Tallinna vanalinna südames, Viru tänaval on uksed lahti teinud veel üks restoran. Uue hingamise on saanud väike 16 toaga hotell (varasema nimega Inn) ja restoran, mõlemal nimeks
CruRestorani ja hotelli haldab tarmukas Carmen Grupi meeskond ning restorani tööd juhib peakokk Dimitri Haljukov.
Kui uksed juba valla külaliste ootele lükatud, siis huvitab ju tegijaid, mis neist arvatakse ja kuidas toit maitseb. Seepärast palutigi lahkesti lauda ja arvamust avaldama.
Restorani sisekujundus on saanud tuntava värskenduse. Suursuguselt mõjuvad esimese saali kõrged laed ja mahukad veiniriiulid, valgustus on mahe ja hubane. Vana maja ajaloolised nüansid on säilitatud ja esile toodud. Samas jääb sisekujundus vaoshoituks ja ei paku midagi uut ega ootamatut. Ilma katteta tammepuidust lauad lubavad, et peenutsemiseks siin majas ei lähe.
Sätin ennast mugavalt toolilenile nõjatuma ja sirvin menüüd.
Veinikaart on tagasihoidlik ja teeb esmalt nõutuks. Ettekandja majaveini soovitus ka meid ei ahvatle, klaasiga Prosecco’t ei leia, teised mulliveinid ei isuta. Lõpuks otsustame alustuseks juua klaasikese Chablis’d.
Aga menüü on paljulubav. Nii eelroogade, kui pearoogade hulgas on päris palju ahvatlusi. Kalavalik on väga mitmekesine ja õnneks pole menüü koostatud sellises tavalises part-lammas-kana stiilis.
Leidub nii parti kui lammast, kuid igal roal on oma põnev lähenemisviis või lisand. Esimesel hetkel tahaks maitsta oluliselt rohkem, kui korraga sisse mahub. Õnneks oleme kolmekesi ja saame teha veidi laiema valiku ja loomulikult ei piirdu me ainult oma taldrikul ilutsevaga, ikka sebime risti rästi kahvlitega üle laua ka naabri taldrikus.
Grillitud Atlandi merikukk ja soolatursk on eelroog, mis mind konksu otsa saab. Mul pole õrna aimugi, milline on merikukk ja see saabki määravaks valiku tegemisel. Nüüd on võimalus teada saada. Soolatursaga olen juba varemgi kohtunud.
Suur on aga minu imestus, eelroa ootuses ilmub lauda kopsakas pearoa mõõtu portsjon. Ettekandja noogutab ja kiidab takka, tegemist on mehise portsioniga. Maitsen siit ja sealt ning asun tuttavat turska otsima, kui ma veidi nõutult olen taldrikul ringi sonkinud haaran mööda libiseval kelneril kuuehõlmast kinni ja palun abi. Ehk tema teab juhatada, kust ma selle tursa leiaksin. Kelner soovitab vaadata pealmise kala sisse ja juhatab, et tursa võib leida merikuke kõhust. Harutan kogu koosluse lahti, ent turska ma ei tuvasta. Taldrikul on kindlalt üks kala ja see ei ole tursk, olen enam kui kindel. Jääb ainuke lootus, et ilmselt oli see pisike kild püreessse paigutatud ja ma ei saanudki aru, kui sellega kohtusin.
Kala on aga väga õrn, mahlane ja maitsev. Söön isukalt. Mõtisklen parasjagu, kas selline see merikukk siis ongi, kui mu kõrvale ilmub kurbade silmadega kelner. Tal on väga kahju, et toimus eksitus ja road läksid segamini. Minu taldrikul pole turska tõepoolest, sest sain oma kaaslase pearoa (see seletab ka portsioni suuruse!). Mis parata, tegijatel ikka juhtub ja restoran on avatud alles teist päeva. Lepime kokku, et söön eelroa teisena ja minu tellitud pearoog tuuakse mu kaaslasele. Lambad terved, hundid söönud! Meie saame soovitud roogasid ikka proovida ja kelneri lakke tõusnud vererõhk langeb tasapisi. Kaunissilme ettekandja hoitakse siitpeale meie lauast eemal. Teeninduse võtab üle abivalmis, menüüga läbi ja lõhki kursis olev kelner.
Iseenesest on Arktika magevees kasvanud forell väga maitsev ja menüüs nimetatakse seda paaliaks, mis ongi selle kala täpsem nimetus. Lisandina juurde sobitatud krabipuder samuti hõrk suutäis, mis moodustab hea koosluse koos rohelise sibula ja merisiiliku kastmega. Suureks üllatuseks pudeneb rohelise salti vahelt välja krõbedaid, paberõhukesi musti lehti, mis maitsevad nagu kartul, kuid oma süsimusta väljanägemise pärast panevad kahtlema ja jällegi kelnerilt aru pärima. Selgub, et ongi kartulitšipsid ja värvitud mustaks seepiatindiga. Braavo, põnev maitse ja efektne väljanägemine.
Teiseks eelroaks valitud suitsuangerja salat on väga ilmekas taldrikutäis. Lisaks kopsakale hiidkrevetisabale, mis peesitab taldrikuäärel, leiab roheluse kaisust veel suitsuangerja tükkidele seltsiks värske tuunikala fileed. Mmm... imeline kooslus. Aplaus kööki!
Pakutud leivad-saiad on kohapeal küpsetatud. Aprikoosi-jõhvika leib on ülimõnus suutäis, erilise peene tekstuuri ja magusa suussulava maitsega, ei suuda kiusatusele vastu panna ja pugin veel teisegi tüki, sest põnevad on ka leivamäärded. Lisaks üsna levinud maitsevõile on taldrikul veel puhas searasv, segatuna sutsukese praesibula ja peekoniga. Kiidan kelnerile searasva taevani, ta on minuga kohe nõus ja peab seda ka oma lemmikuks, kuigi lisab, et ükski klient pole siiani sellest miskit pidanud.
Lõpuks on mul aeg kohtuda merikukke ja tursaga. Ongi sõbrakesed taldrikul teineteise kaissu keeratud. Juurde sobitatud kartulivahtu ja juurvilju. Suuremat elevust see kaua oodatud kohtumine siiski ei tekita. Maitse on tuim ja kumbki kala ei saa särada, kooslus pole minu jaoks päris tõsiselt võetav.
Pistan kahvli naabritaldrikus ilutseva krõbeda ahvenafilee sisse. Limpsin mõnuga karulauguvahust kala ja maitsen tükikese mandli ja tomatisalatit. Eriliselt hõrk on ahven koos madalal teperatuuril küpsenud munakollasega. Ilus roog, meeldejääv maitse!
Meie pere suurim lihaarmastaja valis välja õrnalt röstitud veisefilee.
Liha on magus ja mahlane, juurviljad kaovad isegi juurviljapõlguri taldrikult üsna kiirelt. Anšoovised ja kapparid saan kõik endale maiustamiseks. Ilmselt on raske veel paremat veisefileed teha. Perfektne küpsetus ja supermõnusad lisandid. Mmmmm, nüüd siin kirjutades hakkab suu taas vett jooksma.
Magustoitudega menüü põnevus jätkub. Valituks osutuvad kohupiimapallid mandliga, tuntavalt Amarettosed, värske maasikamahla valab lauas toidule juurde peakokk ise.
Cru valge ja tume šokolaadivahu kooslus on šokohooliku kindel valik ja paneb ta aplalt maiustama, siiski saan veel viimsel hetkel terakese ja pean nõustuma, on tõesti külluslik ja sametine roog.
Kõige uhkem on siiski juustuvalik. Jumalik on punhallitusjuustu koorik, põnev ka mustikalisandiga valgehallitusjuust ja uhkel vaagnal oli veel üht koma teist väikeste juustutootjate valikust. Juustud valitakse välja laiast ilmast ja lastakse siis oma keldris veel järelküpseda.
Hingele jäi kripeldama veel päris palju proovimist nõudvat. Hinnad ei peleta ka eemale, seega lähen varsti uuele ringile.
Teenindajad on ilusad ja õnneks on muud omadused õpitavad. Teenindusmeeskonnas leidub ka treener, kel toidust, joogist ja serveerimisest ettekujutus olemas. Teenindusel on eeldused üsna kiirelt paika loksuda. Andkem neile siis võimalus areneda, köögi poolelt elamus garanteeritud.
Osavalt lunastatakse lubadus leida tasakaal klassikalise ja modernse köögi vahel. Menüü lugemisel tekitavad külluslikud kombinatsioonid pisut kahtlusi, aga need hajuvad kohe, kui toit on suus. Kõik asetub paigale, muudab su õnnelikuks ja rahulolevaks:)
