Peedikotlett ja kahe kapsa salat

Ma olen kunagi siin blogis juba esinenud avaldusega, et hakkliha pole minu jaoks eriti atraktiivne tooraine ja ma seda just tihti ei kipu kasutama. Mu pere aga sööks küll vahest hea meelega mõnd lihtsat hakklihatoitu, eriti oodatud on kotletid. Tavaliselt oli mul alati sada põhjendust varnast võtta, miks ma neid ei tee. Kuni üsna jabura seletuseni välja, et kotletihais jääb juustesse kinni ja ma ei taha käia kogu järgmise päeva kotlett peas:)
Siiski olen märganud, et mu suhtumine on aja jooksul muutuma hakanud. Päris tobe oleks kujundada enda peas positsioon, et hakkliha on vilets ja igav tooraine ja punkt. Kõik sõltub ikka kui tihti ja kuidas seda kasutada. Lambahakklihaga toite meeldib mulle katsetada hullupööra ja pea alati olen tulemusest vaimustuses. Loomulikult on oluline, millist hakkliha kasutada, paraku on hakkliha kvaliteet vägagi kõikuv ja kõige kindlam on siiski paras lihatükk ise läbi masina ajada. Kuigi jah, kiirel argipäeval selleks just aega ja jaksu alati ei jagu. Siis loodan lihaveise hakklihale. Aga kui nüüd päris aus olla,siis neid päris tavalisi kotlette ma lihtsalt vorpida ei viitsi. Ehkki söön hea meelega, kui mu ema neid mulle pakub. Tema omad on maailma parimad. No neil on eriliselt hõrk lapsepõlve maitse. Minu tütargi tahab, et kotlett maitseb just nii nagu vanaema neid teeb ja uurib alati umbusklikult, ega ma pole sinna miskit “kahtlast” lisanud. Igasugunegi kõrvalekalle praagitakse kohese näljastreigiga välja. Nii ma olengi loobunud teda kiusamast ja lasen oma lapsel tunda seda turvalist lapsepõlve kotleti maitset. Kotletitainas on õnneks nii tänuväärne materjal, et konservatiivsema maitsega sööjate portsu saab eraldada ja ülejäänuga vabas vormis oma lõbuks katsetada.
Seekord läksid katsetused Lindstömi pihvi suunas ja said veidi kallutatud külmkapi koristamiset. Pihvi tainasse sobitus lisaks paarsada grammi pehmet fetajuustu, mis kotletid erilisteks hõrgutisteks muutis. Tedagi on peet ja feta vanad sõbrad ja seltsis lihtsa hakklihaga moodustavad mahlase ja värvika paari. Samas kibeles mul hingel ka see kevadootusest täidetud salat ja nii saigi taldrikul kokku üliäge kooslus. Ühest küljest vana, hea ja turvaline, aga siiski värskemas võtmes ja hoogsalt mänguline. Täpselt see mida varakevadel taldrikul näha soovin.
Ja alati, kui meie laual on kotletid ei väsi kallis kaasa selle üle imestamast ja hüüatamast : “Kas tõesti tegid kotlette? Aga lokid on nüüd rikutud ju?” Pärast nii head einet kehitan vaid õlgu ja vastan, et vett ja šapooni ju jagub.




500 g veise hakkliha
200 g pehmet fetalaadset juustu
1 muna
2 väiksemat peeti
1 sibul
1 küüslauguküüs
soola
pipart
2 spl kappareid

Pese ja koori peedid. Riivi jämeda riiviga ja pane keema( keeduveele võib lisada sutsu äädikat, et peet säilitaks oma värvi). Keeda kuni peet on pehme, kuid veidi krõmpsuv. Pruunista pannil peeneks hakitud sibul ja küüslauk kergelt. Sega hakkliha, sibula küüslaugu segu,hakitud kapparid, peet, feta ja maitsesta soola ning pipraga. Vooli käte vahel parajad suurusega kotletid, veereta kergelt jahus ja küpseta või ning õli segus mõlemalt poolt kuldseks.

Kahe kapsa salat

200 g punast kapsast
200 g savoia kapsast
1 apelsin (v. 3-4 kumkvaati)
hakitud mandleid

Kaste

1 spl seesamiõli
1 spl punast veiniäädikat
1 spl vedelat mett
1 tl Dijoni sinepit(sinepiseemnetega)
1/2 dl oliivõli
2cm jupp riivitud ingverit
apelsinikoort
soola ja pipart

Haki mõlemad kapsad võimalikult peenikesteks ribadeks. Rösti pannil või ahjus hakitud mandlid. Eemalda terava noa v. juurvuljakoorijaga v. tsitrusekoorijaga apelsini koor ja jälgi, et ilma valge osata. Pane kõrvale. Fileeri apelsin. Pane kapsad ja apelsin serveerimistaldrikule. Sega kastme komponendid omavahel ja vala salatile, puista peale mandlid.