Kevadised eined Londonis

Vana hea London särab kevadiselt. Või tuleb see sära hoopis kuningliku pulma ettevalmistustest? Igatahes oli õhus juba nädalapäevad tagasi seal suvine soojus. Nii kastanid, kui sirelid kaunis õieehtes. Paar kena kevadpäeva suurlinna rütmis hingates paneb alati vere soontes kiiremini liikuma. Energia taastamiseks on hädavajalik muidugi mõni eriline eine. Võimalusi maitsemeelte turgutuseks pakub London tohutult. Siin pakuvad elamusi mitmed maailmas laineid löönud kokad. Seekord jäid teele Jamie Oliver ja Fergus Henderson



Jamie's Italian on mõeldud taskukohaseks ja kiireks eineks laiadele inimrühmadele. Samas on koht hubane ja soe, teenindus sõbralik ning asjatundlik. Toit eht Jamielik, rustikaalne ja elegantne üheaegselt. Hiigelportsjon Prosciutto, Pecorino ja pirni salatit on värske ning mahlane ja vaatamata tema hiigelmõõtmetele kaob ta mu taldrikult kiirelt.
Salvei ja sidruni ravioolid pakatavad värskusest. Sorbeti pallid olen pintslisse pistnud veel enne, kui need sulama hakata on jõudnud.








Spitalfieldi turu ümbruses luusisime ka üksjagu. Siin on tihedalt koos hulgaliselt põnevaid söögikohti. Proovima ahvatleb iga teine, sõelale jäi St. JOHN BREAD and WINE. See on kuulsa ninast sabani mehe Ferguson Hendesoni üks restoranidest. Või no, mis restoran ikka pigem pagaritöötuba meenutav lihtne ja rõhutatult lakooniline ruum. Olla on seal mõnus ja süüa saab imehästi ning toit maitseb ja näeb välja nii, kuis loodud. Värske, parimast toorainest, ekstra sinule valmistatud. Menüü muutub iga päev, ei lausa iga tund. Pakutakse hommikusööki, lõunat ja väikese pausi järel ka õhtusööki. Road muutuvad tihti ja osade roogade valmimine sõltub leivaküpsetusahjude käigusolekust. Seepärast on märgitud menüüs ka valmimise kellaajad.







Härjakeel on pirakas ja nii pehmeks haudunud, et kahvliga tõmmates laguneb kiududeks. Kerge grillitriip viib mõtted hoopis marinaadile. Kuis täpselt oli jääbki saladuseks, kuid maitse on aus, puhas ja lummav.


Verekook pardimunaga on pehmema tekstuuriga, kui meile tuntud verikäkk. Pardimuna ja väiksed pekitükid koogis panevad huuli veel pikalt limpsama.

Remonditud lambakints

Põhjaka poisid olid need, kes Terevisioonis kintsu remontisid. Proovisin minagi kallil kevadpühal koju toodud tallekintsu veidi vormida. Tulemus sai nauditav, ehkki sidumine mul nii elegantselt välja ei tulnud, kui Ott seda näitas. Mul kulus lihtsalt tiba rohkem nööri ja kintsust sai veidi vonklev. Maitset kehvem kaubanduslik välimus siiski ei rikkunud. Praad oli mahlane ja valmis vaid tunniga.

lambakints
1 pea küüslauku
paar oksa rosmariini
peotäis koriandrit
100 g suitsupeekonit
soola
pipart



Kondistasin kõigepealt lambakintsu. Selleks lõikasin terava noaga tihedalt kondi ääri mööda liha lahti. Ettevaatlike lõigetega tegin kintsust pinnalaotuse. Puistasin peale soola ja pipart. Hakkisin ürdid ja puhastasin küüslauguküüned. Puistasin lihale ürdid ja terved küüslauguküüned ning vormisin lihast rulli. Sidusin puuvillase nööriga, õpetust jälgides. Pruunistasin pannil ja pistsin 170 kraadisesse ahju. Tunni pärast oli liha küps. Lasin pool tunnikest fooliumi all puhata, siis eemaldasin nöörid ja lõikasin liha lahti.

Õlle ja veini sõda Tschaikovskys

Vein või õlu? Pole minu jaoks kunagi olnud mingi küsimus. Ma valin alati pead uhkelt kuklase ajades veini. Ühtäkki leidsin ennast keset lahinguvälja. Alanud oli sõda – veini ja õlle vahel. Õigupoolest oli juba käsil sõja otsustav lahing. Ettevalmistused viimseks lahinguks olid alanud päevi varem. Restorani Tchaikovsky chef Vladislav Djatšuk oli kohendanud oma menüüs neli rooga Saku õlledega sobivaks ja someljee abiga vastandati õllele ka toidu juurde sobivad veinid. Blogardite (ühendsõna blogivatest õgarditest) ülesandeks jäi hinnata, kumb kooslus paremini töötas. Kriiskavvalgete laudlinade peegeldusest ja eredast kevadpäikesest pimestatuna hoidsime maitsemeeled erksamad, kui kunagi varem. Põnev oli.



Lauda kanti Saku Kuld nooblis šampanjapokaalis ja tervitusampsuks pakkus kokk Ungari pekki Dijoni sinepi kastme ja hapukurgiga. Ehkki pokaali tõstes tungis ninna kirbe õllelõhn, oli maitse aperitiivi jaoks kohaselt mõrkjas ja kerget mullide tantsu vahumütsi all kaunis imetleda.




Eelroog Kamšatka krabi salat, aeglaselt küpsetatud lõhe ja Hollandi kastmega. Juurde serveeriti Saku On Ice. Happeline ja kerge õlu sobitub hästi võise kastme ja imeliselt pehme ning õrna kalaga. Krabi toob juurde vaheldust roa tekstuuris. Pean tõdema, et karge maitsega õlu meeldib mulle selles koosluses oluliselt rohkem, kui Sloveeniast pärit vähetuntud marjast Furmint valminud vein.
See muidugi ei tähenda, et vein mind ükskõikseks jätaks, kuid antud koosluses toimib õlu paremini.



Hõrgud metsaseenepelmeenid peene hanemaksakastme ja trühvliõliga on sobitatud Saku Punasega. Veiniks pakuti üllatuslikku 2008 Riesling „Charta“. See kooslus paneb juba pead murdma ja kõvasti kaaluma. Pika siseheitluse tulemusena annan oma punkti veinile.
Selles koosluses toimub lummav maitsete sulandumine. Ehki kirbe õlu saab suurepäraselt hakkama seentega, ei raatsi ma õilsa hanemaksa pärast talle punkti loovutada.



Eesti piimapõrsas krõbedas koorikus maapirni ja kadakamarja kastmega on teine pearoog. Pehme ja sametine põrsaliha on saanud tänu krõbedale ja õhulisele tainakoorikule ning tummisele ja kadakamarjasele kastmele lähedaseks Saku Tumedaga. See kooslus paneb maitsed kaunilt keerlema ja pikendab erinevaid puhtaid maitsenüansse, eriliselt tõuseb esile kadakamari. 2007 Carmenere Tšiilist seevastu tekitab tunde - kaunis hetk püsi veel. Mina ei suuda eelistada veini õllele või vastupidi, jääb viik.




Magustoiduks naudime kuuma šokolaadikooki espressojäätisega. Pinnale puistatud šokolaadibesee tükid lisavad plahvatuslikke tekstuurimuutusi jumalikku kooslusse. Ergastav kohvimaitse siidise šokolaadi kaenlas paneb silmi sulgema ja õndsalt õhkama. Põltsamaa Tõmmu saab selles koosluses konkurentsitult kogu au endale. Saku Porter kahjuks nii elegantse mänguni ei küündi.




Tuleb välja, et õllele tasub anda võimalus. Töötab ka peenemates kombinatsioonides, kui meeleolu on loodud ja aeg küps. Meistrid juba väljakutseid ei karda, pole mõtet endalgi suud kriipsuks pigistada.



Pildistas Lauri Laan

Eesti siga Belgias

Eesti siga käis Belgias end tuulutamas. See tähendab, et mullune sealihakuu sai oma viimase akordi. Tõsi, Belgiasse sõitsid hoopis Eesti kokad, kelle sealihatoidud parimateks tunnistati, et tutvustada oma kokakunsti ja Eesti maitseid belglastele. Lihakehad õlal Eesti mehed siiski Brüsseli poole ei liikunud, pannile ja patta läks kohalik euroloom.



Sain minagi kokkadel kannul käia ja uudistada. Seekord kahvli belglaste roogadesse torgata. Päevinäinud ja muljetavaldavalat kitsastes oludes tegutseva restorani Spinnekopke omaniku varjuna tegime kaasa ka tooraine varude täiendamise käigu.




Mereandide osakaal on Belgia köögis suur. Saime meiegi peale turulkäiku värsketest värskemate kammkarpidega maiustada. Ootamatu üllatus oli, kui õrnad delikatessid olid taldrikule seatud paksu koorekastme kaisus ja karameliseeritud sibula embuses. Omamoodi kogemus, kuigi vaimustusest aplodeerima ei pannud.






Mahlane lihatükk, jällegi paksus koorekastmes, oli tuntavalt õllene. Üsna loomulik lähenemine, sest tubli õllemaana kasutavad belglased kastmetevalmistamisel ohtralt õlut ja koort.



Imestusel ei tulnud lõppu, kui õllesorbee lauda kanti. Heledast-, tumedast- ja kirsiõllest tehtud maius oli maitserikas ja erinevad õllemaitsed täiendasid teineteist toonitades Belgia õllekultuuri tähtsust.
Truffe kokad Joel Ostrat ja Jorma Riivalt toimetasid köögis koos belglastega ja pakkusid külalistele suitsu-pähklimarinaadis seafileed pohlakastmega, lisandiks kruubid aedviljaga.

Restorani Smoods köögis kokkas neil päevil restoranist Fish & Wine peakokk Janno Lepik
Hotelli Bloom restoran Smoods paelus oma modernses võtmes eklektilise sisekujundusega. Maitstud seakülg oli aga traditsooniline, seekord tummise punaveinikastmega.



Edasi seadsime sammud hotelli Léopold elegantsesse restorani Salon des Anges. Maitsesime magustoidutriloogiat, mille südameks oli imelne Belgia šokolaad. Lisaks maasikad, koorekreem ja kergelt grillitud vahukommid. Belgia šokolaadi ülistamiseks on sõnu raske leida, parem on lihtsalt silmad sulgeda ja sel imelisel armastuse aseainel mõjuda lasta. Tagajärg on koheselt märgatav, oled ise ilusam ja parem:)
Restorani MEKK peakokk Renee Uusmees võlus omakorda siinset köögipersonaali ja külastajaid. Sõlmitud said tihedad sidemed, millele on peagi jätku oodata.





Andres Rahula tööpaigaks sai neil päevil kontrastne Chou.
Restoran Chou hiilgas paeluva sisekujundusega ja pakkus maitsemeelele ahaa-üllatuse - tumeda šokolaadi ja oliiviõli kombinatsiooniga. Sinna tõmbab tagasi, küllalt hämar ruum ei lasknud müstiliselt mõjunud kujndust käigu pealt pildile püüda, aga tundub, et õhtusöök seal oleks paljulubav.



Restoran Ribe peakokk Jevgeni Jermoškin toimetas Liége’is restoranis Heliport.
Kolme Õe hotellis asuv Bordoo eesotsas Tõnis Siiguriga oli külas Brugges, hotelli Heritage restoranis Le Mystique. Sahinad käivad, et ka see koostöö läheb edasi.

Mida oskab peale hakata seltskond „söögisõltlasi“ oma õhtuga võõras linnas? Muidugi otsivad sobiva restorani, vaatamata pikale veninud „lõunale“. Jalutuskäik linnas ja juba meelitab meid kunagise kanali ääres paiknev armsalt kõlava nimega L' Huitriere. Kahtlemata on need mereannid mida vajame. Lauda kantakse potitäied auravaid sinimerekarpe. Või siis muule, nagu me neid hellitavalt kutsume:) Proovime erinevate kastmetega ja otse loomulikult ei piirdu ainult oma potitäiega, ikka sirutame ahned käed risti rästi üle laua, et kõik maitsed järgi proovida.



Brüsselis leiab ka suurel hulgal heatasemelisi ja põnevaid rahvusrestorane. Mei teele jäi ette armas Squidy. Siin on seljad vastamisi pannud noormees Hispaaniast ja teine Itaaliast. Peavad äri orgaanilisi veine pakkudes ja kõrvale uskumatult kontsentreeritud maitsekompasid valmistades. Just kompadeks nimetaksingi neid maitseküllaseid kastmeid ja varre otsa pikitud suupisteid. Tempura tainas frititud banaane ja krevette. Kõik toidud serveeriti värvilistelt plastnõudelt, mis lisas mängulisust ja meid elevil hoidis.





Jalutuskäik turul on piinarikas, tahaks kotti head,paremat ja värsket täiskuhjata. Paraku peame koju kaasa klõpsima vaid pilte. Köögitarvete poest ka välja ei mahuks. Kujutletav kandam, mida kõike kohe ja nüüd vaja oleks, on hiigelmõõtu. Lohutuseks topime käekotti siiski mõne poti, vahele surame veel head šokolaadi ning sparglit varred jäävad kotisuust uudishimulikult välja piiluma. Toidunautlejad on ilmselgelt rahul.