Salatid talvest kevadesse ja ainult sutsuke suveni

Kevad on juba täies hoos. No vahepeal astub muidugi paar sammu tagasi ka, nagu tal enamasti kombeks on, pisut häbenedes või nii. Tegelikult selline vaikne tulemine ongi parem, kui prahuhti jala ukse vahele löömine. Nii jõuab rohkem märgata ja tunda. Muidu juhtub kõik ilus korraga ja liiga kiiresti. 

Varem oli see tolmune ja kahvatu aeg varakevadest minu jaoks ilmatuma raske, veniv ja tüütu. Iga aastaringiga olen aga ikka rohkem ja rohkem seda aega armastama hakanud. Mõnus on märgata iga väiksematki liikumist uhke kevade ja suure suve poole ning tõdeda, et kõik see kenadus on alles ees ootamas. See tunne  on nii ärev, lootusrikas ja helge, et tõstab jalad iseenesest maast lahti.  Karusell läheb üha kiiremini käima ja ootamatult ruttu hakkab  suvelõpu nukrus magusalt hinges kriipima. Ahastad, et kas tõepoolest juba lõpp, alles see algas...

Millegipärast pole kunagi vaja oodata, et kevadest suvi saaks, veel vähem, et sealt edasi juba sügis saabuks või talve tulek kuidagi päästev tunduks. Kuigi aastaajad on ju kõik enamvähem ühepikkused ja libisevad kenasti ühest teise on ikka ja alati ainult kevad seotud kõige suuremate ootuste ja lootustega. 

Tänu tänavause talve  leebusele ja kiirele kulgemisele on kevad juba pikalt ennast oodata lubanud. Ma hakkasin teda salateid tehes juba ammu ootama. Mõni salat sai tummisem, teine jälle kergem. Panen need siia ka kenasti ritta, veel läheb veidi aega, kuni kaunis kevad päriselt kohal või suur suvi võimust võtab. Salateid  süües on toredam oodata.

Peedi-läätsesalat

100 g rohelisi läätsesid

 300 ml vett

tšillit

1 küüslauguküüs

soola

2 keskmist keedetud või ahjus röstitud peeti 

100 g pehmet fetajuustu

Salatikaste

1 sl sidrunimahla v punaseveini äädikat

1 sl mett

1 sl sinepit (sinepiseemnetega)

tüümianit (ainult lehed)

värsket peterselli

1 väike küüslauguküüs

1 sl oliiviõli

soola

Loputa läätsed ja pane soola ja tšilliga maitsestatud vette keema. Keeda pakendi juhiste järgi umbes 15-20 minutit. Kurna. Pressi küüslauk läbi küüslaugupressi kuumadele läätsedele, sega ja jäta jahtuma. 

Koori peedid ja tükelda kuubikuteks. Sega eraldi kausis veiniäädikas, oliiviõli, mesi, sinep, tüümianilehed, hakitud või pressitud küüslauk ja sool. Vala segu peetidele ja lase maitseid koguda.

Tõsta marineerunud peedid taldrikule, lisa juurde jahtunud läätsed. Pudista peale fetajuustu ja hakitud peterselli. 

Oa-tatrasalat

100 g tatart

200 ml vett

50 g päikesekuivatatud tomateid

50 g punaseid konservube

2-3  artišokki 

tomatit

peterselli

õli päiksekuivatatud tomatite purgist

kaunistuseks salatilehti ja Parmesani juustu laastudena

Kuumuta poti põhjas õli. Vala tatar potti ja kuumuta mõni minut. Lisa vesi, maitsesta soolaga ja hauta tasasel tulel, kuni tatar on pehme. Lase jahtuda. Haki päikesekuivatatud tomatid ja sega tatra juurde koos tilga õliga tomatite purgist. Kurna oad ja lisa salatile. Lisa väikeseks hakitud tomatid, artišokkid ja petesell. Tõmba juustunoaga mõned viilud Parmesani ja säti salatile.

Vietnamipärane kanasalat

Marinaad kanale

500 g kanafileed või kintsuliha

2 sl kalakastet

1 sl sojakastet

1 sl hakitud ingverit

2 küüslauguküünt

Salat

1 suur porgand

veidi hakitud punast või valget kapsast

1/2 kurki

punast sibulat

peotäis koriandrit

peotäis piparmünti

seesamiseemneid

Salatikaste

2 sl kalakastet

2 sl vett

2 sl laimimahla

1 tl pruuni suhkrut v mett

1/2  tšillit (seemned eemaldatud)

Sega marinaadi ained omavahel ja pane kana maitsestuma. Lase maitsestuda paar tundi, kuni üleöö. Võta kana marinaadist ja prae kuumal pannil mõlemalt poolt kuni kana on küps. Lase jahtuda ja lõika ribadeks.

Haki kapsas, porgand, kurk, sibul hästi peenteks ribadeks (kasuta köögikobaini). Pane juurvili taldrikule ja lisa kana tükid. 

Sega kastme komponendid omavahel. Eemalda tšilli seemned ja haki kastme sisse. Vala kaste hakitud juurviljadele ja sega. Lase veidi maitseid koguda ja tõsta taldrikule, peale tõsta viilutatud kana ja puista üle seesamiseemnetega.

Soe spinati-kikerhernesalat

100 g spinatit

1 sl võid

150 g kikerherneid

1 küüslauguküüs

1 tl muskaatpähklit

1 tl vürtsköömneid 

50 g pehmet fetajuustu

Sulata või pannil. Lisa spinat ja hakitud küüslauk. Kuumuta segades, kuni spinat on kokku kukkunud, maitsesta muskaatpähkliga ja lisa kikerhered.  

tõsta taldrikule ja puista pinnale kitsejuustu.

Kinoa salat avokaadoga

150 g kinoat või kuskussi

250 ml vett

 jupp kurki

5 kirsstomatit

avokaadot

peotäis granaatõunaseemneid

2 sl hakitud koriandrit

2 sl hakitud münti

Salatikaste

2 sl sidruni mahla

soola, pipart

mett

3 sl oliiviõli

Loputa kinoaseemned sõelal hoolega jooksva külma vee all. Nõruta.  Kuumuta vesi koos kinoaseemnetega keema,lisa soola ja  keeda madalal kuumusel 10-15 minutit, selle ajaga peaks vesi olema seemnetesse imendunud ja seemned ise muutunud läbipaistvamaks. Lase jahtuda.

Kui kasutada kuskussi. Aja väike kogus vett potis keema, vala sisse kuskuss ja eemalda pott tulelt. Sega kahvliga kuskuss õhuliseks. Jahuta.

Tükelda kurk väikesteks kuubikuteks. Lõika tomatid pooleks. Lisa granaatõunaseemned, tükelda avokaado. Haki maitseroheline. Sega kastme komponendid omavahel ja vala salatile. Sega kõik kergelt tõstes läbi. Kaunista mündilehega.

Porgandi-pähklikotletid

300 g porgandeid 

1 dl India pähkleid või kooritud mandleid

poole apelsini värskelt pressitud mahl

1 muna

1 sl oliiviõli

2 dl hakitud koriandrit

1 tl mett

 soola

1 tl jahvatatud vürtsköömneid

1 tl jahvatatud koriandrit

2-3 spl  (tatra)jahu

praadimiseks rapsiõli

Pane pähklid ja apelsini mahl kaussi ja leota umbes viis minutit. Koori ja riivi porgandid peenelt. Pane pähklid koos mahla, mee, ürtide, muna ja maitseainetega väikesesse purustajasse ning sega ühtlaseks. Sega segu peenelt riivitud porgandiga. Lisa jahu. Porgandite mahlakusest oleneb, kui palju jahu on vaja lisada. Kui segu tundub liiga vedel, võib veel lusikatäie jahu juurde panna. 

Kuumuta pann, lisa õli. Tõsta lusikaga segu pannile ja prae keskmisel kuumusel mõlemalt poolt, kuni kotletid on kuldpruunid. Serveeri koos jogurtikastme, rohelise salatiga.

Kreekapärane jogurtikaste

50 g Kreeka jogurtit

2 cm jupp kurki 

1 küüslauguküüs

tilli ja peterselli ohtralt

sool

pipar

Riivi kurk ja pigista üleliigne vesi sõleal või  käte vahel. Pressi küüslauk. Haki maitseroheline. Sega kõik ained jogurtiga.

Taipärane mangosalat

1/2  mangot

1/2 kurki

1/2 suvikõrvitsat

50 g sukruherneid 

mungoa idandeid

värsket münti

värsket koriandrit või peterselli

Salatikaste

1 laimi mahl

mett

soola

1 sl tamarindipastat

seesamiseemneid

Koori mango ja haki ribadeks. Viiluta kurk ja suvikõrvits pikkupidi  peenikesteks ribadeks. lõika suhkruherned ribadeks. Lisa idud, ja hakitud maitseroheline. 

Sega laimimahl meega ja tamrindipastaga, lisa oliiviõli ja sega ühtlaseks. Vala salatile ja serveeri kohe.

Tsitruse-fenkolisalat

1/2 fenkolit, hästi õhukesteks viiludeks lõigatuna 

 1 greip (punane) või 1 apelsin 

rukolat või muud värsket salatit 

1/2 punast sibulat

rediseid

50 g röstitud  Kreeka pähkleid või mandleid

Salatikaste 

3 sl oliiviõli 

1 sl  sidrunimahla 

1 sl mett

soola ja pipart

Aseta salati koostisosad taldrikule - kõige alla salatipadi rohelisest salatist, sinna peale õhukesed fenkoliviilud, siis kooritud ja tükeldatud apelsin ja greip ning õhukeseks viilutatud punane sibul. Kõige peale pudista peeneks hakitud Kreeka pähkel. 

Salatikastme valmistamiseks sega omavahel sidrunimahl, mesi ja veidi soola. Pidevalt segades nirista sisse õli. Kalla salatile vahetult enne serveerimist. 

Jogurtijuust e. labneh ja apelsinimarmelaad

Ma jumaldan Kreeka jogurtit. Võib öelda, et mul on kergekujuline sõltuvus sellest mõnusast kreemisest, paksust ja sametisest, hapendatud piimatootest ning ma olen valmis seda sööma igal hommikul. Midagi poleks mul selle vastu, et seda ka lõunal ja õhtul pugida. Paraku pole sellised liialdused just kõige kehasõbralikumad tegevused, seega tuletan endale pidevalt meelde, et mõistlik  toituja manustab peale jogurti veel ka teisi toiduaineid. 

Sellegi poolest tundub mulle alati poes sisseoste tehes, et mu jogurtivarud on otsakorral. Ma varun jogurit  ülima kohusetundega pea iga kord, kui see mu silma alla jääb rändab tops või paar otseteed ka ostukorvi. Enamasti selgub koju jõudes, et olen muidugi liigsuured varud juba eelnevalt soetanud. Mõistagi pole see ühe jogurtisõltlase jaoks  suurem häda, sest lisaks muudele väärt kasutusvõimalustele saab Kreeka jogurtist ka edukalt juustu teha. Õigupoolest on tegu pigem pehme määrdejuustuga, mis on levinud Liibanonis ja Lähis-Idas, kus seda labneh’ks nimetakse. Juustu valmistamine seisneb paksu jogurti nõrutamises.  Mida kauemaks marli sisse mähitud jogurtipalli kausi kohale kõlkuma jätad, seda tugevama ja tihedama juustu saad.

Jogurtijuust ehk labneh 

370 g (1 tops) Kreeka jogurtit 

näpuotsaga soola 

Alusta labneh'i valmistamist päev varem. Vooderda sõel kahekordse marliga. Sega jogurt soolaga ja vala sõelale. Võta marli otstest kinni ning seo marli nurkapidi kokku. Seo marli koos jogurtipalliga lusika külge ja aseta lusikas ristipidi sügava kausi kohale rippuma nii, et kausi põhja jääks ruumi eralduva vedeliku jaoks. Tõsta jogurt külmkappi nõrguma. Lase nõrguda vähemalt ööpäev. Mida kauem nõrutad, seda tugevama ja tihedama juustu saad. 

Valmis juustu võib maitsestada ürtide, küüslaugu, sidrunikoore, tšilli ja muu meelepärasega. Tihe juust laseb ennast ka pallikesteks veeretada ja siis saab maitsestatud juustupallid purki hoiule panna, ning õliiviõliga üle kallata. Näiteks nii, nagu Tuuli tegi.

Jogurtijuustu või ka lihtsalt Kreeka või Türgi jogurti kaaslaseks sobivad ka mõnusad marmelaadid või moosid. Näiteks veriapelsinidest saab sellise leekiva maiuse.

Apelsinimarmelaad 

5-6 apelsini 

1 dl marmelaadisuhkrut 

1 sidrun 

Vala tsitrusviljad üle keeva veega ja pese harjaga nühkides hoolega puhtaks. Veel parem, kui saad kasutada mahevilju. Riivi kahe apelsini ja siruni koor peenelt, ilma valge osata. Jäta üks-kaks apelsini terveks, teised poolita ja pigista mahl potti, lisa ka sidrunimahl ja tsitruseliste koored. Mahla peaks olema u 200 ml. Lase mahlal keema tõusta ja lisa suhkur. Keeda tasasel tulel 10 minutit, kuni segu pakseneb. Samal ajal eemalda noaga lõigates apelsinide koor ja lõika viljad ratasteks või fileeri. Lisa apelsinilõigud marmelaadi sisse ja keeda veel minut. Eemalda pott tulelt. Lase jahtuda ja vala purki. 

Serveeri koos jogurtijuustu, röstsaia või croissant'iga.

Patune paastumagustoit. Avokaadokreem.

Paastuaeg kestab ja kergemad retseptid on hinnas.Lausa popiks on tõusnud kõiksugu toitumissoovitused. Ikka ja jälle esineb mõni vana tuttav seltskonnas avaldusga, et tema jaoks on nüüd nisujahu, suhkur, piim või liha kuulutatud tabuks. Mitte et siin blogis nüüd karm paast käimas oleks, aga eks ma ikka natuke proovin läbisegi kõiksugu kergemaid toitumissoovitusi. Vahel läheb endal ka segamini, milline neist mul parajasti käsil on. Ja eks need murdumishetked on ka kiired tulema ning teinekord kiusab kohutav magusaisu. Selleks puhuks on mul varuks selline imekreem, maitseb jumalik, tundub siidine ja viib keele alla. Paastudes pole vaja naudingutest loobuda.

Avokaado-šokolaadikreem

1 hästi küps avokaado

3 datlit

3 sl naturaalset kakaopulbrit

50 g tumedat šokolaadi

40 ml (mandli)piima

1 sl tahiinipastat (soovi korral)

(külmutatud) vaarikaid ja piparmündilehti

Sulata šokolaad vesivannil ja lase pisut jahtuda. Soojenda piim kuni kehatemperatuurini. 

Lõika avokaado pooleks ja eemalda kivi. Kraabi avokaado sisu lusika abil koorest välja. 

Pane kõik ained purustajasse või püreeri sausegurit kasutades ühtlaseks kreemiks.

Serveerimisel kata vaarikatega kausi põhi ja tõsta kreem marjade peale, raputa mõned vaarikad peale. 

Naudi ilma südametunnistuse piinadeta!

Ps. Kes karmimat paastu vajab võib šokolaadi  välja jätta, aga siis soovitan lisada pisut agaavisiirupit.

Fäviken Magasinet

Selleks, et vastu kevadet valida resisihiks külm ja karge Põhjamaa, peab olema väga mõjuv põhjus. Erilise restorani külastus on küll minu jaoks piisav põhjus, et kohe nõustuda ja juba kõrvale tõstetud soojad vammused jälle selga ajada ning teele asuda.

Fäviken Magasinet, mida on tituleeritud Põhjala köögi särvaks tipuks, on tunnustust leidnud kogu maailmas. Viimases maailma parimate restoranide rivis on see auväärsel 34 kohal. Lisapõhjuse maineka restorani külastamiseks andis muidugi ka meie omakandimehe, Peeter Piheli, sinna mullu sügisel ametisse asumine. Peetri ametinimetus seal on sous-shef ehk peakoka parem käsi.

Restoran asub Kesk-Rootsis Stockholmist umbes 600 kilomeetrit põhja suunal. See on üksik talukoht keset metsikut loodust. Ehkki Fävikeni asukohta võrreldakse pärapõrguga, siis päris nii hull lugu polegi. Siginat-saginat täis Are asub vaid 25 kilomeetri kaugusel, seega mis üksildane nurk see ikka on. Siiski jäävad suurlinnamelu ja rahvamassid parajalt diskreetsesse kaugusesse.

Peakokk Magnus Nilsson nimetab restoranis pakutavat toitu tõeliseks toiduks, kuna kogu tooraine pärineb lähiümbruskonnast, saja kilomeetri raadiusest. Toorainet kasvatatkse ise, talul juurde kuulub 100 hektarit maad, või ostetakse naabertalunikelt, keda hästi tuntakse ja kelle kasvatusmeetodeid austatakse.   Sama suurt rõhku pannakse  selle tooraine säilitamisele. Talvel, kui mitte midagi rohelist ja värsket ei ole võtta, siis seda ka restoranis ei pakuta. Karmiks talveajaks vajaminev tooraine varutakse keldrisse, kuivatatkse, soolatakse, pannkse purki ja pudelisse. Kõik siin piirkonnas ammustest aegadest tuntud toiduvalmistamise ja säilitamise tehnikad on ausse tõstetud ja kasutusel. Kui tooraine on ekstraklassist, pole keerulisi retsepte ja lähenemist vajagi. Magnuse sõnul ei istu ta ka kunagi laua taha ja ei hakka uusi roogasid välja mõtlema, vaid kõik sünnib toimetades ja tuleb töö käigus. Kuna peakokk ei taha olla vaid meeskonna juht, vaid naudib  ise igapäevatööd köögis, ning et loomeprotsess on aeganõudev, siis on  ühe õhtu külaliste arv kahandatud minimaalseks. Elamust pakutakse vaid 16 külalisele ja lisaks söögile on pakkuda ka mugav  voodi, see tähendab, et enamik külalisi jääb kohale hommikuni.

Meie reis sai alguse Stockholmist ja selle asemel, et 600 kilomeetrit mööda Rootsimaad kütta, valisime lennu Trondheimi. Pärast mõnigasi asjaamisi asusime sealt rendiautoga taas Rootsi poole teele. Norras võttis meid vastu  juba kaunis kevadine õhk. Sõit kulges fjordide sinist vett ja mägiste tõusude kõrgusi imetledes. 200 kilomeetri jagu kauneid vaateid ja turvalist teed. Paraku lõppes lõbusõit täpselt Rootsimaa pinnal. Sealt alates kattis maad jää ja lumi. Pärast käänulisi ja libedaid mägiteid jõudsime Jämtlandi. Veel tubli pooltund tiirutamist ja olimegi väikesel külateel, mis Fävikeni suunas juhatas. Viimased meetrid enne sihtkohta jõudmist olid eriti lustlikud. Meie tubli rendiauto rühkis vapralt kuppelmaastikul. Mäe tipus olles vilksatas eemalt korraks punane talumaja, järgmisesel hetkel künkast  alla sõites istusime justkui kausi põhjas ja mööda teed taas üles rühkides hakkas alles mõne minuti järel jälle silma korsnast immitsev suits. 

Rootsipunase talumaja lävel tervitasid meid lõõmavalt kuuma leegiga õueküünlad ja tuldpurskav malmpada. Maja ümbruses ei paistnud hingelistki, kuid pilk köögiaknasse seletas kõik. Köögis kihas ja kees elu. Valgetes ürpides mehikesed askeldasid kõik külg-külje kõrval just selles ruumis. Oli kibekiire hetk, enne etenduse algust. Kaugelt tulnud külalised võttis oma hoole alla suurrätti mähitud Karin.

Karin on siiralt rõõmus meid tervitades, haarab isegi meie kompsud oma kätte (nagu kangele maanaisele kohane) ja kannab need kergel sammul hõljudes maja teisele korrusele. Juhatab  toa kätte, soovitab soojas saunas õhtusöögini jäävat aega sisustada ning saunajookidega janu kustutada. Joogid kõik on hinna sees, vali millist soovid. Sauna-šampanja kõlab kutsuvalt ja sobib alati, isegi ilma leilitamata:) Numbritoad on askeetlikult mugavad. Pehmed padjad ja karunahka imiteerivad karvased tekid katavad öösel külma eest, kuid dušši alla või sauna tuleb lipata üle koridori ja ehkki sealne sisustus on armas ja skandinaavapäraselt  mugav, tuletab jahedus meelde, et tegu on vana talumajaga. Minu esmane üllatus asendub õige pea tõdemusega, et liigsed mugavused isegi tapaksid atmosfääri. Tänapäev on toodud väärikasse maamajja just täpselt õiges annuses, liialdused hakkaksid juba elamust tuimestama.

Õhtusöök algab alati kell seitse ja kogu seltskond koguneb  maja allkorrusel kamina ees. Pakutakse šampanjat ja amukaid. Ümbrus on äärmiselt lihtne, kuid väga hubane. Kaminatule valgus ja ruumi hea valguslahendus loovad meeleolu ja tausta. Teenindus on siiras, sõbralik ja vahetu, tunneme ennast oodatud külalistena, mõnus on olla.

Alustame linaseseemnetest tšipsiga ja jõekarbi tipikastmega. 

Jämtlandi puljong ergutab maitsemeeled ärevile.

Metsik lõhemari serveeritud kuivatatud seaverest tehtud korvikeses, jätab suhu hea soolaka meki.

Juuretisse kastetud ja friteeritud seapea, marineeritud karusmarja ja männisoolaga.

Vinnutatud siga on hea rammus suutäis oma eheda maitsega.

Kolm aastat laagerdunud soolaheeringas, hapukoore ja kuivikutega pakub silmailu ja tõstab tuju.  Suhu rändavad kuldse kalakese kõhust kaks tummist maitsepala.

Edasi juhatakse külalised teisel korrusel asuvasse hämarasse palkseintega restoranisaali.  Ootused on parajalt kõrgele kruvitud ja põnevus kasvab, õhus on hõljumas salapära. Nüüd tajun juba kõigi meeltega, et olen etendusel. Algab kõrgetasemeline toiduteater. “Lavakujundus” on kaaskiskuv,  madalast laest ripuvad alla soolasingid ja kuivatatud ürdipahmakad. Kõik road serveerib peakokk ise ning enne igat käiku räägib pakutavast ning kuidas seda täiusliku naudingu saamiseks sööma peaks. Peakokk on justkui ülempreester ja kõik teised tema kuulekad jüngrid. Meeskonnnas on kokku 10 liiget. Seitse köögis ja kolm saalis. Köögimeeskond on rahvusvaheline. Päevinäinud trepp nagiseb ja krigiseb häälekalt alati, kui preester ja tema jüngrid uut käiku sisse kannavad. Iga pilt ja žest jutustab oma loo, on põnev ja maitsev üheaegselt. Väljapanek käib saalis külaliste silme all ja jõuab paari sammu pärast kliendi suhu, et tekitada seal maitseplahvatusi, rõõmsat äratundmist ja vahel paneb arusaamatusest ka suud maigutama. Kõik küsimused saavad kiire vastuse ja üha uued maitsekooslused astuvad lauale.

Kadakaokstel küpsenud kammkarp on massiivne, tugeva tekstuuriga ja nõretab maitsekast puljongist, lisaks levib saalis meeliülendav aroom ja kerge kadakasuits.

Fävikeni hele mõdu kammkarbi juurde maitseb tummine ja tugevalt happeline.

Järgmisete käikude kaaslasteks pakutakse veini. Kogu õhtusöök klapitatakse kolme veini kaasabil. Alustades Bourgogne’st Paul Pillot juurest, põigates korraks Loire’i  Didier Chaffardon’i  ja jälle tagasi Bourgogne’i Domaine Fourrier’i

Krabi ja põletatud koor, on sametiselt pehme suutäis.

Pošeeritud kammeljas ja päevalilleseemned, kala on kauni tekstuuriga, õrn ja väga puhta maitsega, lisamaitset pakuvad vaid ürtidega rikastatud seemned.

Rooskapsas ja lupiin. Lupiin toidulaul on minu jaoks uus kogemus ja avastus. Maitse jääb diskreetselt tagasihoidlikuks.

Südakarp õllega seevastu pulbitseb kaua keelel.

Odrapannkoogid hapendatud sibulatega on erinevate tekstuuride ja kokkusulavate maitsete kaunis harmoonia.

Kreemised merekarbid, kääritatud kapsas, pihlakas ja kibuvits.

Kõdulehtedega keedetud kartulid ja hea ehe või. Jah, seal kuhja all on peidus pisikesed kartulid, mis maitsevad nagu matkal süües, samas on neis alles kõik varaste karulite maitsenüansid ja kui lisada peale killuke kuldset koorevõid, võib vaid silmad sulgeda ja ohata. Nii lihtne ja nii oma, nii hea.

Vutimunad tuhaga, kuivatatud forelli ja marineeritud saialille kaste.

Puder Jämtlandi teradest ja seemnetest, soolatud või, kääritataud porgandite ja läbi sambla filtreeritud lihapuljongiga. Mõnusalt krõmpsuv ja tummiselt tugev märjuke on sulandunud ühte.

Verileib põdrapuljongi, peki ja sibulatega on tuttava mekiga.

Sealiha hapu kirsiga, lihtsalt sulab suus ja hapu kaste taskaalustab nii kaunilt rohket rasvasust, et siga tundub suisa siidisena.

Kodujuust ja juurviljad juhatavad magusad road sisse, jäädes rahulikuks üleminekuks.

Ternespiim ja mustikad, tuletavad meelde lapsepõlvemaitsed. Jäätunud koores on pehme sisu ja metsamarja magus maitse.

Kääritatud pohlad ja jäätunud mustikad on tugevad ja külmad ampsud, mis puhastavad ära suu ja maitsmeeled.

Suhkrusiirupis hoitud munarebu männikoore puru kuusevõrsejäätisega, pakub silamailu ja keelekosutust, intriigi ja tuttavat maitset.

Hapupiima sorbett, vaarikamoos ja vahustatud pardimunad, maheda vahuse pinna alt kerkib välja marjane magus maitse, mis seob koosluse muinasjutusarnaseks.

Viimase magustoidu serveerimise järel saab Peeter ka mahti tulla meid tervitama. Muidugi on tema esimesed küsimused meie muljete kohta ja veel üritab ta välja uurida meie favoriiti. Peame tunnistama, et preemiate jagamise osas vajame järelemõtlemisaega. Täna, tagantjärele vaadates arvan, et ma ei kisuks ühtegi etteastet teistest välja. Kui just peab pjedestaali koha täitma, siis paigutaksin sinna troonile hoopis Fävikeni  VÕI. Kõik muu on nii harmooniline ja just sellise järjepidevuses, kus iga uus maitsenüanss täiendab eelmist.  Peeter ise on oma elu-olu ja tööga Rootsimaal silmähtavalt rahul, sest on põnev ja uudne. Mees on õnnelik ja rahulolev, et saab pühenduda toiduvalmistamisele ja seda motiveerivas keskonnas ning ülitugeva rahvusvahelise tiimiga koos. Vähetähts pole ka see, et pere on samuti kaasas, rahul ja õnnelik. Ehkki perega koosolemise aega peab hästi planeerima, sest tööpäevad on siin pikad ja reeglina lõpevad alles peale südaööd, ning pühapäeval, mil restoran on küll suletud, tegelb meeskond arendustööga. Igal liikmel on pidevalt käsil mingi projekt, mida ta siis korra kuus tiimile esitleb ja tutvustab oma edusamme. Koos arutatksegi puhkepäviti nendel teemadel. 

Magustoitude rivi lõppedes suundub seltskond taas alla kaminaruumi, kus on igale laudkonnale kaetud oma nurgake, et peale vägevat söömaaega maitsed ja muljed kokku võtta. Muidugi pakutakse veel krõbistamistki mediteerimise juurde. 

Petit four’e oli varutud lausa kastitäis. Puidust kast  sisaldas mini-lihapirukat, vaarikasorbetti, angervaksa karamelli, kuivatatud marju, päevalilleseemne nouga’t, kristalliseeritud mee ja mesilasvahaga aniisiseemneid, suitsutatud iirist, männivaiku, mille ülesandeks oli lõpetuseks sööja hambad taas puhtaks saada.

Taimeteede valikus oli raske orienteeruda, õnneks olid soovitused kiired ja klaasist  kannukesed täitusid  peagi tervendavate ürtide ja aurava veega.

Ikka veel on külalistele varuks üllatusi. Õhtu viimane pala oli peidus pisikeses metallist karbis. Lõpuakordi pakkus  kääritatud nuusktubakas. Proovisin ära, aga ega ma tast õiget sotti ei saanudki, pean vist veel harjutama:)

Peab tõdema, et maitsepillerkaar oli vägev ja tempo taas kiire, nagu seda juba Nomaski kogesin. Tempo hoidmine on köögimeeskonnal lausa minutilise täpsusega paika treenitud, et mitte klienti igaveseks laua taha naelutada. Sarnaselt Nomaga on ka Fävikenis ausse tõstetud ehe Põhjamaine toit ja vanad head toiduvalmistamise tehnikad ja tavad, kuid seal kauges nurgas on ring veelgi kitsamaks tõmmatud. Kõik on veelgi lokaalsem ja privaatsem. Rõhutatud rustikaalsuse taustal joonistub hästi välja ka värske pilk ja lisatud elegants. Tekib sarnane tunne nagu pärast õnnestunud teatrietendust tahaks nähtu üle arutleda. Pakutud toiduetendus annab kõvasti ainet, et mõtiskleda selle nn. tõelise toidu olemuse üle. 

Õnneks on veelkord võimalus tunnetada maja filosoofiat hommikusöögil. Kanamunad, paks jogurt, puder, suitsukalamääre, pasteet ja või. Selle või krooniks kohe Fävikeni kuningaks, milline värv, tekstuur ja maitse. No on eriline paik ja tasub pikk reis ette võtta.  Iga kilomeeter saab pärjatud tuhandete elamusekildudega ja kroonitud meeliülendava etendusega toiduteemal. Seda enam, et Fäviken on nüüd Rootsis restoran number kaks ja Peeter ootab.