Pommu moos

Aubergine jam kõlab muidugi paremini, nagu Delicious'es kirjas oli, aga maakeeli on nii armas.
Ei, purkideviisi ma seda ei keetnud, tegin pühapäevase lambahautise kõrvale ja sobis nagu valatud. Keele viis alla ja varsti tahaks juba jälle. Purki polegi mõtet seda moosi panna, kui tuleb isu saab väikse vaevaga ja kiirelt paraja portsu podisema panna. Kardemon ja kaneel muudavad vürtsika hautise veidi salapäraseks, lausa muinasjutuliselt heaks.



3 väiksemat pommut (baklažaani)
2 spl oliivõli
2 suuremat ja hästi küpset tomatit
2 cm ingverit
2 küüslauguküünt
1 punane tšilli
1 tl kardemooni
1 tl kaneeli
poole sidruni mahl
3-4 spl palsamiäädikat
2 spl tumedat muscovado suhkrut
soola

Haki pommu kuubikuteks ja kuumuta õlis. Haki tomatid ja lisa pommu juurde. Alanda kuumust. Lisa ülejäänud komponendid ja hauta tasasel tulel 15 minutit, lõpus maitsesta soola ja suhkruga.

Sõstrakook

Mahlane ja hapukas kook, täielik koopia sellest siin. Suhkrut panin täidisesse sutsu vähem, sai küll üsna hapu, kuid just nii mulle meeldiski. Hapud sõstrad besee embuses, mmm....
Kaerajahust koogipõhjad on saanud sellesuvisteks lemmikuteks.




Põhi:


2 dl nisujahu

2 dl kaerajahu

125 g võid

3 spl suhkrut

3 munakollast

1 spl vett

Täidis:


500 g punaseid sõstraid

3 munavalget

1 dl suhkrut
2 spl kaerajahu

Pane nisu- ja kaerajahu koos suhkruga köögikombaini, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ja lahti klopitud munakollased ning vesi ning surista ühtlaseks tainapalliks. Keera tainas toidukilesse ning pane pooleks tunniks külmkappi.

Seejärel rulli tainas kergelt jahusel pinnal kettaks ning kata sellega 24 cm läbimõõduga vormi põhi ja küljed. Kata küpsetuspaberiga ja aseta peale raskus (mina kasutan veidi väiksema läbimõõduga koogivormi). Pane 180 kraadisesse ahju 10 minutiks küpsema.

Täidise jaoks vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks, lisa suhkur ja vahusta, kuni saad ühtlase läikiva vahu. Sega juurde kaerajahu ja punased sõstrad, tõsta täidis eelküpsetatud koogipõhjale ning küpseta 180 kraadises ahjus 30 minutit.

Palamuselt Apollo kaudu Räpinasse

Suvi libiseb käest nii kiiresti, et tekib küsimus, kas see polnud vaid unenägu. Mõni hetk on kirkam, kui teine. Ei anna rahu,enne kui jäädvustatud ja jagatud.
Ikka ja jälle leidub väikesel Eestimaal paiku, kuhu sattudes peab tõdema, et siin olen taas esmakordselt. Palamuse parv, saunaaken, kirik ja koolimaja on mällu kinnistunud ja ometi sain oma silmaga vaadata ja käega katsuda esmakordselt. Lible kõrtsis ei isutanud miski, aga eks ta ju rohkem napsi ja naljamees oligi.





Apollo Belvedere toidud, aga olid veel maitsmata. Õnneks pole Eestimal ükski koht liialt kaugel, nii ongi Palamuselt Alatskivile vaid kiviga visata.
Menüülehekest silmitsedes ja kahe supi vahel rasket valikut langetades, tuli maja perenaine mulle appi ja teatas, et toidublogijad kiidavad kalasuppi!!! Pilgutasin talle silma ja noogutasin:) Valitud said siiski mõlemad supid, nii sibulasupp, kui kerge kalasupp. Sibula oma osutus seekord röögatult heaks, jah just nii! Olgu öeldud veel, et ma pole kuigi suur sibulasupi sõber, aga see magusaks keenud leemeke oli küll vapustav. Õnneks tuli mu kaaslasele õigel hetkel telefonikõne ja ma sain segamatult tema kausist pool suppi vaikselt ära luristada. Muidugi oli ka kalasupp aus ja ilus, nagu blogid räägivad, kui sel päeval säras sibula oma.
Ahven ja koha olid suurepärased suutäied mõlemad ja erilised kiitused tulevad värske krõmpsuva salati eest ning mahlase kollase tomati auks.
Mõni asi häiris ka natuke. Hunnikuse virna laotud kohvitassid tekitasid tunde, et kohe keerab maja ette bussitäis Soome turiste, kes peavad kiiremas korras oma kohvilonksu kätte saama. Tegelikkuses polnud turistide horde kuskilt paistmas, kuid uudistajaid tilkus uksest sisse tihedalt. Perenaine pidi jälle alustama juttu sellest, miks kohal selline imelik nimi pandud sai.









Eesti suurima ja pikima jõe, Võhandu suudmealal paiknev Räpina, oli vaikne ja idülliline peatuspaik. Paisjärv alevi südames helkis õhtupäikese valguses, Räpina aiaduskooli suursugused trepid laskusid otse sillerdavasse järvevette, Paberivabrik, kalarikas Lämmijärv ja Peipsi kitsas kael, kust Venemaad on kuulda ja näha. Läheduses asuvad Piusa koopad ning külje alla on Setomaa. Lisaks veel armsalt väikekodanliku olemisega hotellike. On kohe mitu põhjust peatuma jääda.
Kiudoski Restoraanis saab maitsta peenemaid roogasid ja peenutsev on ka 2 aa-d restorani nimes. Ülemäära peeneks õhustik siiski ei kisu, lahke olemisega tüdrukud majutavad külalised naeratuse saatel tubadesse, seovad valged satsidega põlled ette ja hoiavad ka restorani teeninduse tasemel. Saab sametist püreesuppi ja värsket ahvenat.
Minu kõrged punktid lähevad kogu maja mööblile. Uus, kuid 30-ndate aastate stiili jälgiv mööbel on kaunilt stiilne ja armsalt ümarate servadega. Siis, kui ükskord ehk maja sisehoovil hakkavad õitsema floksid, või mõned teised iludused, mis ümberkaudsete aedade lippide vahelt piiluvad, oleks olemine juba, nagu maal vanaema juures.
Kõik , kes sellisest paigast puudust tunnevad saavad seda endale väikese tasu eest lubada, kas- või üheks kauniks suveõhtuks.

Pidu Seto Kuningriigis

Seto Kuningriigipäev Obinitsas tõi kokku setosid lähiübrusest ja kaugemaltki, sest koju pidutsema sõitsid setod erinevatest maailmanurkadest. Tuldi peredega,laotati piknikutekid puudevilusse ja veedeti pikalt aega. Sai proovida seto sööki, soetada sibulaid, mett ja kurki. Valida parimad piirkonna sõirad, koduveini, leiva, õlle, hansa ja pirukameistrid. Pidulised said imetleda käsitöömeistrite näputööd. Oli tantsu ja tralli. Üle peoplatsi kõlas võimas seto leelo, vihuti kasatskit kogu jõust ja hingest.
Kui peomöllust pea juba liigselt ringi käis oli mõnus istuda õunapuude alla Kulla talus, kus Kolm Sõsarat kohvikut pidasid ja hõrgutisi pakkusid. Oli, ilus, maitsev ja eriline pidu.