Vahukomm

Täna on aasta viimane päev. Homme ootab ees  juba uus.  Nagu uus valge leht, puhas ilma ühegi jäljeta. Milliseks see aasta kujuneb, sõltub loomisest. Olgem, siis julged vormima asju oma käe ja näo järgi. Isegi porised jäljed  valgel võivad teatud vaatenurga all  huvitavad paista.

Ka selle lumivalge vahukommiga oli  ahvatlev katsetada. Olin lausa lummatud, kui selle vormist suhkrupuudri sisse libistasin. Pisut ärevust tekitav oli pehmelt vetruvasse kriiskavalgesse massi noaga esimesed siilud lõigata. Kogusin pisut julgust ja  kaalusin, isegi liiga kaua, kas lõigata joonlaua abil veatud ja ühesuurused, või hoopis vormida vaba käega  lustakad. Lõpuks proovisin mõlemaid. Õigupoolest, kui need siis hiljem kakaos hulbivad, pole sel täiuslikul vormil enam  mingit tähtsust, aga oi kui magusaks kakao saab! Tähtis on hetkest parim leida ja osata sellest rõõmu tunda.

Vahukommi tegemine ongi  nagu väike seiklus. Praktiliselt ainult suhkrust ja veest sünnib imeline tekstuur. No jah, veel paar komponenti  ja toimekas Kitchen Aid mängivad ka kaasa. Kerge suhkru üledoosi eest peaks vist küll  hoiatama, aga  seda magusat rõõmu ei tasu ka endale keelata.

                    

Seiklusrikast ja rõõmurohket uut aastat! 

  

125 ml sooja vett

2 spl kiiresti lahustuvat želatiinipulbrit

300 g ekstrapeent suhkrut

140 g vedelat glükoosi (müügil hästi varustatud supermarketites küpsetustoodete riiulil tuubis)

125 ml vett

1 vanillikaun või 1 tl vanilliekstrakti

200 g tuhksuhkrut

30 g maisitärklist

Pane soe vesi elektrilise mikeseri kannu ja lahusta selles kiirelt segades želatiinipulber. Pane suhkur, glükoos ja ülejäänud  vesi potti. Kuumuta segades kesmisel kuumsel, kuni suhkur on sulanud. Tõsta kuumust ja lase segu keema. (Kui sul on suhkrutermomeeter, siis kasuta seda ja jälgi, kuni temperatuur tõuseb 115 kraadini.). Lase segul 5 minutit muliseda.

Pane mikser kiiretel pööretel tööle ja vala  želatiinisegule juurde kuum siirup.  Lisa vanilliseemned või -ekstrakt. Töötle segu 5-7 minutit, kuni moodustub tihke, valge ja pisut voolav vaht. 

Kata kandiline küpsetusvorm küpsetuspaberiga ja vala segu vormi. Suru kergelt peale teine küpsetuspaber ja silu väiksema vormiga pind siledaks. Pane vorm külmkappi ja lase seista paar tundi kuni kogu öö.

Sega omavahel tuhksuhkur ja maisitärklis. Raputa segu läbi sõela lauale asetatud küpsetuspaberi peale. Eemalda vormilt pealmine paber ja keera vorm kummuli suhkrusegule. Eemalda alumine paber ja raputa kogu vahukommi pind suhkruseguga üle. Vahukommi lõikamiseks puuderda nuga suhkrus või kasuta suhkrus keerutatud küpsisevorme. Lõika meelepärased kujundid ja raputa tuhksuhkru seguga üle.

Soovi korral võid kommid üle raputada jõhvikajahuga, lisada sulatatud šokolaadi või mõnda hapukat moosi.

Vahukommid on maitsvad kuuma kakao lisandina. Valmista kakao mõrukakaost ja lisa kuumale joogile vahukommid.

Pardikoivad mandariinidega

Mandariin rahustab, lõbustab südant ja peletab kurjuse. See äratab inimestes elutahte, innustab, muudab heatahtlikumaks ja seltsivamaks. Sisendab eneseusku, aitab kergemini omandada uut informatsiooni. Vot  selline imevili:))  Imedesse tuleb uskuda. Aga see on kindel, et  rasvasele pardilihale on c-vitamiinist tulvil puuvili heaks tasakaalustajaks.

4 pardikoiba

soola

pipart 

2 tl Hiina 5-vürtsi segu (koriander, kaneel, kardemon,vürts,aniis)

3-4 tähtaniisi 

500 g mandariine 

1 kg hapukapsast

3 spl heledat muscovado suhkrut

Hõõru pardikoivad sisse soola ja vürtsiseguga. Pigista  umbes 4 mandariini mahl ja vala koibadele. Lase maitsestuda paar tundi kuni öö läbi. Tõsta pardikoivad ahjupotti, lisa juurde mõned kooritud mandariinid ja tähtaniis.
Küpseta 20 minutit 220 kraadi juures, seejärel alanda ahju kuumust 160 kraadini ja lase veel 2 tundi küpseda. Selle aja jooksul voolab pardi nahaalune rasv välja ja hoiab küpsemise ajal liha hõrgu ja mahlase. 
Pane hapukapsas potti ja lisa ülejäänud mandariinidest pigistatud mahl. Lase keema ja alanda kuumust. Hauta kapsaid vaiksel tulel umbes tund, maitsesta suhkruga. 

Punane kapsas

Kui pühad kestavad nii kaua, muutuvad argipäevad harulduseks ja tasapisi hakkad rutiini taga igatsema. Eks ole kummaline?

Tegelikult pole mul pikkade pühade vastu vähimatki. Ma väga armastan neid aastalõpu loetud päevi. Ja olgu need siis töised või puhkepäevad, omamoodi eriline fluidum on neis kõigis ja argised pole neist enamasti ükski. Ehkki jõuluroad hakkavad ennast juba ammendama, ei isuta veel tavalised argiroad, aga veidi kergema toiduvaliku poole tahaks piiluda küll. Kapsas ja kartul kõlab piisavalt igapäevaselt.  Samas jällegi kartulivorstid ja punane kapsas annab just sellise, ühelt peolt teisele ülemineku roa välja:)

Tunnistan ausalt, et kartulivorstidest kuulsin mina alles paar jõulu tagasi. Pole aimugi, kuidas see minust sellise kaarega mööda on käinud. Aga ega need vorstid väga levinud olegi. Ülle on siin hoolikalt jälgi ajanud. Minul pole olnud kannatust vorstitegu ise ette võtta.  Ma sean sammud Sadamaturule ja need ilusad pontsakad vorstid, mis ma sealt toon küpsetan ahjus kaunilt kuldseks. Köömned seal vorstis panevad veel i-le  maitseka täpi ja kõrvale passib õunamahlas hautatud punane kapsas. Selle poole tunniga, mis vorstid ahjus särisevad, saab kapsad parajalt pehmeks, kui jääbki veidi krõmps, seda parem. Supermaitsev kooslus igatahes.

500 g punast kapsast

250 ml õunamahla

2 spl pruuni roosuhkrut

1 spl palsamiäädikat

soola

Riivi kapsas köögikombaini abiga peeneks. Pane potti koos õunamahlaga ja lisa suhkur. Hauta tasasel tulel, kuni kapsas on pehme. Maitsesta lõpus palsamiäädikaga.

Jõulupavlova jõhvikate, apelsinide ja šokolaadiga.

Jõululaua magustoiduga olen ma alati hädas. Kohe  mitte kuidagi ei suuda kõikide jõuluste ahvatluste seast seda ühte ja õiget välja valida, mis pidusöögile väärilise punkti paneks. Sobivaid on ju nii palju. Enamasti lõpeb see siis nii, et magustoite tuleb rohkem kui üks. Seekord lubasin, et katsun ennast vaos hoida ja üle  ei pinguta:) Jõulurahu huvides peaks sööma-aja finaal  olema selline, mida kogu pere armastab. Nii see siis selguski üsna lihtsalt. Pavlova on selline maguroog, mis meie peres vaidlusi kunagi ei tekita. Kõik jumaldavad seda. Kes see siis kallil jõuluajal vaielda tahakski, ikka andmisrõõm on see mis jõulutunde loob. Ja pereema seob valge pitspõlle ette ning lööb munavalged vahtu. Sätib ajakirja Food &Travel kaanepildi köögilauale, keerab jõululaulud valjemaks ja asub askeldama.

Jõulurahu ja -rõõmu kõikidesse kodudesse!

75 g tumedat šokolaadi

4 munavalget

150 g ekstrapeent suhkrut

näpuotsaga soola

1 tl maisitärklist

1 tl sidrunimahla

1 tl vaniljeekstrakti

mõned piparkoogid

Katteks

150 g jõhvikaid

2 spl suhkrut

40 ml vahtrasiirupit

1 spl tsitruselikööri (Grand Marnier)

2 apelsini

300 g Kreeka jogurtit

100 g vahukoort

100 g tumedat šokolaadi

Pane munavalged kaussi ja lisa sool ja sidrunimahl. Alusta vahustamist. Kui vaht hakkab tekkima, lisa suhkrut kolmes jaos. Vahusta, kuni vaht on tugev ja läikiv. Sega juurde ettevaatlikult vaniljeekstrakt ja tärklis. Sulata šokolaad veevannil või mikros. Purusta piparkoogid peeneks puruks. Sega piparkoogipuru kergelt munavahu hulka ja nirista juurde šokolaadi. Sega ainult kergelt paari tõmbega, nii, et vaht jääks triipudega.

Tõsta munavaht küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tee neli pesakest, mille sisse silu lusikaga väike süvend.

Küpseta beseesid 110 kraadi juures 45 minutit. Keera ahi kinni ja lase kookidel paokil uksega ahjus jahtuda. Kui koogid on täielikult jahtunud, valmista kreem.

Riivi apelsini koor.  Fileeri apelsinid. Pigista ülejäänud apelsini kestast mahl potti, lisa jõhvikad, vahtrasiirup ja liköör. Keeda, kuni jõhvikad hakkavad “plahvatama” . Tõsta tulelt ja lase jahtuda.

Vahusta vahukoor 2 spl suhkruga. Sega jogurt vahukoorega. Haki šokolaad peeneks. Tõsta kreem besee peale, säti peale apelsinilõigud ja nirista peale jõhvikakaste. Puista üle šokolaadilaastudega. 

Seenesalat

Külmsuitsu põdrafilee, mille viimasest jahisaagist sain, oli nii eriline ja maitsekas, et ma teda ilma ilustamata lihtsalt nahka panna kuidagi ei raatsinud. Ehtisin selle siis metsaseentest salatiga. Seenesalat on küllalt hea külmlaua amps ka iseseisvalt. Suitsuliha või metslooma lihast vorst, aga annab metsamaitset tublisti juurde. Liha võib ka salati sisse peeneks hakkida, või siis niisama taldrikule laotada ja salatitörtsu peale tõsta.

300 g soolaseeni (männiriisikad)

3 hapukurki

murulauku

2 tl mädarõigast

3 spl hapukoort

Leota soolaseeni öö läbi. Haki seened, kurk ja murulauk. Sega mädarõigas hapukoorega ja lisa kaste seentele. Sega ja tõsta suitsulihast lõigatud viilule.

Ulukiterriin

Metsalainel jätkates.... Liha ja maksaga terriinid on head jõuluroad. Mitte, et ma neid igaks jõuluks oleks teinud, aga kui sülle sadas selline jahisaak, siis oli selge, et terriiniks peab see saama. Lihtne Prantsuse talupojatoit on mugav teha, ainult  kokkusegamise vaev.  Las ta siis seal ahjus vaikselt küpseb. Hiljem  külmkapis kogub veel maitseid ja päevakese pärast saabki juba viilutama minna. Külmkapi uks hakkab kolksuma päris tihedalt. Lõikad aga toeka viilu, tõstad peale pohlamoosi ja naudid juba teab mitmendat ringi, ning nii kogu pühade aja. 

500g hakkliha (mul oli põdravasika oma ja seapõsk)

300 g maksa (mul oli metspõrsa maks)

2 dl piima

peotäis kuivatatud jõhvikaid

jõhvikalikööri

1 muna

3 spl hapukoort

marineeritud seeni

soola

pipart

tüümiani

1 sibul

2 pakki peekonit.

Pane jõhvikad likööri sisse likku ja maks piima sisse. Leota paar tundi. Haki sibul ja kuumuta pannil klaasjaks, tõsta kõrvale. Sega hakkliha, muna, hapukoor, hakitud seened, jõhvikad koos likööriga, tüümian, sool ja pipar ühtlaselt läbi. Haki maks peeneks ja sega juurde, lisa sibul. Vooderda terriinivorm (sobib ka keeksivorm) peekoni ribadega, nii, et servad jääksid üle ääre rippu. Kalla mass vormi ja silu ühtlaseks. Tõsta peekonirääred peale. Küpseta fooliumiga kaetult 1,5 tundi 170 kraadi juures. Aseta küpsetusvorm teise suuremasse ja täida see poolenisti veega. Lase jahtuda. Tõsta külmkappi.

Värske rukkileb lõhnab nii ahvatlevalt. Lähen lõikan viilu ja teise terriini ja panen pohlamoosi ka...

Pohlamoos

Pohlamoosita on jõulud nukrad. Mulle maitseb see hapukas moos ka muul ajal. Seepärast ta mul enne pühi otsa saigi. Õnneks saab kohe uue teha.

500 g pohli 

100 g moosisuhkrut

paar oksa rosmariini

50 ml vett

Pane pohlad koos veega potti keema. Lisa rosmariini oksad. Keeda tasasel tulel umbes 10 minutit. Lisa suhkur, sega kuni suhkur on sulanud ja keeda veel 10 minutit. Lase pisut jahtuda. Steriliseeri purgid, hoides neid 10 minutit 100 kraadises ahjus ja pista kaaned 5-ks minutiks keevasse vette. Vala moos kuumalt purki ja sulge kohe.

Astelpaju parfee Tonka ubadega

Pühade aegu kruvib elu kiired tuurid üles. Ükskõik, kui palju plaane sa pead ja nimekirju koostad, ikka kuhjub kõik viimasele minutile ja hiiglaslik  jõulurull paneb sust täiskäigul üle. Kuigi oma meelest kustutasid kõik tulekahjud juba kerget suitsu haistes eos, kordub sama tants aastast aastasse. Aega napib ja kuskilt juurde pole võimalik näpata.

Vot siis on küll hea, kui mõni toimetus on juba aegsasti tehtud. Näiteks magustoit, mille saab juba paar päeva enne pidusööki sügavkülma ootama sokutada. Külmutatud magustoidud on mu lemmikud. Mulle meeldib neid kokku segaga ja mulle meeldib neid kohmetuid maiustusi hiljem nautida. 

Parfait ehk parfee tähendab prantsuse keeles „täiuslik” ja on sellisena portsjonmagustoidu tõeliselt tabav nimetus. Kasutasin selles muidu lihtsalt kokku segatavas magustoidus udupeeneid Tonka ube.

Tonkal on tugev iseloomulik vürtsikas vaniljene isegi pisut karamelline  aroom. Kui seda imeuba riivida, siis maitseb see juskui tugevalt vürtsikas vanill. Tonka ube võib kasutada sarnaselt vanilliga dessertide maitsestamiseks. 

Nende lõhn meenutab muskust, mandlit ja mett. Šokolaadimagustoidud saavad Tonka ubadega maitsestades erilise maitsesügavuse. Kahjuks ei müüda neid ube aga igas riigis, minu teada ka Eestis mitte. Minu valdusesse jõudsid need aromaatsed magustoidu maitsestajad tänu Kätrinile, kes mulle paar imeuba oma varudest loovutas. Olen neid hoidnud, kui silmaterasid, aga peenematel puhkudel ka pisut desserdi sisse riivinud. Muidugi võib Tonka ka vanilliga asendada, kuid niipea, kui avaneb võimalus neid pruune aromaatseid tegelasi nuusutada olete oma hinge müünud.

250 g mascarponet

200 ml vahukoort

 300 g astelpajumarju (külmutatud)

 3 munavalget

100 g suhkrut

 pisut riivitud Tonka uba

 1 tl mündiekstrakti

50 g tumedat šokolaadi

50 g hakitud mandleid

Sulata astelpajumarjad. Püreesta sauseguriga marjad koos suhkuga. Suru segu läbi sõela ja sega mascarponega. Vahusta vahukoor ja sega mascarpone juurde. Maitsesta segu mündiekstrakti ja  riivitud Tonka ubadega. Haki  šokolaad ja sega mandlipuruga, lisa  juurde. Vahusta munavalge tugevaks vahuks. Sega kergelt segusse. Pane segu vormidesse ja külmuta. Enne serveerimist tõsta veerandtunniks toatemperatuurile või vala peale soojendatud jõhvikakaste ja serveeri kohe.

Südameasjad

Paar päeva tagasid sain suurepärase üllatuse osaliseks, minu koduköögis maandus pirakas kott jahisaagiga. Kott oli otsast ääreni head paremat täis ja kõik palakesed olid imelised delikatessid. Eriliselt pöördesse ajas mind pakike, millel ilutses kiri - põdravasika süda.

Ma ei tea jahitavadest suurt midagi. Ometi on mulle kuuldud jahimehelugudest kõrva jäänud, et südame saab jahisaagi jagamisel kõige täpsem kütt, see kes saagi tabab. Kuna minu hea sõber on täpse silmaga jahimees, siis on mul varemgi südamega õnneks läinud. Tookord olin aga liiga algaja rupskite valmistamise alal ja keerasin südamega paraja käki kokku. Sellest tublist lihaselisest elundist ei sündinud muud kui vintske tallanahk. Proovisin vaesekest tuunida ja turgutada, kuid päästa polnud enam midagi. Otsustasin tookord südant hautada ja mida kauem ma seda tegin, seda hullemaks asi läks. 

 Mul oli küll ähmaselt meeles ammune õhtusöök, kus põdralihaga sinapeal olevad naaberriigi vingemad kokad rääkisid, et põdra südant peaks sööma eelkõige toorelt. Sellise delikatessi kohtlemiseks paremat viisi pole. Tookord sain seda maitsta ja minestusse langemisest polnud palju puudu. Mitte et toores liha mind kohutanud oleks, minestan ma ikka tavaliselt siis, kui muljetavaldavad maitsed mul meeled sassi löövad:) Samas polnud mu mälu piisavalt erk, et seda südamelugu ka oma köögis katsetada. Alles siis, kui mu hea sõber ja jahimehe kaasa oma südame-trikki mulle tutvustas, lõi mul pirn heledalt põlema. Loomulikult tohib tõrges süda panni vaid viivuks puudutada.  Siin pole tegu küll päris toore lihaga, kuid tekstuur jääb mõnusalt krõmpsuv, veinist moodustub maitsekas kaste. Imelihtne ja hullutavalt maitsev. Südame-asjad pole sugugi keerulised. Siiski pisuke südamevalu mul selle kaotatud südame pärast on.

põdravasika süda ( või mõne teise looma süda)

tärklist

soola

pipart

Põltsamaa Tõmmut

praadimiseks või ja õli segu

Puhasta süda kelmetest ja võimalikest soontest. Lõika liha õhukesteks viiludeks. Maitsesta soola ja pipraga ja puuderda kergelt tärklisega üle. Lase pann tuliseks, sulata või ja lisa õli.

Pane lihatükid korraks pannile. Keera minuti päras ümber ja vala üle veiniga nii, et  kõik tükid oleksid  kaetud. Lase kõrgel kuumusel paar minutit kokku keeda ja ongi valmis nautimiseks.

Enne, kui asud südame juurde, peaksid lisandid juba ootel olema. Eriliselt hõrk kooslus sünnib maapirnipüreega, pataadipüree lisab särtsu ja värvi ning maitseb samuti hää ning on südame vääriline.

Kõrvitsa toorjuustukook

Toorjuustukoogid on pidulikud ja rammusad nagu tordid. Nende küpsetamine tuleb küll ette võtta päev enne pidustusi, kuid mingit suurt kunsti juustukoogi valmistamisel tundma ei pea. Piisab, kui tead, et toorjuust peaks olema toasoe enne vahustamist ja kook tahab madalal kuumusel ning pikkamööda ahjus küpseda. Veevannis küpsetades saab tulemus eriti õrn ja siidine. 

Selle koogi puhul võlus mind jõhvikatega ja pekaanipähklitega karamelliseeritud kate. Mul oli pähkleid napilt purgipõhjas, koogile tasuks neid panna ikka nii, et ei peaks teisi mööda kooki taga ajama nagu narr.

Põhi:

180  g piparkooke

80 g võid 

50 g tumedat šokolaadi

50 g purustatud pähkleid

Täidis:

800 g toorjuustu (toatemperatuuril)

200 g valget šokolaadi

100 g suhkrut

500 g kõrvitsapüreed

4 muna

40 ml astelpaju likööri

Katteks:

200 g pekaanipähkleid 

100 g jõhvikaid

100 ml vahtrasiirupit

Purusta piparkoogid köögikombainis. Sulata või ja sega piparkoogipuruga. Sega juurde hakid šokolaad ja purustatud pähklid. Suru segu 28 cm, küpsetuspaberiga kaetud koogivormi põhjale ja pane vorm täidise segamise ajaks külmkappi.

Vahusta toasoe toorjuust kõrvitsapüree ja suhkruga. Sulata valge šokolaad ja lisa segule. Lisa ükshaaval kloppides juurde munad.

vala segu koogipõhjale. Lisa soovi korral liköör.

Mässi koogivorm fooliumisse, nii, et põhi oleks kaitstud ja foolium pealt avatud. Aseta vorm suuremasse ahjuvormi. Täida teine vorm SOOJA veega ja küpseta 160 kraadises ahjus umbes 1,5 tundi. Kook on valmis kui  see on keskelt tahenenud, kuid võbiseb veidi. Võta vorm ahjust ja lase veevannis jahtuda 15 minutit. Eemalda foolium.

Pane kook koos vormiga külmkappi ja lase seista üleöö. 

Katte jaoks pane pannile vahtrasiirup, kuumuta ja lisa pekaanipähklid. Lase pähklitel kuumas siirupis madalal tulel  karamelliseeruda. Lisa juurde jõhvikad. Varsti hakkavad jõhvikad praksuma ja “plahvatama”. Lõpeta siis, kui osa jõhvikaid on veel terveks jäänud. Lase segul pisut jahtuda ja vala seejärel koogile.

Seenepirukas

Pirukas on päris pirakas kõhutäis. Olgugi, et mõnele meesinimesele peab seda iga kord uuesti üle seletama. Alati aitab seejuures välja tassitäis kuuma puljongit, loomulikult isekeedetud, need pulbri ja purgi omad võivad  hää piruka sootuks tuksi keerata. Kui puljongiga jännata pole aega võib juurde ka kerge salati meisterda, aga eks see talvine roheline ole selline äbarik. Seentega on lood lihtsamad. Isegi kui sügisesed varud on otsa lõppenud, leiab poest Eestimaiseid soolaseeni ja need männiriisikad, mida mina pirukas proovisin, olid küll ehtsad ja imehead. Ainult leotamiseks kulus mul ikka tublisti rohkem aega, kui paki peal kirjas. Mina panin seened eelmisel õhtul likku ja järgmine päev läks pirukategu libedalt.

Tainas:

150 gr jahu

100 gr võid 

100 gr kohupiima 

1/2 tl soola

1 munakollane

Täidis:

300 g metsaseeni (männiriisikad)

1 sibul

1 porgand

1 tl kuivatatud tüümiani

võid praadimiseks

soola

pipart

Sega taina komponendid köögikombaini abil. Pane tainapall külma tahenema.

Riivi porgand ja sibul peeneks ning tükelda seened.

Prae sibul klaasjaks, lisa riivitud porgand ja  seened. Kuumuta mõned minutid. Maitsesta soola ja pipraga. Rulli jahusel laual tainas õhukeseks. Aseta täidis keskele ja tõsta taina otsad seentele, seejärel lapi kokku küljed. Aseta pirukas küpsetuspaberiga kaetud plaadile nii, et lahtine külg jääks vastu plaati.

Küpseta 200-kraadises ahjus 20-30 minutit, kuni pirukas on saanud kuldse jume.

Kasukas rubiinpunasele kalale

Suur rahu on saabunud. Loodus on unne vajunud. Maa on kaetud valge vahuse lumega. Isegi mina, paadunud talve kiruja, naudin  ümbrust. Nende lumerohkete talvedega on tulnud juba teatav vilumus. Tõmbad vildid jalga, karvamütsi kõrvuni ja suunurgad üles. Olgu siis pealegi talv. Harras advendiaeg on ju alati imeline, lumega nagu kaunis muinasjutt. Peaasi, et sel va jõulustressil ei lase pähe pesa teha. 

Kõiki paremaid palasid ei pea säästma ju ka jõululauale. Kes see ikka korraga nii palju head - paremat läbi seedida jaksab. Advendiajal peaks lubama igasse päeva killu jõulutunnet. Kindlasti on  söögil ja  joogil siin kaalukas osa. 

Seda teab ka veinipood Veinisõber, kus peetakse laata terve advendiaja. Veinilaada valikust võib leida palju põnevaid üllatusi ning ühe isemoodi püstijalabaari, mille pidamine on usaldatud toidublogijatele. Veinisõber andis igale meist mekkimiseks ühe veini ja meie ülesandeks oli veinile suupiste juurde sobitada. Kui tavaolukorras oleme harjunud veini valima söögi kõrvale, siis seekord oli teistpidi.

Minu veiniks sai Pierre de Champs Sancerre. Sancerre on väike linnake Prantsusmaa südames Loire´ jõe kaldal. Sancerre piirkonna viinamarjaistanduste  kriidisel pinnase on Sauvignon Blanc´i viinamarja jaoks parimad kasvukohad. Selles veinis on  värskete rohtaimede aromaatsust, rikkalikult mineraalsust ja happesust. Peale esmast veini mekutamist plaanisin teha siiakasuka, mis oleks veidi kergem variant venelaste kuulsast heeringakasukast. Pärast mõningat katsetamist ja komponentide vahetamist otsustasin siiski seda kihilist salatit pisut kergendada. Kurk ja õrn siig tundusid mineraalse Sauvignon Blanc’iga paremini haakuvat. Kuna kurk on üsna veerohke tuleks seda enne salatisse ladumist ka veidi sõelal nõrutada või isegi pisut vett välja pigistada. 

Riivitud peedi segasin esmalt kalga ja jätsin värvi lisamiseks maitsestuma.

Läbipaistava lihaga  kalale annab kerge peediga marineerimine ilusa rubiinpunase välimuse, just pühadeaega sobiva.  Samahästi võib kasutada ka toorest peeti. See lisab veelgi värvisügavust ja piisab vaid  väga väikesest kogusest.

Seda suupistet ja sümboolse hinnaga klaasikest veini saab laupäeval Veinisõbras maitsta. Seekord peame tapasbaari mina ja Ragne Värk.  Ragne  pakub pardiröstbiifi sibulamoosiga. See suupiste on sobitatud maailma parima punase vahuveiniga Marcello Lambrusco. Tulge maitsma baar on avatud alates 12 keskpäeval, kuni kaupa jätkub:)

Soolasiig peediga:

1 siig

2 spl soola

1 spl heledat muscovado suhkrut

3 spl riivitud peeti(eelnevalt ahjus röstitud või keedetud)

1 sibul

Salat:

2 keedetud muna

1 kurk

1 keedetud porgand

Ürdikaste:

1 munakollane

1 küüslauguküüs

1 tl sinepit

2 tl sidrunimahla

soola

pruuni toorsuhkrut

peotäis ürte (till, roheline sibul, petesell)

2 dl rapsiõli

1 dl hapukoort või Kreeka jogurtit

Puhasta kala ja fileeri. Lõika kalaliha väikesteks suupärasteks tükkideks. Lao karpi vaheldumisi soola, suhkru, hakitud sibula ja riivitud peediga. Sega hoolega karpi raputades. Lase külmkapis paar tundi kuni üleöö maitsestuda.

Sega kaste. Pane munakollane, sool, suhkur, sinep ja sidrunimahl kaussi ja sega saumikseriga ühtlaseks. Hakka peene joana lisama õli. Vala ära pool õli kogusest. Ülejäänud õli pane koos ürtidega köögikombaini ja töötle, kuni saad ühtlase pasta. Lisa pasta majoneesile ja töötle veel paar minutit sauseguriga. Sega hapukoor kastme hulka.

Aseta salat kihiti pokaalidesse. Kõige alla tõsta soolatud kala, seejärel riivitud ja pisut sõelal nõrutatud kurk, hakitud muna ja kõige peale lusikatäis kastet. Peale raputa riivitud porgandit.

Novembripäike e. vürtsikas porgandisupp ja guacamole

Mulle meeldib november. On alati meeldinud. Just selline pime, soe, niiske ja veidi porine. Selles on mingi lummus ja salapärane võlu. Napp valgus muutub eriti väärtuslikuks ja toimetusi peab sättima nii, et jõuaks märgata novebril üliharuldasi päikesekiiri. Muidugi nõuab see mustkunstniku osavust:), aga päike on ju alati olemas, vahel ainult pealpool pilvi. Kui päikespüüdmine raskeks osutub ja ta ikka käest libisema kipub, ei tasu kurvastada. Kiire vürtsikas porgandisupp päästab alati sombuse päeva ja upitab üles selga vajuva taeva. Veidi kraapimist, riivimist, passeerimist ja püreestamist ja ongi olemas,  sama särav nagu päike.

500 g porgandeid

1 kartul

1 sibul

2 küüslauguküünt

2 spl võid

2 cm jupp ingverit

1 l juurvilja- v. kanapuljongit 

serveerimiseks maitserohelist

Puhasta porgandid, sibul, küüslauk ja kartul. Riivi porgandid, kartul, sibul, küüslauk ja ingver köögikombaini abiga. Kuumuta potipõhjas või ja lisa riivitud juurviljad. Hauta mõni minut ja kalla peale kuum puljong. Lase vaiksel tulel keeda, kuni juurvili on pehme, selleks kulub umbes 10 minutit. Püreesta sauseguriga. Serveeri maitserohelisega.

Guacamole

1 avokaado

1 küüslauguküüs

1 väike tšilli

1 spl  laimi mahla

soola

pipart

Poolita avokaado, eemalda kivi ja õngitse lusikaga avokaado viljaliha välja. Pigista peale lai laimimahla. Haki tšilli, küüslauk peeneks. Lisa avokaadole.  Maitsesta soola ja pipraga. Kreemisema tulemuse saamiseks kasuta sausegurit. Serveeri krõbeleival.

Vihula

Vihula mõisa ansambel algab maantee äärsel kõrgendikul paikneva alleega. Kaks valget väravaposti paistavad tulijale juba kaugelt ära.

Hooned on jõe ja paistiigi äärde paigutatud vabalt ja looduslikku pinnareljeefi järgides. Lähtudes eelkõige jõesängist. Inglise maastikuparkide eeskujul on pargi kujunduses oluline roll sildadel, treppidel ja paviljonidel. Peahoone ümbruses on põhiliselt kasutatud istutatud taimi, ent pargi kaugemad osad koosnevad looduslikult kasvanud puudest- põõsastest, põhiliselt harilikest eestimaistetest liikidest.

Vihula mõis on kogu oma eksistentsi jooksul territooriumilt pigem väiksemate mõisate hulka kuulunud. Vaatamata sellele, et  mõisakompleksi kõikide hoonete pindala on kokku üle 8000 ruutmetri, kogu mõisaterritooriumi suurus on 47,97 hektarit! 

19. sajandil liideti Vihula mõisaga uusi maatükke ning selle suuruseks loeti juba 18 adramaad. Vihulat loeti oma 303 meeshingega siiski keskmise suurusega mõisaks. 1586. aastal mõisa alal asunud ühest kõrtsist jõuti 19. sajandil kolmeni.

On teada, et 18. ja 19. sajandi vahetusel oli mõisal 15 kalapaati. Lisaks sellele saadi tulu ka metsadest, eelkõige küttepuude ja saematerjali turustamisest.

 Nagu paljud teised mõisnikud 19. sajandi alguses Eesti alal hakkasid ka Vihula uued omanikud - von Schubertid tegelema viinapõletamisega. See oli 1820. aastatel oluliseks sissetulekuallikaks. Viinavalmistamise kõrvalsaaduse, praaga, najal suudeti arendada ka nuumkarjapidamist, mis andis võimaluse tegeleda ka lihaäriga. Vihula mõisal olid ka avarad looduslikud rohumaad, mis soodustas piimakarja pidamist. Toodangust läks suur osa Peterburi turule. Nüüd on vastupidi, pigem tullakse Peterburist siia, kohapeale nautima.

Vihula ehitati tänapäevasel kujul üles  just von Schubertite ajal.

 Peahoone ehitamine lõpetati 1880-ndatel, kuid enamik teisi hooneid ehitati 1820-1840.

Von Schubertite suguvõsa valduses olles kuulus mõisa juurde lisaks mõisasüdames asunud esindus- ja tootmishonetele ka muu otstarbega ehitisi. Villa Alexandria oli Vihula juurde kuulunud Schubertite suvila mere ääres  mõisast eemal 

Vihula mõisal oli kolm veskit – vee jõul töötavad viljaveski ja saeveski ning tuulik. Saeveski saagis laudu mõisa metsa palkidest, vesiveski töötles mõisa vilja ning tuulik oli talupoegadele vilja jahvatamiseks.

Lisaks erineva jämedusega jahule valmistas Vihula vesiveski ka tangu, ning siin olid olemas kõik vajalikud masinad vilja töötlemiseks ja puhastamiseks.

1917. a. novembris, revolutsiooniliste aegade pöörises, laastas mõisa Punaarmee. Mõisas asunud mööbel purustati, veski põletati maha ning kasvuhooned rikuti.

Pärast I maailmasõda Vihula mõis natsionaliseeriti ning kahe maailmasõja vahel toimis see riikliku suurfarmina. 1919. aastal jäeti osadele mõisnikele õigus mõisasüdamesse elama jääda. Nii läks ka Vihulas ja seda õigust Schubertid kasutasid, lahkudes Eestist alles 1939. aastal.

Aastatel 1951-1982 asus mõisahoones vanadekodu. 1982. a. leidis mõisas aset laastav tulekahju, pärast mida anti hooned üle Viru kolhoosile, alustati taastustöödega, ent töö jäi pooleli. Peahoone seisis aastaid tühjana, kasutusel oli vaid väike osa hoonest. Pärast omanikevahetust 2007. aasta lõpus algasid täismahus renoveerimistööd.

Vihula mõisa arendatakse lähtudes rohelise mõtteviisi kontseptsioonist, kasutades loodus- ja keskkonnasõbralikke lahendusi kõigis valdkondades – alates looduslike materjalide kasutamisest nii ehituses kui disainis kuni säästlike lahendusteni energia tarbimises.

Nii võiks lühidalt kokku võtta Vihula mõisa kujunemisloo. Olen minagi oma rännakutel jõudnud Vihulat uudistama mitmelgi korral. Paraku pikemat peatust ette võtmata. Eelkõige on mind eemal hoidnud toidunaudingute puudumine selles põnevas paigas. Ümbrus on kutsunud oma salapäraga juba pikemalt, kuid kõik kiirkäigud ja mõned lõunapausid on lõppenud lootusetult. Päris mitmed mainekad kokad on seal ametit proovinud. Ootused  on kasvanud ja kohe jälle liiva jooksnud. Mingi seletamatu taak valitseb selle ajaloolise hoone kohal. Sestap polegi söendanud sinna pikemalt peatuma jääda.

Kuni ühe tähendusliku novembriõhtuni. Mil mulle sai osaks üllatus leida end õhtupimeduses sisse kappamas mõisa  kaunitest kivist sammaste vahelt, millel ilutsesid von Schubertite perekonna vapid. Või oli see minu üliarenenud kujutlusvõime, mis auto  mootorisurinat tol  maagilisel hetkel kabjaplaginana  kuulda tahtis:)

Igatahes majutusime tol ööl mõisa peamajas ja olime ülimalt elevil eelseisva õhtusöögi ootel. Juba suvest saadik on mõisaköögi taktikepp edasi antud uuele kokale. Seekord proovib oma õnne ja võimeid üks minu lemikkokkadest Toomas Lääts. Tomi kokakäekiri on olnud üllatusi pakkuv ja nauditav juba pikemat aega  nii pealinnas, kui Saaremaalgi. . Nüüd siis seisavad andekal mehel ees suured väljakutsed. Tõsi, kergelt ei tule midagi ja ka Vihula esindusrestorani  uus menüü on võtnud plaanitust rohkem aega. Aga nüüd on see valmis.  Nautimiseks ja kritiseerimiseks teie ees lahti rullumas.

La Boheme restoran asub mõisa peamaja endises söögitoas. Oma üksikasjalikult taastatud originaalsete parkettpõrandate ja laeornamentide, maalide ja moodsa Skandinaavia mööbliga on restoran šikk ning elegantne. Kõrged laed, suured aknad vaatega mõisapargile, kamin ja tiibklaver täiendavad ehtsat mõisamiljööd.  Samas on ruum minimlistlikult tagasihoidlik sidudes mängeldes uue ja vana kontrastid. 

Meie valikuvõrku jääb kinni riisikasalat pannileiva ja pehme vutimunaga.

Lisaks pilkupüüdvale välimusele maitseb õhukesel pannileival kohev seenesalat jumalikult. Pisikesed ürdid ja salatilehed lisavad värskust ja vallatuld krõmpsud redised  toovad meelde kevade. Sügavpunased peedid erkoraanžid porgandirattad ja kuldsed kõrvitsapallid toovad sügisesse tagasi. 

Ahvena tempura petersellimajoneesiga viib eestimaise tooraine maitsereisile itta. Kala õhuke krõbisev kuub paneb ahhetama, nii hõrk on see jaapanlaste mood.

Pearoogadest nauditud tall ürdibulguri ja tomati-küüslauguleemega jätkab matka idasuunal. Väga leidlik valik, olid ju mõisahärradki seiklushimulised ning ringreisidelt toodi maitseid ja muljeid juba vanasti kottide viisi kaasa.  Lisaks on mahe tall nii mahlane ja maitseküllane, et seda võiks sööma jäädagi. Vürtsikas bulgur särtsutab hõrku roosakat liha just parajal määral. 

 Lihtlabane suitsusiga kartulikoogi, ahjuõuna ja brändikastmega on lausa röögatult hästi maitsev kooslus. Röökimisest hoiab tagasi vaid pidevalt täis suu ja kõrvallaudadaes sulnilt kätt hoidvad paarikesed, kes üksteist ampshaaval toidavad.

Hapukoore panna cotta punasõstraželeega ja brüleekreem lõpetavad maitsva õhtusöögi, kuid muljete seedimiseks peab end veel espressoga turgutama, lahkuda ei raatsi.

Meeldiv õhtusöök silub minu jaoks ka ebakõlad. Ma peaaegu ei märkagi  üsna viletsa valguslahendusega veidi rohmakalt sisustatud numbrituba. See väike ebamugavus ununes  justkui nõiaväel peale rikkaliku hommikusööki, päikesepaistelisel novembrihommikul. Mu veidi kirtsus nina aitas siluda  turgutav massaaž ökospaas. Ma pea-aegu ei kuulnudki lakkamatult plärisevat telefoni spa puhketoolidel ürditeega mediteerides. Siis,  kui hiigelsuure  spa puhkeruumi akan ees peatuv buss mu mõttelõnga katkestas ja vaate mõisapargile sulges,  lasin ma lihtsalt jalga. Mine tea kauaks  muidu   sinna   õndsalt mõnulema jäänud oleksin.  Linna tagsi sõites imetlen jahedas novemripäikeses korraks särama löönud kolletanud ja uinuvat maastikku. Mõte libiseb ikka Vihulasse tagasi, menüüs jäi veel palju proovimata.