Mahagonipuu pulmad kitsekesega ja kodusai

Suve viimasel nädalal põgenesime Saaremaale. Nautima rahu ja vaikust imelises  vanas talukohas. Kuna nädalasse sattus ka meie pulma-aastapäev, nimetasin kogu tripi pulmareisiks. Pulmapäeva hommikul potsatas meilikasti õnnitlus mahagonipuu pulmadeks. Kõlab väärtuslikult!  Aga jah, tore, et miski siin  kiirelt muutuvas maailmas on püsiv. Päris naljaks tundus meenutades  ka teekond. Armas oli istuda kahekesi kaelakuti niidu veerel ja muheledes meenutada seljataha jäänud aegu, kuidas see kõik alguse sai. Meenutused võtsid paraja aja, päike vajus juba metsa taha ja õrn uduloor hõljus õõdsudes heinamaa kohale. Ja justkui filmis hüppas keset niitu vallatu metskits, kikitas  korraks kõrvu ja pakkus meile võrratu vaatemängu kaunite graatsilite hüpetega tantsides.

Kogu nädala saarel olime ka üsna hüpleva netiühendusega ja telefonilevi piirkonnast eemal, mis mulle muidugi mõista meeldis, aga kalli kaasal murekortsud sügavamaks vajutas. Kodurahu ja kohustuste huvides tegime aeg-ajalt ka väljasõite levi piirkonda. Ühel sellisel sõidul juhtusime uudistma muuhulgas Vanatoa talukohvikut. Menüüd lugedes ja toitu maitstes kippusin torisema. Miski ei viidanud kohalikele oludele, oli kurb ja igav. Kuni leivakorvi sügavusest tõmbasin välja pitsilise tekstuuriga, kuldkollase ja hurmavalt lõhnava saia. Oli see vast leid. 

Saia välimus ja maitse viisid mu mõtted hetkega aastate taha. Siis kui igal suvel vanematega kohustuslikku Saarema tiiru tegime. Need sugulaste lõppematud jutud ja heietused, mis emale-isale tookord hirmus huvitavad tundusid, mind suurt tookord ei köitnud. Aga see Alla-tädi küpsetatud sai värske meega meeldis mulle küll ja jäi meelde. See lõhn ja maitse mu mälusopis on tänaseni Saaremaa sünonüümiks.

Ja nüüd oli seesama tükike Saaremad jälle mu eest! Rutakalt pakkisin ülejäänud tükid kotti, et neid hiljem meie majapaigas värskelt vurritatud meega, mille olin Kuressaare turult toonud, proovida ning seeläbi lapsepõlvemaale põgeneda.  Kallis kaasa vaatas minu tegu üllatunult ja pead vangutades pealt. Peale minupoolseid seletusi, läks ta muidugi tädidega juttu vestma ja saia päritolu uurima. Selgus, et saia küpsetab oma koduahjus kohvikule kohalik külanaine. Minagi sain pulmapäeva kingituseks suure, koheva ja maagiliselt lõhnava kardemonimaitselise pätsi.

Pulmatorti polnudki vaja.

Pidu kasvuhoones

 

Suved lõpevad alati liiga ruttu, tavaliselt ikka veel enne, kui on alatagi jõudnud. Kevadsuvine kiire kasv asendub suve lõppedes kauni olemisega. See viljakas aeg on ülimõnus. Eriliselt imeliseks teeb selle asjaolu, kui oled kevadel seemne mulda külvanud ja nüüd saad nautida lopsakaid vilju. Ma olen juba mõned aastad seda proovinud ja tüdimuse märke veel pole. Vastupidi, peas keerlevad üha uued ideed ja võimalused. No kui nüüd päris aus olla, siis päris oma aiamaad ja kasvuhoonet mul  pole. Käin oma aednikukirge välja elamas oma lapsepõlvekodus. Võtan oma pere ja kompsud kaasa ning kolin paariks kuuks suvel maale. Erilisi rohenäpu teadmisi ma samuti ei oma ja ega ma neid nüüd väga arendanud ka pole. Minu aednikuharrastused käivad ikka  katse-eksituse meetodil. Ma kipun eirama isegi  neid teadmisi mida olen saanud. Juba korduvalt omal nahal tundnud ja lubanud järgmisel aastal teisiti teha. Alati kui ma kevadel vaatan peopesas neid imepiskesi seemneid, puistan mulda ikka topeltkoguse. Ahnelt suure saagi lootuses mõistagi:) Seepärast mu redised, peedid ja porgandid, kõik pundis imepisikestena kasvavadki. See-eest on mida harvendada ja need väikesed porgandid on ju nii nunnud taldrikul, hoopis magusamad, kui suured ja prisked:) Rooma salati rida näeb esmalt välja kui noorte sõdurpoiste rivi, kus kõik tiksirgete ja kiitsakatena kiilutud teineteise vastu. Alles, siis, kui esimesed kiired salati noppimised tehtud, pääseb mõni taim laiutama ja tunneb end mõnusalt. Kasvades tõeliseks iluduseks.

Siis, kui saagikoristamine on jõudnud sellesse faasi, kus triiphoones peab käima korviga olen ülimalt tähtis ja uhke oma kasvandike üle. Lausa nii mõnus on, et sätin söögilaua tomatilõhnasesse kasvuhoonesse ja naudin seal samas pika suvelõunat.

Lehtpeedi vorm kitsepiimast ricottaga

2 suurt punti lehtpeeti (kollast ja punast)

2 muna

250 g kitsepiimast ricottat

küüslauku

muskaatpähklit

2 tomatit

2-3 spl võid

soola

pipart

Loputa lehtpeedid mullast puhtaks ja haki ribadeks. Kuumuta pannil või ja lisa lehtpeet. Lase peedilehtedel pannil “närtsida” lisa juurde hakitud küüslauk ja riivitud muskaatpähkel. Sega. Kui pannile on tulnud liigselt vedelikku, vala see ära. Klopi kausis munad lahti, lisa ricotta ja kuumutatud lehtpeet. Vala võiga määritud vormi ja säti peale tomativiilud. Küpseta 200 kraadises ahjus 20 minutit.

idee Nami-namist.

Porgandid rosmariini ja tüümianiga

punt noori porgandeid

2 spl võid

rosmariini oks

tüümiani varred

soolahelbeid

Pese porgandid. Sulata pannil või ja lisa porgandid. Haki ürdid ja puista pannile. Kuumuta porgandeid umbes 5 minutit ja serveeri kohe.

Beebisuvikõrvitsad 

4 väikest suvikõrvitsat, millel on veel õied küljes

sidruni basiilikut

mozzarellat

2 muna

3 spl jahu

soola

paar salveilehte

riivitud parmesaani

Pese suvikõrvitsad. Haki basiilik ja rebi mozzarella tükideks. Ava ettevaatlikult õied ja poeta basiilik ja motzzarella õie sisse. Klopi munad lahti. Sega jahu soolaga. Kasta suvikõrvitsad esmalt muna sisse, siis veereta jahus. Pane pannile ja prae mõlemalt poolt kuldseks. Viska juurde paar salveilehte. Raputa peale veidi parmesani.

Soolakurgid

väikeseid kurke

mustsõstralehti

paar küüslauguküünt

jupp mädarõika juurt

tilliõisikuid

külma vett

meresoola

Loputa kurgid ja lõika neil otsad ära. Lao purki vaheldumisi kurgid, mustsõstralehed, tilliõisikud, küüslaugu küüned ja mädarõika juure lõigud. Tee soolvesi. Soola tuleb panna nii, et vesi oleks soolane, nagu merevesi. Vala vesi kurkidele ja lase toatemperatuuril seista. Mulle meeldivad kurgid kohe järgmisel päeval. Hoia purki järgnevatel päevadel külmkapis.

Lisaks tomatile ja kurgile, mis mul sõbralikult kasvuhoonet jagavad, kasvas tomatitaimede vahel veel kolme sorti basiilikut: rohelist, punast ja sidrunbasiilikut. Suve lõpus sain veel vahva puhma vürtsikat lagritsbasilikut. Sidrunhein tunneb ennast päris mõnusalt. Lehtpeet ehk mangold (punase ja kollase varrega) kasvas lopsakateks puhmasteks. Rukolat külvasin veel teiselgi korral, viimane jõudis kasvatada ilusad noored lehekesed suve lõpul. Rooma salati renessanslikud pundid lasid ennast imetleda,siis kui said veidi eemale tihedast rivist. Koriander lokkas ka kaunilt, nüüd valmivad ümarad kuprad, mille sees peidavad end aromaatsed seemned. Katsetuseks pandud paprikataim, kasvatas kolm läikivat rohelist vilja. Aga pommu kahjuks ainult lehti ja õisi. Siiani pole  ühtki vilja moodustunud, ilmselt pole mõtet ka enam oodata:(

  Kasvuhoone ukse taga laiutavad suvikõrvitsad ja seekord tegin pesa ka suurtele kõrvitsatele. Kõrvits on ülimalt dekoratiivne taim. Järgmisel aastal pean ta kasvukoha kärutama hoovinurga vilust välja. Vabalt võib kõrvitsakuhila aia ehteks ja eksponeerimiseks sättida. 

Egas selle mullas tuhnimise ja kaevamisega ei tasu ka ennast ära katkestada. Võrkkiiges lebotamine ja unistamine on sama tähtis. Tassike ürditeed on mõtiskluse juures hädavajalik. Uue hooaja plaanidesse jäävad ürdipeenra uus asukoht ja taimedele eraldatud kasvualad. Vanast ürdipeenrast on saanud tõeline tootsikas läbisegi kasvavad maroko münt, harilik münt, õunmünt, meliss, pune, iisop, estragon, salvei, tüümian, iisop, petersell, murulauk, karulauk, lavendel. Üht-teist oli veel, aga vihm on siltidelt kirjad uhtunud, need tuleb alles tuvastada. 

Pidu kestab veel.

Põhjaka köögis.

Hiiumaa tolm veel kinganinadel, punusin kohe Põhjak kööki. Oli minu kord Blogijad 

Põhjakal projektiga seoses mõisaköögis kokata.

Kui ma läbi tiheda vihmasaju mõisakööki saabusin,  ennast arglikult nagu õpilane Kiir ukse vahelt sisse poetasin, oli köögis juba töö täies hoos ja uus nädal sisse juhatatud. Muljetavaldav oli sõbralik õhkkond, mis köögis valitses. Mahe muusika ja kõigil oma rida ajada ning koht teda. Mõnusalt tögavad naljad üksteise kulul andsid aimu ühtsest perest.

Proovisin siis kätt köögimasinate kallal ja katsusin  hästi asjalik olla. 

Suvikõrvitsa garpaccio tegemine pole just teab mis suur kunst, aga terve vannitäie vorpimine võttis ikka omajagu aega.  Suristasin valmis mandlise kalakatte. Lisaks mandlitele, riivsaiale ja petersellile, sokutasin segusse ka  mahlakaid fenkolipealseid mõisa juurviljaaiast.  Mandlikoorik oli küll mõeldud mahlaka tursa katteks, aga tol päeval oli käepärast haug.  Kui kogu kupatus taldrikul maandus, oli Otti kord öelda, mis ta sest kooslusest arvab. Maitses tema ja teisedki, viimaks ütles Ott, et tomatid on head hapukad. Miks nad siis polnud, olid ikka. Ja need oli ta ju ise sinna poetanud:)

Magusameister Joel oli seotud majast eemal kohustustega ja jättis mind  mu sõstrakoogiga oma noorema venna kantseldada. Sahmisime siis üksteise võidu kooke teha. Dan treis õppinud vilumusega Napoleone ja pakkus mullegi maitsta. No küll võib ikka mõni kook eriliselt hea olla, rabe ja kreemine. Mmmm, sellest ei tüdine kah:)  Mina alustasin sõstrakookide tegemisega. Mul võttis see suuremate koguste rehkendamine ikka tiba aega. Koogi tegemine on täpsust nõudev töö ja kui just igapäevaselt mitmeid kooke vaba vasaku käega valmis ei meisterda paneb kukalt kratsima küll.  Tegin koogi plaanitud kaerajahu asemel speltaga, kuhu puistasin kaerakliisid ja  kardemoni. Munavalgevahu hulka segasin ohtralt punaseid sõstraid ja sutsukese kama. Mu meelest sai kook täitsa tore, selline parajalt rustikaalne, miljööga hästi haakuv. Joeli ja Oti meelest oli ka täitsa ok.

Seni, kuni koogid ahjus küpsesid, oli kahe vihmasabina vahepeal aega aiamaal ja kanakuudi ümbruses ringi vaadata. See ongi päris elu! Köögiviljad aiamaalt, kanad ja maitsev ehe toit. Mõisa südameks köök, uhke puupliidiga. Mille ümber on küll jah hirmus palav toimetada ja millel kokkamine on linnainimese jaoks kui hiina ime, nuppe ju pole. Aga tulemus on eriline. Paneb tahes tahtmata pead murdma, kuidas endale seesugune pliit soetada. Kanad ja kõik juurdekuuluv muidugi ka....

Seni kuni pliiti, kanu ja lahmakat aiamaad pole, kisub ikka ja jälle Põhjakale tagasi.

Ilmaäärel Kalanas

See oli ilmselt kuskil kevadtalvel, kui Kalana kohviku perenaine Anneli Tuulile kooskokkamise ettepaneku tegi. Tuuli omakorda Liinat, Mari-Liisi ja mind ühisüritusele kaasa kutsus. Loomulikult ei juurelnud me kaua, vaid andsime sedamaid oma jah-sõna.

Jaanipäeva paiku takseerisime koha üle ja hakkasime suurejoonelisi plaane pidama, kuidas ja mida kõike unelmate õhtusöögil pakume. Enamjaolt lendlesime kõrgel fantaasiamaailmas ja maalisime silme ette paduromantilist õhtut imedemaal.

Õhtusöök sai nimeks Ilmääre Itaalia ja sobitus Hiiuma kohvikutepäeva kirevasse programmi. Itaalia seepärast, et otsustasime toitu valmistada heast rustikaalsest toidust lugupidavate itaallaste tehnikate järgi, kasutades selleks võimalikult palju kohalikku saarel kasvatatud, püütud ja õngitsetud toorainet.

Menüü kokkupanemine võttis aega nii mõnedki pikaks veninud lõunapausid. Päris ohtralt vaidlusi ja paar kriisikoosolekut, kuni kõik rahule jäime ja lõplikult pikad ostunimekirjad ja tegevuskava lukku lõime. Imedemaa fantaasimaailmast tulime ka maa peale, või noh õigemini saarele ikka.

Algne plaan oli pakkuda õhtusööki 60-nele inimesele. Arvestades asjaolusid, et pidu pidi toimuma rahvarohketest paikatest eemal, justkui ilmaäärel, tundus see algul liialdusena. Olin päris kindel, et küllap me selle supi ise ära sööma peame. Kuid  kohe peale pidusöögi väljakuulutamist tuli teade, et pooled kohad müüdi hetkega ära, teine pool läks sama kiirelt ja siis oli üritus juba ülemüüdud. See pani meil  põlved korralikult  värisema ja südamed kiiremini põksuma. Kas ikka suudame? Kas toitu jätkub? Palju peaks juurde varuma? Nõud?

Õnneks oli meil saarel kohalikku olu hästi tundev tugigrupp, kes aitas paigapeal tooraine muretsemisel. Lambajaht kujunes üsna närvesöövaks ürituseks, kuid viimseidki kanaleid appi võttes oli lambuke meil peos. Samuti imemaitsev kohalik kitsejuust ja talumunad. Suured tänud meie headele sõpradele Tiiule-Tõnule, kes meid aitasid ja ürituse õnnestumisele õla alla panid ning isegi nappi uneaega meie  ja kõigi piduliste pärast kulutasid. Lambukese oma heade oskustega hakklihaks muutsid. See, et kalavarud meres on piiratud, pole enam mingi uudis ja kuna ka ilmaski ei tea ette, mida meri parasjagu annab, pidime kala saarele pealinnast kaasa tooma. Vastasel juhul oleksime riskinud poole õhtusöögi lörriminekuga.

Kui me päev varem Tallinnast oma killavooriga saarele teele asusime olime üsna optimistlikud, et teeme esmalt pisut ettevalmistusi ja järgmise keskpäeva veedamae Kärdlas kohvitades. Mõistagi ei saanud me jalagagi köögist välja, isegi paari sammu kaugusele mere äärde kive korjama lippamine tundus ajaraiskamisena. Õnnestus vaid  kohe praamilt tulles Emmastes toredas koduaias köögivilja ja marjapöösaste kallal  korralik puhastustöö  teha.

Nii me siis vaaritasime seal kaks päeva ühtejärge, nii et tallad tulitasid. Panime tööle nii kaasavõetud lapsed kui kaasad. (Heinamaal “aaskäokinga” taga ajades või mererannal kivikesi korjates  tundis nii mõnigi mehepoeg end  veidralt, kuid kõigele vaatama sooritati ülesanne laitmatult ja tuldi peagi end uuesti appi pakkuma). Rippusime telefoni otsas, et hankida puudu olevat kraami nii mandrilt kui saarelt, kirjutasime uusi poenimekirju, hakkisime, grillisime, lõikasime, segasime, maitsesime ja ikka ja jälle muretsesime, kas ikka jätkub kõigile.

Äpardusteta ei õnnestu vist ka ilmaski köögis läbi ajada. Alati leiavd need aset just kõige kriitilisemal  ja kiiremal ajal. Gaasipõleti ümberkukkumisel õnnestus Liina teha välkkiire gasellihüpe põletava  kuuma õli eest ning maja ei läinudki õnneks põlema. Mari-Liis proovis noa teravust oma sõrmede peal, õnneks jäid kõik  siiski enam-vähem endisesse pikkusesse.

Ja siis ta algas! Uksed tehti valla ja lõbus 88-pealine seltskond sättis ennast valgete linadega kaetud pikalt lookleva laua taha. Seltskond võis vabalt suuremgi olla. No keda sa ikka ilmalõpust tühja kõhuga ära saadad. Kasutusse läks viimne kui taldrik, kahvel või klaas kogu majapidamisest ja mandrilt lisaks toodutest. 

Kibekiirelt ja jooksujalu tegutsesid teenindajad, meie head abilised, peretüterd  ja nende sõbrannad. Jook sai kallatud ja taldrikud täidetud. Meiegi kõlkusime ärevalt köögiukse vahel, et lõbusast suminast osa saada ja sõpradele lehvitada. Ah, nii oleks tahtnud ennast jagada saali ja köögi vahet, mõlemal pool oli meeleolukas ja lõbus. Kuskil südaöö paiku, kui viimsed palad  jagatud said, liitusime meiegi seltskonnaga ja nautisime seda elevust, sooja vastuvõttu ja heade inimeste kallistusi ning õlalepatsutusi. Ainuüksi selle tunde nimel tasus kogu valu ja vaev ennast ära. Või kas ülepea oligi mingit vaeva? Võimas!  Suured tänud kõigile osalistele, abilistele ja imelisele piduseltskonnale. 

Kõige rohkem kordunud küsimus õhtu lõppedes oli, kas me köögis tülli ka pöörasime. Nii kummaline, kui see ka ei tundu töötasime me suurimas üksmeeles ja mõistsime teineteist poolelt sõnalt, ei pigem sõnadetagi. Vaidlused oli varem menüüd koostades maha peetud ja  köögis toimusid toimingud üksmeelses rütmis. Kedagi polnud vaja juhendada, midagi polnud vaja tõestada.

Nüüd me siis teame mida tähendab üks mitmekäguline suurpidu ja mida kokad tunnevad. Mitte, et me seda varem poleks teadnud, aga nüüd sai omal nahal järgi proovitud ja kogemus oli kuldaväärt. 

Järgmise hommiku pingevaba ja lõõgastav hommikukohv Kalana kohviku tuulisel terrassil puhus meeled klaariks ja selgitas veel kord, kui oluline on üks alateadvus ja sarnane vereringe ning täielik klapp.