Spargel

Hakkabki otsa saama see kevadine sparglipidu. Veel loetud päevadeks jätkub Uus-Kongo imelist andi.(Proua Aino sõnul korjatakse 5 juunini.) Olen ahnelt ahminud krõmpsuvaid varsi ja tassinud koju ikka kilode kaupa. Kõik on kärmelt kõhtu läinud ja üledoosi pole täheldanud. Olen neid nõtkeid varsi sokutanud pirukasse ja grillile, söönud uppunud- ja keedetud munaga. Hollandi kastme ning sulavõiga. Selle kevade avastus on, et värskeid sparglivarsi ei pea ilmtingimata keetma või grillima, sama hästi sobivad nad ka toorelt nahka panna. Esimesed varred söön alati mõnuga krõmpsutades. Mulle meeldib see hääl, kui murrad krõksudes spargli puitunud „jala“. Ülejäänud mahlane vars kipub kohe otse suhu. Ja kui midagi üle jääb, saab sellest salati kokku panna.



peotäis sparglit
pool pead jääsalatit (või muud meelepärast rohelist)
peotäis röstitud metsapähkleid
pecorino- või parmesani juustu

Salatikaste

poole sidruni mahl
4 spl oliivõli
1 spl mett
1 peeneks hakitud šalott sibul
soola
musta pipart veskist




Loputasin sparglid ja nõrutasin. Murdsin ära puitunud alumise varreosa ja lõikasin tipud ning panin kõrvale. Tükeldasin juurviljakoorjaga sparglivarred õhukesteks ribadeks.(sobib ka terav juustunuga) Segasin salatikastme komponendid omavahel. Panin spargliribad kastmesse ja lasin maitsestuda 20 minutit. Rebisin salatilehed kaussi,kallasin peale spargli ja kastme. Segasin. Puistasin salatile pähkleid ja juustu. Lasin vee keema ja pistsin minutiks spargli ladvaosad kuuma vette. Kurnasin ja loputasin kohe külma veega. Sättisin salatile.

Kammkarbid ja rabarbri-Bellini

Juba mitu nädalat saab Sadamaturult värskeid kammkarpe. Käisin minagi seal tuuker Markoga kammkarbi-juttu puhumas, muuhulgas juhtnööre saamas, kuidas hõrk liha karbist kätte saada. Lahkusin koliseva kotitäiega.
Kodus pusisin karbid lahti ja igas karbis oli veel kingitusena kaasas oranž mari.
Lõikasin iga kammkarbi liha kolmeks õhukeseks viiluks, ladusin taldrikule ja tegin peale marinaadi hooaja lemmikust - karulaugust.





punt karulauku
1 tl riivitud ingverit
1 tl hakitud tšillit
1 laimi mahl
oliivõli
meresoola

Panin kõik komponendid purustajasse ja suristasin kastmeks. Marinaadi valasin kammkarpidele ja lasin veidi maitsestuda.
Marja valasin üle sidrunimahlaga ja raputasin pinnale soolahelbeid.



Oligi aeg avada prosecco või hoopiski valmistada rabarbri-Bellini.
Bellini valmistamiseks peaks siiski varem ettevalmistusi tegema.

800 g rabarbrit
100 g suhkrut
1 apelsin
külma vahuveini

Tükeldasin rabarbri. Pain koos suhkru ja apelsinist pigistatud mahla ning riivitud koorega potti. Keetsin keskmisel tulel 15 minutit, kuni rabarber oli pehme. Kurnasin läbi sõela ja jahutasin. Valasin klaasi veidi rabarbri püreed kallasin juurde külma vahuveini.

Värviline pasta

Pastategu on imelihtne. Vead pastamasina kapisügavusest välja ja muudkui keerutad. Kevadised maltsast pestod viivad mõtted tihti värskele pastale. Seekord värvisin pastagi kevadtoonidega. Kasutasin peedi- ja spinatipulbrit. Seda on lihtne jahuga segada. Pastat saab toonida erinevates tumedus-astmetes. Tulemuseks on akvarell taldrikul:) Toonimisel tuleb arvestada, et lisaks köögikunstniku värvivalikule annab oma panuse ka keeduvesi.

Vaja läheb ühe sööja kohta:

1 muna
100 g jahu
1 spl õli
2 spl sipnati- või peedipulbrit




Valasin jahu kaussi. Segasin spinat-ja peedipulbrii jahuga, tegin süvendi jahu keskele ja lõin sinna muna. Lisasin õli ja sõtkusin kuni moodustus elastne tainas,rullisin pastamasina abiga õhukeseks ja tükeldasin. Keetsin soolaga maitsestatud vees 2 minutit. Serveerisin karulaugupestoga.

Pulbrid ostsin Tartu Würtspoest, aga leiab ilmselt ka Piprapoest.

Kevadkogritsad

Metsaseened kevadel on minu jaoks alles üsna uus avastus. Juba eelmisel kevadel Liina postitust lugedes jäi kripeldama. Läks siiski nagu ikka, metsaseeni sõin sügisel. Nüüd ju taas uus kevad ja uued võimalused. Niikui Sadamaturg FB-s kuulutas, et kogritsad kohal vudisin küünte krõbinal turule ja tõin ära. Netis kogritsa kohta uurides lõin küll esmalt kõhklema, kas ma neid ajukäärudele sarnaseid mügarikke ikka süüa riskin. Hurmav seenelõhn sai mind konksu otsa ja panin poti tulele. Kogritsad on nimelt üsna mürgised ja ilma kupatamata süüa ei sünni. Kupatama peaks kokku umbes 20 minutit. Vahepeal tuleb vett kindlasti vahetada ja seeni jooksva vee all loputada. Isegi aken soovitatakse kupatamise ajal lahti hoida ja peadpidi potikohal kõlkuda pole samuti soovitav. Tegin kõik kuis juhised ette nägid, lisaks veel viies veevahetus. See viimane oli ilmselge erutusest tekkinud ülepingutus. Piisab täiesti ka kolmest-neljast, õige hetk peatuda on siis , kui vesi jääb puhtaks.
Edasi nõrutasin seened sõelal liigsest veest ja surusin kuivaks.



300g kupatatud kogritsaid
2 spl võid
sibul
2 küüslaguküünt
värsket tüümianit
soola, pipart
1 purk Nopri vahukoort



Sibula, küüslaugu ja seened hakkisin peenemaks. Sulatasin pannil või ja praadisin sibula keskmisel kuumusel klaasjaks, lisasin küüslaugu ja seened. Valasin peale koore ja lasin kokku keeda.



Serveerisin kergelt praetud vasikamaksa ja pruuniks praetud sibulatega. Mmm...taevalik nauding, kergelt krõmpsuvad seened hamba all.

La Guinguette

Sellise kõlava nimega restoran avati üheks õhtuks nädalapäevad tagasi Rotermannis. Seljad vastamisi panid Tigu, Platz, Ribe ja Põhjaka. Kuuldused pop-up restoranist levisid kulutulena üle linna ja kohad broneeriti samal hetkel, kui üritus välja hõigati. Suur huvi paisutas restorani istekohtade arvu lausa kahekordseks.
Päevinäinud tööstushoone keskele oli rambivalgusesse seatud improviseeritud köök, mida ümbritsesid valge paberiga kaetud lauad. Lihtne ja lakooniline, aga äärmiselt paljulubav kooslus. Külalisi tervitati jookide ja kallistustega.






Ja siis läks lahti, täpselt ja plaanipäraselt! Kõlavate hõigetega kanti lauda esimesed austrid ja plumpsudes avanesid veinipudelid. Käike oli kokku 13. Portsionid mõistlikud ja mõõdukad, nii et kogu menüü proovimine oli jõukohane ja võhmale ei võtnud. Kuna igal roal oli eraldi hind (ja väga soodne sealjuures), sai ka mõnest käigust loobuda, või soovi korral duubeldada.
Isegi see, et sardiine ei jätkunud ja kõik road ei õnnestunud, nagu tavaolukorras oleks eeldanud, ei olnud miinus. Pigem osake ühe-õhtu-restorani feelingust. Mereandide pillerkaar oli mõnusalt mitmekesine, ulatudes austritest räimedeni. Õhtu tähena säras krõbe seakõht, millest pildile õnnestus püüda vaid viimane pala.















Õhtu peamine elevushetk helises taldrikute klirinal, kui korraldajad peale mõttevahetushetke taas „lahingusse tormasid“... Killud,teadagi, toovad õnne.



Voolav energia millega korraldajad kogu õhtu täitsid kasvas iga uue roa laiali kandmisega suuremaks.
Tulemuseks oli vallatu ja veidi ülemeelik seltskond, kes end õhtu edenedes üksmeeles Mart Juure poolt pakutud lugude rütmis laudade vahel kõigutas.



Sirgelt seina äärde seisma ei jäänud isegi teenindajad, vallatu rõõm helkis ka nende silmis.



Kepslesin seal minagi õndsas rahulolus ja loodan, et varsti hakkavad korraldajate rahutud meeled jälle uut väljundit otsima.
Seniks olen siiralt tänulik imeilusa õhtu eest!

Naadipirukas

Kevadiste aiatööde lemmiklõuna koosneb mahlasest naadipirukast ja värskest salatist. Kui hästi otsida leiab alati neid väiksemaid varesejalgu meenutavaid naadilehti. Just need on parimad pirukasse pistmiseks. Ürdid spelta- ja rukkijahuses põhjas teevad pirukast aedniku lemmiku:)

Põhi

60 g külma võid

1 dl spelta nisujahu

0,5 dl rukkijahu

näpuotsaga soola

1 tl kuivatatud tüümiani

1 tl kuivatatud estragoni

1 tl kuivatatud punet

2 sl külma vett

Kate

peotäis naadilehti

100 g pehmet kitsejuustu( Soignon' määrdejuust sobib hästi)

1 dl hapukoort (10% kreeka jogurt annab ka hea tulemuse)

2 muna

pipart

Segasin taina ained köögikombainis. Esmalt segasin hakkimisteraga või kuiv- ja maitseainetega ühtlaseks puruks, siis lisasin vett. Keerasin tainapalli toidukilesse ja lasin külmkapis pool tunnikest seista. Rullisin taina õhukeseks ja surusin koogivormi põhjale ja äärtele. Küpseteasin 10 minutit 180 kraadi juures.
Loputasin naadilehed ja hakkisin peeneks. Kloppisin muna ja segasin kitsejuustu ning hapukoorega. Segasin juurde naadilehed ja maitsestasin pipraga.
Küpsetasin 180 kraadi juures 30 minutit.

Võilillepesto

Nüüd kevadel rõõmustab iga roheline lible, mis nina mulast välja pistab. Isegi südasuvel nii tüütuna tunduv võilill on kuldaväärt.
Võilille tasub süüa, sest ta sisaldab rohkelt tervisele ülivajalikke vitamiine ja mineraalaineid. Võrreldes aedsalatiga, on võilille lehtedes mitu korda rohkem C- ja B-vitamiini, karotiini, rauda, kaltsiumi, magneesiumi. Arvatakse, et ükski teine roheline taim ei sisalda nii palju mikroelemente kui võilill. Ravimtaimena hinnati võilille kõrgelt juba muistsel ajal, teda on nimetatud lausa elu eliksiiriks. Võilill puhastab verd, langetab veres kolesterooli- ja suhkrusisaldust, võtab väsimuse, soodustab seedimist jne.
Kui korjata salatiks noori, veel täiesti lahti keerdumata lehti, on nad mahedama maitsega. Neis pole kas veel glükosiid taraksatsiini (mis mõruda maitse annabki) või on seda veel väga vähe. Lehtede mõrumaitset aitab vähendada umbes pooletunnine külmas soolases vees leotamine.
Kui suristada noortest võilillelehtedest kokku pesto, saab sellest vägeva turgutaja talvest räsitud organismile.





peotäis noori võilillelehti
paar basiiliku lehte
50 g kõrvitsaseemneid
50 g riivitud Parmesaani
1 dl oliiviõli
soola
3 küünt küüslauku
2 spl sidrunimahla
1 spl mett

Pane kõik ained purustajasse ja surista ühtlaseks. Vajadusel saad oliivõli lisamisega konsistensi sobivaks timmida.
Pesto sobib kasutamiseks leivamäärdena, salatikastmes, pastal, köögiviljadel.