasime lindu 3 tundi, iga tunni järel korraks ahjust välja tõstes, et teda veel torkida ja väljavoolanud rasvaga kastes. Vahepeal valmistasime glasuuri. Selleks segasime kokku siirupi, mee, koriandri, pipra, apelsinimahla, palsamiäädika ja hakitud küüslauguküüned. Kuumutasime segu keemiseni ja tõstsime kõrvale. Peale kolmetunnist küpsetamist tõstsime linnu ahjust välja ja eemaldasime väljavalgunud rasva. Tõstsime ahju temperatuuri 220 kraadini ja küpsetasime veel 30 min. Valmis pardil lasime rahuneda enne lahtilõikamist ja määrisime teda glasuuriga 4-5 korda.
Pardile lisandiks tegime kuskussi fileeritud apelsinide ja koriandriga. Hautatud brüsseli kapsaid peekoni ja parmesaniga.


Šokolaadikook

220 g tumedat mõrušokolaadi ( 85% kakaosisaldusega)
1,5 dl suhkrut
3 muna
3 munakollast
3 spl nisujahu
100 g võid

Sulata šokolaad veevannil, lisa või. Teises kausis vahusta munad ja munakollased suhkruga. Lisa jahu. Sega omavahel šokolaadi-võisegu ja muna-jahusegu. Tõsta lusikaga võiga määritud muffini vormidesse ja küpseta 180 kraadi juures 10- 12 minutit. Kummuta vormist välja ja säti taldrikule. Lisandiks sobib vaniljejäätis. Soojalt süües jääb keskele sulašokolaadist süda. Jahtunult maitseb samuti ülihea, kuid on veidi tahedam. Väga šokolaadine amps, ühest tükikesest piisab, šokolaadiisu saab kauaks rahuldatud.

Jõulupäeva hommikul, kui kingid avatud käisime katoliku kirikus missal. Oaklandi modernne kirik oli muljetavaldav ja suurejooneline. Pered oli tulnud osa saama jõulurõõmust, lauldi ja loeti palveid üheskoos. Kogudusest üsna suure osa moodustasid vietnamlased. Oli aega mõelda ning jälgida ilma ja inimesi.
Pealelõuna kulus linnas jalutades mööda pea püstloodis tänavaid, Victoria-ajastu maju ja Cable Car'e imetledes. Twin Peaks'ilt vaadatuna paistis linn kogu oma ilus su jalge ees lamavat.
Fisherman’s Wharf on turistide poolt kõige külastatum ala linnas ja rahvast jagus sinna ka jõulupäeval. Jaluatasime seal meiegi lootes leida mõnusa paiga kala söömiseks, kuid ei, kõik olid enamasti eemaletõukavad pappkarpides ja topsides toitu pakkuvad kohad, nagu ameeriklased neid nii väga armastavad. Meie paraku mitte. Vaid merelõvid, kes olid end kail päikese kätte mõnulema sättinud suutsid mu südame võita.






Õhtul sõitsime läbi ajutiselt Christmas Tree Line'i nime kandvalt tänavalt. Imestamisväärne pilt avaneb sel väikesel lõigul. Naabrist parem olla tahtmine on tähtis. Pea kõikide majade fassaadid olid kaunistatud külluslike jõulutuledega ja majaesisetel murulappidel võis silmata kõiksugu tegelasi põhjapõtradest palmideni välja, kõik säravalt valgustatud muidugi. Tekkis küsimus, kuidas selle tänava elanikud küll uinuda suudavad kogu pühade aja. Liig, mis liig ja vägagi ameerikalik

.
Kui jõulumöll läbi ja kauplused taas avatud ei jää need mitte tühjaks. Autode vool ei peatu hetkekski ja taas täituvad parklad autodest. Nüüd tullakse poodi juba kotid-kastid kaenlas. Jõulukingitused vaja ümbervahetada või sootuks poodi tagasi viia. See tagastamine on siin nii levinud, et keegi ei kergita kulmugi, peaasi, et äri käib ja raha pidevalt ringleb.
Kauni elamuse saime ühel hilisel pärastlõunal, kui jäime pikemalt kesklinna, et tulla tagasi kiirlaevaga üle lahesopi. Sadamaturul jalutamine ja shopping oli armas ja eriline. Kahju oli lahkuda imelisest köögitarvete poest vaid sidrunipressiga, no ei hakka ju üle Atlandi potte, panne vedama, kuigi ahvatlused olid suured. Laeva oodates veini limpsimine kõrge leti taga jalgu kõlgutades ja värskeid austreid luristades oli muidugi juba niigi päeva parim osa. Kui sellele lisandus veel tuledesäras linna imetlemine vett mööda eemalduvalt laevalt, oleks rohkemat tahta olnud juba liig.




Väike sissepiilumine Napa Valley'sse annab sootuks teise pildi Californiast. Kuigi esialgu ei taha highway sugugi lõppeda ja romantilisele veinipiirkonnale ei viita veel miski. Siiski- siiski, Yountville'i jõudes leiab ka romantika ja veinipiirkonnale omase hea toidu. Muidugi sootuks erineva, kui Euroopas. Lõuna restoranis Redd on elegantne. Karamelliseeritud kammkarbid lillkapsapüreega sulavad suus ja vein pikendab maitseelamust. Samal tänaval on ka teine kiidetud ja udupeen koht French Laundry. Saame vaid jalutada restorani juurvilja-aias ja kuulda mänedžerilt tutvustust . Lahkelt on ta ka nõus meile laua broneerima, kuid paraku tuleb oodata vähemalt kaks kuud! Selleks pole meil ega. Kuid just nüüd on meil piisavalt aega, et degusteerida veine nii mõneski veinimajas, enne kui uus aasta saabub.