Siidriküülik viigimarjadega

Ongi talv oma täies hiilguses kohal. Valge puhas lumevaip, krõbedad külmakraadid, kutsuvad suusarajad ja vahest sekka mõni eriliselt ere hetk täis silmipimestavaid päikesekiiri.
Suuskadelt pühkisin tolmu ja sättisin käeulatusse. Metsa seekord veel ei jõudnud, kuid küll ma varsti lähen. Enne minekut pistan paja ahju.



1 küülik
paneerimiseks 2 spl jahu
soola
õli praadimiseks
1 pudel naturaalset siidrit
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 porgand
5-6 kuivatatud viigimarja
kuivatatud salveid
musta pipart

Tükelda küülik 6-eks tükiks. Veereta liha kergelt soolaga segatud jahus. Pruunista küüliku tükid pannil kuumas õlis, kuni need muutuvad kuldpruuniks. Tõsta ahjupotti. Haki sibul ja lõika porgand suupärasteks tükkideks. Kuumuta sibula- ja porgandirattaid veidi kuumal pannil, lisa ahjupotti. Pane potti ka küüslauguküüned, salvei, viigimarjad ja vala peale siider. Küpseta 150 kraadi juures 2 tundi.
Lisandiks sobib värske salat ja kuskuss.

Tatrapliinid

Viimane blogardite külaskäik Mooni kujunes eriliselt toredaks. Tegelikult on seal olles alati pigem tunne, et oled sõpradel külas, kui kohvikus. Seekord oli koos hulgaliseslt toidusõpru. Hästi mõnus oli, et külalislahke pererahvas leidis lisaks meie kuninglikule kostitamisele aega ka elust ja toidust juttu puhuda. Jutuajamisest ajendatuna jäid meelde mõlkuma mitmed toidud Mooni menüüst, mida tahaks kodus ka järgi proovida. Romani ja Igori kokakäekirjad on selged ja lihtsad, lausa kutsuvad proovima, kas õnnestub koduköögis midagi sarnast korda saata.
Seekord proovisin tarajahust pliine valmistada. Kõik retseptid, mis mu otsingute teele jäid, sisaldasid lisaks tatrajahule veel nisujahu. Mul oli millegipärast kangekaelne arvamus, et proovin läbi ajada ilma nisujahuta. Kaks ööpäeva taina kääritamiseks tundus ka üüratu aeg olevat. Seepärast võtsin appi alkoholivaba õlle, et käärimisprotsessi kiirendada. Vihje õlle kohta jagas meile Jana, Mooni särasilmne perenaine. Mooni pliinid valmivad samuti õllega, sest aega oodata pole ka restoraniköögis.



100 g tatrajahu

200 ml piima

1 pudel tumedat õlut

11 g kuivpärmi

Sega pärm jahuga. Vala juurde käesoe piim ja lisa toasoe õlu. Lase käärida tund aega.

3 muna
2 spl hapukoort

maitse järgi soola

1 sl suhkrut

150 g nisujahu (mina kasutasin tatrajahu)


Eralda munakollased valgetest. Sega eelkääritatud taina hulka munakollased, hapukoor, maitseained ja jahu. Sega hästi läbi. Vahusta munavalged ja sega kergelt tainaga.
Tõsta tainas lusikaga pannile kuuma või ja õli segusse. Küpseta keskmisel kuumuse mõlemalt poolt kuldpruuniks.

Juurde sobib törts hapukoort, peeneks hakitud punast sibulat ja sutsuke siiamarja. Miks mitte ka heeringas või soolalõhe.



Mina määrisin värske lõhesaba(200g) kadakamarjasoola ja pruuni suhkru seguga (1 spl soola ja 1 tl suhkrut) panin karpi ja kallasin üle džinniga, nii, et kala oli üleni kaetud. Lasin maitsestuda üle öö ja lõikasin õhukesteks viiludeks.
Mari-Liis maitsestas lõhet viinaga. Olen Mari-Liisiga sama meelt. Otsatükki esimene viil oli vast liialt tugeva maitsega, kuid järgmised viilud juba tunduvalt leebemad ja parajalt “küpsenud”.





Loe veel Tuuli siidisest pasteedist.

Blogi juba kolmene

Kolm aastat blogimist on täis saanud. Aeg lennutada šampanjapudelilt kork ja meenutada, mis kolmandasse blogiaastasse mahtus. Tükike blogilugejate lemmik kooki pole ka pidupäeval liiast.
Lisaks toidutegemisele, retseptide arhiveerimisele ja pildistamisele on blogimine kolmandal aastal virtuaalmaailmast otsaga reaalsesse jõudnud.
Pop-up kohvikuid, kus oma kätt ja koduköögi võimsust olen proovile pannud, on avatud lausa mitmel korral. Solarises veebruaris, Sadamaturul varakevadel ja südasuvel ning Pärnus augustiunetusel. Kuigi ma iga uue alguse juures olen olnud kahtlev ja skeptiline, on see tunne täielikult haihtunud niipea, kui koogid letil ja kunded kohal. On olnud ülevad hetked ja ehedad emotsioonid.

Toredad kohtumised teiste toidublogijatega on päevadesse vürtsi lisanud. Nauditavateks on kujunenud meeleolukad restoraniõhtud ning toidureisid kaugemale ja lähemale.

Kokaraamat, video ja kokasaate lindistus on pannud südame ohtlikult kiiresti põksuma.

Kaastöö ajakirjale “Psühholoogia Sinule” on suurepärane võimalus oma toidukirge välja elada.

Eriti tänulik olen Sulle, armas blogilugeja, selgub, et sel aastal on unikaalseid külalisi olnud 23 214. Suured tänud 450 kommentaari eest, millega olete seda blogi täiendanud.

Tulge jälle!

Teid oodates,
Piret

Muru purud

Muru on restoran Helsingis. Tegu pole siiski mingi rohusööjate paigaga, soome keeles tähendab muru hoopiski puru või raasukest. Restoran on nimele vastavalt väike ja koduselt hubane, vaid õhtusöögiks avatud paik. Oi, kui vähe on selliseid kohti, kus kohe uksest sisse astudes tunned iga ihukarvaga, et siia sa kuulud. Helsingi-suuruses linnas on aga palju neid, kes samamoodi tunnevad, sest tänavalt sissejalutades vaba lauada saada suurt lootust pole. See-eest on neil mugav online broneerimisüsteem ja meil vedas. Oli meeles paar päeva enne Helsingisse minekut broneering teha ja saime selle õhtu viimase kahese laua, küll ainult kella viieks õhtul. Esmalt tundus küll veidi varajane aeg õhtustamiseks, kuid uudishimu oli piisavalt suur, et päevakava õhtusöögi järgi sobitada.

Niisiis Murus on kõik pisike. Ruum ja menüü, aga iga puru saab taldrikult kokku kraabitud ning iga detail ruumis räägib kõneka loo.
Baari kohal mustal tahvlil kirja pandud nimed annavad teada, kes täna köögis ja saalis sinu õhtu õnnestumiseks oma panuse annavad. Teenindus on siin siiras, sõbralik ja asjatundlik. Teenindajaid on väikese 30 kohaga restoranis neli viis. Ruumi muudab mänguliselt põnevaks seinale toetuv redel, mis viib lae all asetsevale poolkorrusele või õigemini laiemale riiulile, kus veinitagavarasid eksponeeritakse. Valgeid linu ja lühtreid ruumis pole, mööbel on lihtne ja väärikalt tagasihoidlik. Samas on üldmulje nii mõnusalt elegantne, kui ka soojalt kodune. Küll aga püüab pilku ruumi kõrgest laest alla rippuv veinipudelitest valgusti.



Menüü vahetub iga päev ja on lühike. Pakutakse 4 käigulist päevamenüüd, millel pole mingit pistsmist päevapakkumisega. Menüü on kokku pandud parimale päeva toorainele toetudes. Samas jäävad sööjatele ka vabad käed, vahetada soovi korral välja mõni käikudest. Alati on võimalik vahetada liha kala vastu või vastupidi. Päevamenüüle lisaks on ka nn. pisike püsimenüü, mis kirjas seinal. Valida võib ka neljakäigulise menüü asemel, kahese või kasvõi viletsa isu korral vaid ühe roa. Mõistagi saab valida toitu koos veiniga või ilma. Menüü juurde on sobitatud ka klaasi kaupa sobivad veinid ning veininõu tasub kuulata, majas töötab Helsingi esisommeljee.





Meie asume uudishimulikult nelja-käigulise menüü kallale, laseme endale kallata ka sobitatud veinid iga roa juurde.
Kruvime niigi tekkinud isu esmalt cavaga suuremaks ja krõbistame juurde sooja leiba, mis paberkotis lauanurgale poetatakse. Pudelivett restoran ei paku, tuuakse filtreeritud kraanivett. Mullivee sõprade rõõmuks on osa veest siinsamas köögis kihisema aetud.



Ehkki ma olen sedasorti veidrik, kes peab oma toite vahetpidamata fotokaga jäädvustama, juhtub minuga aegajalt ka seda, et olen taldrikutäiest nii lummatud, et unustan kaamera järgi haarata. Nii läks ka seekord. Nutt oli kurgus, kui viimseid palu taldrikult korjates tardusin, et ma olin ilma pilti tegemata kõik nahka pannud.

Minu tähelepanu kuulus jäägitult pardirinna pastramile, kitsejuustukreemile, röstitud peedile ja magusale siirupisele kastmele, millele ma kohe kahvliga kallale asusin. Pastrami tähendab liha valmistusviisi, mida enamasti kasutatakse loomaliha puhul, kuid maailm areneb ja laieneb. Siinkohal oli pardifilee esmalt maitsestatud ürtidega ja seejärel kergelt külmsuitsutatud. Õhukesed punerdavad lihaviilud olid pehme suitsumaitsega, mis lasi pardiliha iseloomulikul maitsel siiski jõuliselt särada. Lisandid moodustasid imelise ansambli ja iga puru sai kokku korjatud. Pildi sain naaberlaua kohale kummardudes.




Metsik siig (kelner toonitas seda korduvalt, et see pole mingi kasvatuse kala), maapirnisalati ja trühvliga maitsestatud
kaste sobitus olivaliselt juurde pakudud Riesling’uga, mis oli tuntavalt petrooline. Olin lummatud, kuigi ma pole suur Rieslingí
austaja.



Maitsesime ka põhjpõdra muredaks küpsenud külge tüümianiga maitsestatud béarnaise kastme, läätsede ja juurviljadega.



Juustutaldrikul ilutses punahallitusjuust ja toffe-maitseline kauaküpsenud gouda, seltsiks hapukas kirsi tšatni.



Magustoidu oli kokad nimetanud vaeseteks rüütliteks. Krõbedaks röstitud kohapeal küpsetatud brioš, karameliseeritud ananass, marjad ja sidrunheina jäätis.



Murus ausatakse hooajalist ja võimalusel kodumaist ning väiketootjatelt pärit toorainet. Toiduvalmistamise tehnikad on rahvusvahelised, nii nagu kogu meeskondki. Tõsi, nende soomekeele oskus on lihvitud niivõrd perfektseks, et välismaalasteks neid küll ei pea. Vaid väike keelevääratus paljastab päritolu. Kui kelner lubab, et tulemas on murulaugujäätis tõusevad minu kulmud juuksepiirini, kuid kohe saan oma näolihased lõdvestada, kui kelnerile meenub hetke pärast sõna sidrunhein. Nojah, soome keeles ruohosipuli (murulauk) ja sitruunaruoho (sidrunhein) on sarnased küll:)

Viimne kui puru sai hoolega kokku kraabitud ja ilmse mõnuga nahka pistetud. Oli üks viimase aja meeldejäävamaid restoranielamusi. Ootan juba, et pääseks üle kontrollima.

Heeringas kasukaga

Imelist uut aastat!

See Vene köögi klassikaline retsept meenub mulle tavaliseslt alati uue aasta alguses. Ei tea miks? Võib olla on oma osa selles just aasta algul Tallinna tänavapildis promeneerivatel vene prouadel. Kelle õlgu katavad külluslikud karusnahad. Mõned kehakatted on ülepakutult rikkalikud, osad siiski jalustrabavalt šikid. Tõsi, see aasta jäi kasukaparaad viletsa ilma tõttu oodatust kesisemaks.

Aga heeringale sobib vammus kenasti. Kirev porgand ja peet koos pehme valge hapukoorega mässivad kalakese mahlasesse embusesse. Tuleb vaid kihid kergelt üksteise peale tõsta ja luksuslik kooslus ongi sündinud. Suurepärane sobivus, olgu ilm, milline tahes.



2 porgandit
1 suurem peet
peotäis rohelist sibulat
murulauku
2 fileeritud heeringat
200 g hapukoort
3 muna

Keeda porgandid ja peedid vees pehmeks, kuid mitte lödiks. Lase jahtuda. Keeda munad.
Riivi jämeda riiviga porgand ja peet. Haki heeringas väikesteks kuubikuteks. Peenesta sibul ja murulauk. Purusta kahvliga muna peeneks puruks. Lao kõik ained kihiti kaussi. Näiteks nii: porgand, peet, heeringas, sibul, murulauk, hapukoor, muna. Siis korda veel kord kõiki kihte, jäta pealmiseks kihiks hapukoor ja raputa peale ülejäänud ained peente triipudena.
Soovi korral võib lisada ka keedetud kartulitest kihi ja hakitud mugulsibula. Kastmena sobib hapukoore asemel ka majonees.