November 26, 2012

Novembripäike e. vürtsikas porgandisupp ja guacamole




Mulle meeldib november. On alati meeldinud. Just selline pime, soe, niiske ja veidi porine. Selles on mingi lummus ja salapärane võlu. Napp valgus muutub eriti väärtuslikuks ja toimetusi peab sättima nii, et jõuaks märgata novebril üliharuldasi päikesekiiri. Muidugi nõuab see mustkunstniku osavust:), aga päike on ju alati olemas, vahel ainult pealpool pilvi. Kui päikespüüdmine raskeks osutub ja ta ikka käest libisema kipub, ei tasu kurvastada. Kiire vürtsikas porgandisupp päästab alati sombuse päeva ja upitab üles selga vajuva taeva. Veidi kraapimist, riivimist, passeerimist ja püreestamist ja ongi olemas,  sama särav nagu päike.

500 g porgandeid
1 kartul
1 sibul
2 küüslauguküünt
2 spl võid
2 cm jupp ingverit
1 l juurvilja- v. kanapuljongit 

serveerimiseks maitserohelist

Puhasta porgandid, sibul, küüslauk ja kartul. Riivi porgandid, kartul, sibul, küüslauk ja ingver köögikombaini abiga. Kuumuta potipõhjas või ja lisa riivitud juurviljad. Hauta mõni minut ja kalla peale kuum puljong. Lase vaiksel tulel keeda, kuni juurvili on pehme, selleks kulub umbes 10 minutit. Püreesta sauseguriga. Serveeri maitserohelisega.




Guacamole
1 avokaado
1 küüslauguküüs
1 väike tšilli
1 spl  laimi mahla
soola
pipart

Poolita avokaado, eemalda kivi ja õngitse lusikaga avokaado viljaliha välja. Pigista peale lai laimimahla. Haki tšilli, küüslauk peeneks. Lisa avokaadole.  Maitsesta soola ja pipraga. Kreemisema tulemuse saamiseks kasuta sausegurit. Serveeri krõbeleival.






November 24, 2012

Vihula




Vihula mõisa ansambel algab maantee äärsel kõrgendikul paikneva alleega. Kaks valget väravaposti paistavad tulijale juba kaugelt ära.

Hooned on jõe ja paistiigi äärde paigutatud vabalt ja looduslikku pinnareljeefi järgides. Lähtudes eelkõige jõesängist. Inglise maastikuparkide eeskujul on pargi kujunduses oluline roll sildadel, treppidel ja paviljonidel. Peahoone ümbruses on põhiliselt kasutatud istutatud taimi, ent pargi kaugemad osad koosnevad looduslikult kasvanud puudest- põõsastest, põhiliselt harilikest eestimaistetest liikidest.



Vihula mõis on kogu oma eksistentsi jooksul territooriumilt pigem väiksemate mõisate hulka kuulunud. Vaatamata sellele, et  mõisakompleksi kõikide hoonete pindala on kokku üle 8000 ruutmetri, kogu mõisaterritooriumi suurus on 47,97 hektarit! 
19. sajandil liideti Vihula mõisaga uusi maatükke ning selle suuruseks loeti juba 18 adramaad. Vihulat loeti oma 303 meeshingega siiski keskmise suurusega mõisaks. 1586. aastal mõisa alal asunud ühest kõrtsist jõuti 19. sajandil kolmeni.
On teada, et 18. ja 19. sajandi vahetusel oli mõisal 15 kalapaati. Lisaks sellele saadi tulu ka metsadest, eelkõige küttepuude ja saematerjali turustamisest.
 Nagu paljud teised mõisnikud 19. sajandi alguses Eesti alal hakkasid ka Vihula uued omanikud - von Schubertid tegelema viinapõletamisega. See oli 1820. aastatel oluliseks sissetulekuallikaks. Viinavalmistamise kõrvalsaaduse, praaga, najal suudeti arendada ka nuumkarjapidamist, mis andis võimaluse tegeleda ka lihaäriga. Vihula mõisal olid ka avarad looduslikud rohumaad, mis soodustas piimakarja pidamist. Toodangust läks suur osa Peterburi turule. Nüüd on vastupidi, pigem tullakse Peterburist siia, kohapeale nautima.
Vihula ehitati tänapäevasel kujul üles  just von Schubertite ajal.
 Peahoone ehitamine lõpetati 1880-ndatel, kuid enamik teisi hooneid ehitati 1820-1840.
Von Schubertite suguvõsa valduses olles kuulus mõisa juurde lisaks mõisasüdames asunud esindus- ja tootmishonetele ka muu otstarbega ehitisi. Villa Alexandria oli Vihula juurde kuulunud Schubertite suvila mere ääres  mõisast eemal 


Vihula mõisal oli kolm veskit – vee jõul töötavad viljaveski ja saeveski ning tuulik. Saeveski saagis laudu mõisa metsa palkidest, vesiveski töötles mõisa vilja ning tuulik oli talupoegadele vilja jahvatamiseks.
Lisaks erineva jämedusega jahule valmistas Vihula vesiveski ka tangu, ning siin olid olemas kõik vajalikud masinad vilja töötlemiseks ja puhastamiseks.

1917. a. novembris, revolutsiooniliste aegade pöörises, laastas mõisa Punaarmee. Mõisas asunud mööbel purustati, veski põletati maha ning kasvuhooned rikuti.
Pärast I maailmasõda Vihula mõis natsionaliseeriti ning kahe maailmasõja vahel toimis see riikliku suurfarmina. 1919. aastal jäeti osadele mõisnikele õigus mõisasüdamesse elama jääda. Nii läks ka Vihulas ja seda õigust Schubertid kasutasid, lahkudes Eestist alles 1939. aastal.



Aastatel 1951-1982 asus mõisahoones vanadekodu. 1982. a. leidis mõisas aset laastav tulekahju, pärast mida anti hooned üle Viru kolhoosile, alustati taastustöödega, ent töö jäi pooleli. Peahoone seisis aastaid tühjana, kasutusel oli vaid väike osa hoonest. Pärast omanikevahetust 2007. aasta lõpus algasid täismahus renoveerimistööd.

Vihula mõisa arendatakse lähtudes rohelise mõtteviisi kontseptsioonist, kasutades loodus- ja keskkonnasõbralikke lahendusi kõigis valdkondades – alates looduslike materjalide kasutamisest nii ehituses kui disainis kuni säästlike lahendusteni energia tarbimises.


Nii võiks lühidalt kokku võtta Vihula mõisa kujunemisloo. Olen minagi oma rännakutel jõudnud Vihulat uudistama mitmelgi korral. Paraku pikemat peatust ette võtmata. Eelkõige on mind eemal hoidnud toidunaudingute puudumine selles põnevas paigas. Ümbrus on kutsunud oma salapäraga juba pikemalt, kuid kõik kiirkäigud ja mõned lõunapausid on lõppenud lootusetult. Päris mitmed mainekad kokad on seal ametit proovinud. Ootused  on kasvanud ja kohe jälle liiva jooksnud. Mingi seletamatu taak valitseb selle ajaloolise hoone kohal. Sestap polegi söendanud sinna pikemalt peatuma jääda.


Kuni ühe tähendusliku novembriõhtuni. Mil mulle sai osaks üllatus leida end õhtupimeduses sisse kappamas mõisa  kaunitest kivist sammaste vahelt, millel ilutsesid von Schubertite perekonna vapid. Või oli see minu üliarenenud kujutlusvõime, mis auto  mootorisurinat tol  maagilisel hetkel kabjaplaginana  kuulda tahtis:)
Igatahes majutusime tol ööl mõisa peamajas ja olime ülimalt elevil eelseisva õhtusöögi ootel. Juba suvest saadik on mõisaköögi taktikepp edasi antud uuele kokale. Seekord proovib oma õnne ja võimeid üks minu lemikkokkadest Toomas Lääts. Tomi kokakäekiri on olnud üllatusi pakkuv ja nauditav juba pikemat aega  nii pealinnas, kui Saaremaalgi. . Nüüd siis seisavad andekal mehel ees suured väljakutsed. Tõsi, kergelt ei tule midagi ja ka Vihula esindusrestorani  uus menüü on võtnud plaanitust rohkem aega. Aga nüüd on see valmis.  Nautimiseks ja kritiseerimiseks teie ees lahti rullumas.


La Boheme restoran asub mõisa peamaja endises söögitoas. Oma üksikasjalikult taastatud originaalsete parkettpõrandate ja laeornamentide, maalide ja moodsa Skandinaavia mööbliga on restoran šikk ning elegantne. Kõrged laed, suured aknad vaatega mõisapargile, kamin ja tiibklaver täiendavad ehtsat mõisamiljööd.  Samas on ruum minimlistlikult tagasihoidlik sidudes mängeldes uue ja vana kontrastid. 

Meie valikuvõrku jääb kinni riisikasalat pannileiva ja pehme vutimunaga.
Lisaks pilkupüüdvale välimusele maitseb õhukesel pannileival kohev seenesalat jumalikult. Pisikesed ürdid ja salatilehed lisavad värskust ja vallatuld krõmpsud redised  toovad meelde kevade. Sügavpunased peedid erkoraanžid porgandirattad ja kuldsed kõrvitsapallid toovad sügisesse tagasi. 



Ahvena tempura petersellimajoneesiga viib eestimaise tooraine maitsereisile itta. Kala õhuke krõbisev kuub paneb ahhetama, nii hõrk on see jaapanlaste mood.



Pearoogadest nauditud tall ürdibulguri ja tomati-küüslauguleemega jätkab matka idasuunal. Väga leidlik valik, olid ju mõisahärradki seiklushimulised ning ringreisidelt toodi maitseid ja muljeid juba vanasti kottide viisi kaasa.  Lisaks on mahe tall nii mahlane ja maitseküllane, et seda võiks sööma jäädagi. Vürtsikas bulgur särtsutab hõrku roosakat liha just parajal määral. 




 Lihtlabane suitsusiga kartulikoogi, ahjuõuna ja brändikastmega on lausa röögatult hästi maitsev kooslus. Röökimisest hoiab tagasi vaid pidevalt täis suu ja kõrvallaudadaes sulnilt kätt hoidvad paarikesed, kes üksteist ampshaaval toidavad.


Hapukoore panna cotta punasõstraželeega ja brüleekreem lõpetavad maitsva õhtusöögi, kuid muljete seedimiseks peab end veel espressoga turgutama, lahkuda ei raatsi.

Meeldiv õhtusöök silub minu jaoks ka ebakõlad. Ma peaaegu ei märkagi  üsna viletsa valguslahendusega veidi rohmakalt sisustatud numbrituba. See väike ebamugavus ununes  justkui nõiaväel peale rikkaliku hommikusööki, päikesepaistelisel novembrihommikul. Mu veidi kirtsus nina aitas siluda  turgutav massaaž ökospaas. Ma pea-aegu ei kuulnudki lakkamatult plärisevat telefoni spa puhketoolidel ürditeega mediteerides. Siis,  kui hiigelsuure  spa puhkeruumi akan ees peatuv buss mu mõttelõnga katkestas ja vaate mõisapargile sulges,  lasin ma lihtsalt jalga. Mine tea kauaks  muidu   sinna   õndsalt mõnulema jäänud oleksin.  Linna tagsi sõites imetlen jahedas novemripäikeses korraks särama löönud kolletanud ja uinuvat maastikku. Mõte libiseb ikka Vihulasse tagasi, menüüs jäi veel palju proovimata.


November 16, 2012

Kõrvitsasuflee kahel moel




Hea, kui on ikka tagavarad sahvrist võtta. No hea küll sügavkülmast, mis ongi ju moodne sahver. Minu sahvris on lademetes kõrvitsapüreed, mis nii kiiret kasutust leiab, et pean juba varsti lisa hankima minema. 
See õhkõrn suflee on kui jalutskäik pilvepiiril:)) Soolane variant sobib hästi kanaroogade lisandiks  ja vaid veidike komponentide korrigeerimist, kui õhuline magustoit ongi valmis. Magusamale variandile sobib sutsuke tumedat šokolaadi peale riivida ja murendada lisaks 
paar pekaaanipähklit. 







Kõrvitsasuflee
500 g kõrvitsapüreed (rösti kõrvitsast lõigatud sektoreid ahjus 200 kraadi juures 20 minutit, eemalda koor ja püreesta sauseguriga)
2 dl vahukoort
3 muna
riivitud muskaatpähklit
 2cm jupp ingverit
 1 tl pomerantsi
soola
 valget pipart

Pane kõrvitsapüree potti ja lisa koor. Keeda madalal kuumusel 10 minutit. Lisa riivitud ingver, muskaatpähkel, pomerants, soola ja pipart. Lase veel sutsuke podiseda ja tõsta jahtuma.  Eralda munavalged kollastest. Klopi munakollane kergelt segamini ja sega jahtunud püree sisse. 
Vahusta munavalged tibakese soolaga tugevaks vahuks. Sega vaht kergelt kõrvitsapüreega. Jaga portsjonvormidesse ja küpseta vorme “nabani” veevannis 200 kraadises ahjus 30 minutit.







Magus suflee
500 g kõrvitsapüreed
2 dl vahukoort
3 muna
muskaatpähklit
 2 cm jupp ingverit
 1 tl pomerantsi
 2 tl kaneeli
100 g suhkrut
vahtrasiirupit
 tumedat šokolaadi
 peotäis pekaanipähkleid


Pane kõrvitsapüree potti ja lisa koor. Keeda madalal kuumusel 10 minutit. Lisa riivitud ingver, muskaatpähkel, pomerants ja kaneel. Lase veel sutsuke podiseda ja tõsta jahtuma.  maitsesta vahtrasiirupiga. Eralda munavalged kollastest. Klopi munakollane kergelt segamini ja sega jahtunud püreega.
Vahusta munavalged tibakese soola ja suhkruga tugevaks vahuks. Sega vaht kergelt kõrvitsapüreega. Jaga portsjonvormidesse ja küpseta vorme “nabani” veevannis 200 kraadises ahjus 30 minutit.






November 15, 2012

Restoraninädala reportaaž




Kes veel arvab, et november on hall, igav ja uimane kuu pole ilmselt midagi kuulnud restoraninädalast. Üks kirglik toidunautleja hakkab juba varakult plaane tegema, kui nimetatud novembrinädal kätte jõuab. Kindlaksmääratud hommikul tõuseb ta juba enne kukke ja kella, kuigi ilm on pime ja märg. Lonksab närvilise ärevusega kohvi ja hoiab pingsalt pilgu kellal. Ennekuulmatu huvi tabas restoraninädalat  juba eelmisel aastal.  Isegi skeptikutd, kes eelmine kord restoraninädala odavaks kampaaniaks tituleerisid võimlesid seekord kohtade pärast. Niipea kui liinid avatakse ripub restoranisõber toru otsas, et kindlustada endale broneeringud soovitud restoranides. Seekord oli osalevaid restorane kordades rohkem ja ikka müüdi maha kõik kohad veel enne, kui nädal käima läks. Ilmselgelt kadusid pakkumisest kiirelt need kõige magusamad paigad. Mina neid väga ei jahtinud, panin oma kava kokku restoranidest, mis olid mu radarist põhjusel või teisel mõneks ajaks kõrvale jäänud. Nimelt jagatakse restoraninädalal lõunasööke nädalaga liitunund restoranides 10 € kaks käiku ja kolmekäigulise õhtusöögi hinnaks on 20€ . Mõistagi ei saa menüüst kõike meelepärast valida, küll aga soovib restoran pakkuda kliendile tutvumiseks oma restorani tutvustavat menüüd. Vähemalt nii lubavad korraldajad, kuid vaatame lähemalt kuidas asjad minu silmade läbi  olid.


Nädala juhatas sisse reedene õhtusöök Nevskijs

Õdusas venepärases restoranis võetakse soojalt vastu, tundub, et meid on oodatud. Oma tiiva alla  võtab meid teenindaja, kes end lausa nimepidi tutvustab ja lubab täita kõik meie soovid. Tore! Tundub kerges pabinas ja pinges olevat, kuid kõik vajalik saab  selgitatud, nõuded enam vähem ladusalt täidetud. Peale mõningast arutelu joogivaliku teemadel libistatkse lauale ka tervitusamps köögilt, mis koosneb heeringast ja kartulist ning palsamikreemi sirgeldusest. Avastan ahastades, et fotokas jäi koju, pole parata tuleb telefoniga pilti teha.

Eelroaks pakutakse Boueuf a`la tartar’i. Kui roog mu ette asetatkse läbib mind kerge ehmatus. Tundub, et kokal on köögis superkiire ja toit sai taldrikule visatud üleõla.  Vaatepilt taldrikul sarnaneb plahvatusega. Õnneks maitse on paigas, õhtu  noor ja loodan vargsi, et vast uus võimalus on muljetavaldavam. Pea pool restorani ongi juba täis ja kõik tunduvad olevat restoraninädala kliendid.




Pearoaks on siig. Restoraninädala menüüsid eelnevalt netis lapates tunduski, et siig on uus pardirind. Egas midagi, hooaeg ju ja samad tarnijad ning lõpeks on siig vägagi väärikas kala, mida restoranis pakkuda. Kui Nevskij siig minu ette jõuab saan aru, et köögikiire pole järele andnud. 
Pannil praetud siig on tõstetud selleripüree otsa, kõrvale tekitatud tartar kastmest loik ja nurgale nügitud selleri-õuna salatit. Maitseb nagu korralik kodutoit, millega iga vähegi panni käsitlev koduperenaine vaba vasaku käega valmis teeb. Maitsele pole ette heita, toit kõlbab küll süüa, aga maitselamuse järgi ei viita siin miski ja loovust pole ollagi.



Brüleekreem jätkab sama rida. On klassikaliselt korrektne. Seltsiks ilmetu ja liigselt sulanud mustsõstrasorbett ning haleda heleda maasikaga kaunistatud. Miks ometi ei paku vene restoran tutvustuseks venepärast magustoitu ja hooajale kohaste pohlade või jõhvikatega? Võin vaid kurvalt ohata. Sellest valikust joonistub välja soov kindlapeale minna, kõigile meeldida, restorani isikupära ja temaatika on teisejärgulised asjad.



Teenindajad sahmivad ringi nii, et jalad villis, kuid suuremat abi sellest ei sünni. Peataoleku hetki on liiga palju, ärevus halvab mõtlemisvõime ja kui juba kolmas ettekandja järjest tuli küsima kuidas mulle roog maitses muutusin turtsakaks ja kohmasin kogemata üpris ebaviisakalt. Teeninduse miinuspoolele peab kahjuks kirjutama ka arvutamisoskuse, mis väljendus arve koostamisel:(
Nevskij on klassikaline Vene restoran. Veebileht lubab, et vene traditsioonide järgi tehtud retseptid on ebatavaliste ja üllatavate maitsetega. Peakoka inspiratsioon ja pühendumus peegeldub igas roas mis lauale serveeritakse. Kahjuks ei veennud seekordne külastus mind selles. Ehkki miljöös on säilinud kõik restorani võlud, pole toit ligilähedanegi, mis ta oli aastaid tagasi, kui vägesid juhtis üks teine tuntud kokk. Tavamenüüd vaadates peaksin ma oma raha peale lausa vihane olema, kui veelkord asja uurima asuksin. Omaküpsetatud ja väga maitsev leib ning efektne viina kallamine olid liiga väikes kaaluga, et üldist arvamust kallutada.




Laupäevalõuna Ö-s


Ö on läbinud värskenduskuuri. Diivanid  on saanud lavendlikarva sametkatted. Uued elegantsed sohvad ja väärispuidust toolid troonivad saali keskel. Rubenslikult vallatud fotod on asendunud puidust seinapaneelidega.  Vaid inglitiibadega valgustid on vanad tuttavad ja õhkõrnad kardinad lehvivad endiselt. Ehki investeering on päris ulatuslik, pole üldmulje varasemaga palju muutunud, ainult pisut värskem. Tulemus on kena, stiilne, rahulik ja vaoshoitud.

Samas võtmes on ka menüü. Veidi värskem ja pisut vähem triipe-täppe, kuid ei midagi uut. Elegantne, pisut peenutsev, kuid liiga palju vanu tuttavaid kombinatsioone. Vähe värskeid ideid. Üllatust ja elevust minimaalselt.

Sellegi poolest on tervitusena lauda saabuv siiakonsomee maitseküllane kooslus, mis laseb aimata head kööki.



Pearoaks siis taas siig.  Vastukaaluks eelmisele on see kala hõrgult krõbeda nahaga ja hästi valitud lisanditega.  Hautatud fenkoli ja pisikeste kartulitega. Maitseka kapparivõi ja adžkikakastmega. Taldrikult vaatab vastu isuäratav kooslus, ainult kastmete osakaal kipub teisi lisandeid pisut varjutama.



Plusspunktid lähevad ka omaküpsetatud hõrgule leivale ja saiale. Sai on siin eriliselt hea alati olnud ja selleks ka jäänud. Midagi rohkemat tahta oleks ilmselge virisemine.

Magusroana serveeritav martsipani-moonikook teeb valvsaks. Kas tõesti ka siin. Viimati proovisin seda kohvikus Moon ja peakoka taktikepp on siin ühendav lüli. Seekord on kook pisut tagasihoidlikum, pole nii tulimagus ning astelpajusorbett taltsutab seda vallatust, murakamoos lisab sära ja helgib nagu kuld. Maitsemeeled on hellitatud ja olgu siis pealegi, et laiutab mitmel menüü, aga siin on veidi lihvitum.



Espresso on aromaatne ja trühvel toob lisapunkte.

Teenindus on asjatundlik, vaoshoitud ja märkav üheaegselt. Siiras rõõm ja nauding on see millega teenindajad võluvad. Pole pealetükkiv ega lipitsev. Traagelniite pole näha ja loodud saab mugav ohustik. Loomulikult on kõik kõrged nõudmised täidetud mida restorani tase eeldab. 


Üks pisike tõrvatilk jäi veel silma lahkumisel, kuigi ma proovisin meeleheitlikult kõrvale vaadata sattusid silmad ikka üle libisema orhidee vaasist vestibüülikapi klaasi taga. Selle päiksest puretud servad olid kurvalt kulunud.  Ma loodan, et küllap see pompöösne uuendus, mis sinna aknasse plaanitud on, ei ole veel lihtsalt kohale jõudnud:) Kui menüüsse tekiks põnevust ja särtsu  tuleks tagsi küll.


Pühapäevalõuna Boccas.

 Läbi puhkepäevases lõõgastuses uinuva linna Boccasse jalutades võtab meid vastu tuttav miljöö ja lahke teenindaja. Ehki ma pole siia kaua sattunud on kõik endine. Siiski mitte väsinud, kui ma ei eksi, on ka siin lauad vahetatud kergemate ja nõtkemate vastu. Olemine on mõnus ja soe teenindus lisab naudingut veelgi.  Välja tibutab vahetpidamata, aga restoranis on õdus. Muusikavalik paitab kõrva,  kergelt unisekski võib siin patjade najale toetudes jääda.



Pearoaks naudime kooreseid jäneseravioole Kreeka pähkli ja estragoniga maitsestatud seenekastmes. Ravioolid kuuluvad enamasti mu eelistuse hulka, kui restoranis pastat tellin. Need siin on täiuslikud kreemised ja parajalt tummised. Tüümianioks on küll hiruäratavas suuruses oma puise varrega. Tõstan targu taldriku servale, et see mul kurku kinni ei jääks, ehkki ma eelistaks tüümiani maitset tunda, ei hakka ma nende lehtede nokkimisega vaeva nägema.



Magusroaks pakutakse Tiramisut. See on kahjuks kõige viletsam Tiramisu, mida ma söönud olen:( Läbi vettinud ja maitsetu kreemiga. Ei mingit “tõsta mind üles” tunnet, mitte sinnapoolegi. Kahju:(



Espresso parandab pisut tuju ja teenindus on siingi väga heal tasemel. On tunda head kooli ja kogenud teenindajaid. Samas on kogu menüü ammu läbi söödud ja uuendusi ilmselt plaanis pole. Ei näe väga põhjust miks lähiajal tagasi peaksin kibelema.



Esmaspäeva õhtusöök Nehis

Väljas on kõige hullem ilm, mis  üldse novembris olla võib.  Jalutuskäik ei tule kõne allagi. Restorani ees autost välja ronides olen põlvini  veeloigus. Sinine esmaspäev peale selle. Kui tõmban lahti armsalt kulunud restoraniukse tiliseb kelluke ja kõik mu hädad jäävad sinna ukse taha.  Kellukes helin teatab  võlumaailma sisenemisest. Sees on soe hubane ja lõhnab hurmavalt. 
Selle restorani külastamisse pole jäänud nii pikka vahet, kui teiste valitutega. Ma lihtsalt ei pidanud kiusatusele vastu valida hulka ka üks oma  varasematest lemmikutest. 
Teenindaja toob tuttavad pastinaagi-porgandikrõpsud ja ürdiremulaadi. Tutvustab menüüd ja pärib joogisoovitusi. Viskab muhedat nalja, kuid ei muutu pealetükkivaks. Õhus on tunda mõnusat fiilingut, täpselt õige hetk vahujoogiks.



Eelroaks on ulukiterriin männiokastega suitsutatud Rautsi talu peetide ja muskaatkõrvitsapüreega. Terriin on kerge kallerdisega ja mahlakate lihatükkidega. Suitsupeedid panevad lausa silmi sulgema ja see maitse on suus ka praegu neid ridu kirjutades. Pluss veel silmadega söömise lõbu. Just täpselt see mida ühel sügisõhtul taldrikul näha tahaks. Sügavlilla ja oraanži  värvikas kooslus vastukaaluks tummisele lihale. Braavo! Restoraninädala kõrghetk.



Röstitud Pärnu lahe koha on sama maitsev. Heldima paneb mind põisadru kreem ja hapendatud kasemahlaga lillkapsas. Ilmselt ei eruta põisadru konsomee ja kreem keskmist linnakodaniku ega külalist kuigivõrd ja mõni võib seda suisa veidruseks nimetada. Mina aga  olen lõksu püütud, kui niisuguse loovusega kokku satun. Lisaks veel sama mõtte erinevad interpretatsioonid ja seda vaid paarikuise vahega. See on just see mida ma restoraniskäigult ootan. 



Ebaküdooniahüüve saab minult samuti maksimumpunktid. Hapukas kreem saavutatkse hapu mahla lisamisega koorele. Maitselisa annavad kibuvitsamoos ja  pähkline porrutuhk. Imelihtne, on ju. Ekstramaitsev! Jumalik! Fantastiline!
Ah, jaa väike predessert kuulus ka asja juurde. Vaarika espuuma(vaht) maitses kui kerge pilveke marjametsas:)



Väike kena punane tassitäis espressot võtab elamuse kokku. Olen relvitu ja tõden taas, et siin mulle meeldib ja esimesel võimalusel tulen jälle.  Veel järgnevatel päevadelgi liigub mu mõte  samale õhtusöögile tagasi, hea tunne on. Emotsioon on tugev ja ispireeriv lausa jalgu maast lahti tõstev. Kui seni olen arvanud, et hind on Nehis pisut kallis, siis hetkel pean tunnistam, et kogu  see meeskonna kokkumäng, tehnilised oskused ja loovus on seda väärt. Tulen uuesti, nii pea, kui saan.

Teisipäeva õhusöök Mc Grillis

Sellest Mc Grillist ei ole ma mitte aru saanud, mis koht ta peaks olema. Kas klassikaline restoran või lihtsam grillikoht? Tegelikult ei tea nad seda vist isegi, või vähemalt selline mulje mulle jäi.

Butiikhotelli restoranile kohaselt on abivalmis teenindajaid palju. Üks viib mantli, teine juhatab lauda, kolmas toob menüü, neljas leiba ja viksilt kraabitakse kokku viimnegi puru laudlinalt jne. Ja siis nad kõik KOGU AEG ja üksteise võidu käivad pärimas, kuidas maitses. Ainus aus vastus, mis ma sain anda oli, et on söödav.

Kitsejuustu Tarte Tatin on pigem volovan, mille põhjas on törts sibulamoosi  ja kitsejuust peale raputatud. Maitseb hädiselt. Lehttainas on hele ja kleepuv, sibulat on vähe ja selle maitse ei pääse mõjule.



Kelner käib enne pearooga väga teatraalselt küsimas, millises küpsusastmes me parti soovime. Eelistame meediumi. Kui ta rooga serveerib annab juba kiire pilk taldrikule märku üleküpsenud lihast. Kui me pärast esimest ampsu selles veendunud oleme, ei jäta me seda ka enda teda. Kelner on valmis koheselt tegutsema ja meile uued road tooma. Kui me loobume roogade tagasisaatmisest, küsib ta  küll korduvalt üle ja püüab meid veenda uueks võimaluseks, lubab et vahetus tehakse kiirelt. Kuid mul jääb pähe vasardama küsimus, kus ta siis enne oli, ta ju nägi seda köögist vastu võttes. Teadja ja esmaklassilise teenindaja kohus oleks olnud juba siis sekkuda, mitte proovida, ehk läheb läbi.
Roog ise on hale nii serveeringu, kui maitse poolest.  Meenutus esimestest pardirindadest meie restoranimaastikul, täielik retro, kuigi ma ei usu et see oli taotlus. Lisaks pardirinnale ja kartuligratäänile lebavad taldrikul kurvad sparglid, nüüd novembris!! Miks see kallis ja kaugelt tulnud tooraine peaks selle roa hinna kujundama? Täpselt samad tegelased olid ka sama keti teises restoranis taldrikul. 



Šokolaadi-fondanti süües ei pane ma isegi tähele, mida ma söön. Nii ilmetut asja ongi parem mitte meelde jätta.


Lahkudes kordub taas mantlitoomise ja väljajuhatamise tseremoonia mitmel käel. Eriti iseloomustav oli seik, kui meid teenindanud kelner jooksis ette, et avada meile abivalmilt välisuks ning hoidis seda pärani, kuni me ukseni jõudsime. Samas, meie hüvastijätule tal enam mahti vastata polnud, kuna samal ajal vestles ta oma kaastöötajaga ja ei raatsinud enam kundedele  heita ainsatki pilku. Selline pugejalikult klanitud ja lipitsev teenindus on küll viimane mida restoraniskäigult ootan.  Tühi tunne valdas kodupoole jalutades. Tagasi ei kipu.


Lõpulõuna kolmapäeval MEKK‘is

Mekk on ka pidanud sutsu liiga kaua minuta läbi ajama. Eelkõige on see hubane restoran hea teatriõhtu alustuse/lõpetuse paik.   Kujundus on endine ja kursimuutust teinud pole, ega vajagi hetkel. Teenindus on sõbralik ja asjatundlik. 
Minul jälle fotkat pole ja magustoidu ajaks on telefonil aku tühi:(

Küpsetatud lestakala on hõrk ja õhuline. Miniatuurseteks kuubikuteks lõigatud juurviljad mahlakad ja krõmpsud, näevad välja nagu tillukesed juveelid. Kaalikas kaunilt värviline. Hea ja maitsev -tõeline Eesti Mekk tänapäevases võtmes. 



Šokolaadi-pohlasuflee kohapeal valmistatud vaniljejäätisega on kena. Soe šokolaad ja  mõrkjasmagusad pohlad sulavad harmooniliseks tervikuks. Vanillijäätis maitseb hea, kuid Eesti mekiga haakuks äkki hapukoore või kama oma paremini ja füüsal on ka liiast.
Igati sobilik paik ikka ja jälle tulemiseks.

Saigi nädala jagu väljas söödud. Peab ütlema, et tempo oli päris tihe, aga pilt sai selgem. Rebimine on tasavägine ja mõni koht on olnud paremal stardipositsioonil, teine jälle nutikam teevalija. Kuidas edasi, eks seda näitab aeg ja muutumised ning loksumised käivad ikka ajaga kaasas. Restoraninädal on hea võimalus oma pingerea koostamiseks või teiste omadega võrdlemiseks. Ja nüüd  padavai Pöffile. Pole see november nii pime midagi:)


November 4, 2012

Koorekasmes vutid salveiga





Vutt on väike linnuke, nii pisike, et ühest naljalt kõhtu täis ei saa, seepärast tasub  ikka varuga võtta, kui letil lebab. Mina olen nendega Sadamaturul  trehvanud. Edasi on kõik lihtsamast lihtsam. 

6 vutti
2 spl õli
1 sibul
3 küüslauguküünt
punt salveid
200 ml 35% koort 
soola
pipart
kirsstomateid

  Pane ahi soojenema 200 kraadi peale.  Haki sibulad ja küüslauk. Kuumuta pannil õli ja pruunista vutte pannil paar minutit igast küljest. Samal ajal lisa pannile sibul, küüslauk ja salveilehed ning kuumuta veel veidi.  Vala üle koorega, lisa terved tomatid ja  tõsta ahju järelküpsema 20 minutiks. Serveeri salati või röstitud juurviljadega.