Paar päeva tagasid sain suurepärase üllatuse osaliseks, minu koduköögis maandus pirakas kott jahisaagiga. Kott oli otsast ääreni head paremat täis ja kõik palakesed olid imelised delikatessid. Eriliselt pöördesse ajas mind pakike, millel ilutses kiri - põdravasika süda.
Ma ei tea jahitavadest suurt midagi. Ometi on mulle kuuldud jahimehelugudest kõrva jäänud, et südame saab jahisaagi jagamisel kõige täpsem kütt, see kes saagi tabab. Kuna minu hea sõber on täpse silmaga jahimees, siis on mul varemgi südamega õnneks läinud. Tookord olin aga liiga algaja rupskite valmistamise alal ja keerasin südamega paraja käki kokku. Sellest tublist lihaselisest elundist ei sündinud muud kui vintske tallanahk. Proovisin vaesekest tuunida ja turgutada, kuid päästa polnud enam midagi. Otsustasin tookord südant hautada ja mida kauem ma seda tegin, seda hullemaks asi läks.
Mul oli küll ähmaselt meeles ammune õhtusöök, kus põdralihaga sinapeal olevad naaberriigi vingemad kokad rääkisid, et põdra südant peaks sööma eelkõige toorelt. Sellise delikatessi kohtlemiseks paremat viisi pole. Tookord sain seda maitsta ja minestusse langemisest polnud palju puudu. Mitte et toores liha mind kohutanud oleks, minestan ma ikka tavaliselt siis, kui muljetavaldavad maitsed mul meeled sassi löövad:) Samas polnud mu mälu piisavalt erk, et seda südamelugu ka oma köögis katsetada. Alles siis, kui mu hea sõber ja jahimehe kaasa oma südame-trikki mulle tutvustas, lõi mul pirn heledalt põlema. Loomulikult tohib tõrges süda panni vaid viivuks puudutada. Siin pole tegu küll päris toore lihaga, kuid tekstuur jääb mõnusalt krõmpsuv, veinist moodustub maitsekas kaste. Imelihtne ja hullutavalt maitsev. Südame-asjad pole sugugi keerulised. Siiski pisuke südamevalu mul selle kaotatud südame pärast on.
põdravasika süda ( või mõne teise looma süda)
tärklist
soola
pipart
Põltsamaa Tõmmut
praadimiseks või ja õli segu
Puhasta süda kelmetest ja võimalikest soontest. Lõika liha õhukesteks viiludeks. Maitsesta soola ja pipraga ja puuderda kergelt tärklisega üle. Lase pann tuliseks, sulata või ja lisa õli.
Pane lihatükid korraks pannile. Keera minuti päras ümber ja vala üle veiniga nii, et kõik tükid oleksid kaetud. Lase kõrgel kuumusel paar minutit kokku keeda ja ongi valmis nautimiseks.
Enne, kui asud südame juurde, peaksid lisandid juba ootel olema. Eriliselt hõrk kooslus sünnib maapirnipüreega, pataadipüree lisab särtsu ja värvi ning maitseb samuti hää ning on südame vääriline.
Ju ta siis nii on, et kui lähened südamele õrnalt ja ääri-veeri, annab ta alla ja tulemust saab vaid nautida. Kui aga otsustad südant vallutada tormijooksu ja pikemat sorti piiramisega, saad vastuseks vaid tõrksust. Südameasjad on siiski keerulised, vähemalt seni, kuni ei tea, kuidas läheneda. Eks näed ju ise, kõrvalblogis üks tõre südamepirukas ju üleval :-P
ReplyDeleteAga sinu julgustusel lähen uuele katsele!
Kulla Piret , minu süda hakkas selle postituse peale kiiremini põksuma.
ReplyDeletePildid on Sul I M E L I S E D.
Tiiu
Liina, võta jah süda rindu ja proovi ära:))
ReplyDeleteTiiu, loodetavasti püsis siiski rütmis:) Tänud, hea sõna eest!
No võrratu! Pildid peaksid ilmuma koos hoiatusega, et näljastele ja nõrganärvilistele neid näidata ei tohi. Nõrganärviliste all pean siis silmas minestamiskalduvustega kodanikke, nagu näiteks siinkirjutaja.
ReplyDeleteHuvitav jah, südamesõber olen ammu,aga sellise pooltoore südamega on olnud õnn tutvust teha alles lähiminevikus. Tore muidugi, et avastamisrõõmu jagub jätkuvalt. Kahjuks endal küll ohvrimeelset tuttavat jahimeest ei ole, seniks tuleb Sadamaturu vasikasüdamega hakkama saada.Tegelikult on ka see täiesti super tooraine :)
Eh, Tuuli, nii tore, et kõik südamesõbrad kogunevad:), aga tänud Sadamaturu vasikasüdame vihje eest. Seda on tõesti hea teada, ega sellist jahiõnne tihti ette ei tule.
ReplyDelete