Kihnus

Kihnlastõ süemine ond ikka oln maesõmarahva omast teissmuõdi, on kirjas  Kihnu kokaraamatus. 19 sajandi lõpus kasvatati isegi kartulit veel Kihnus üsna vähe. Tähtsamaks toiduks oli  rukkijahu, mida söödi leivana, pudruna, supina. Liha oli toidulaual üsna harva. Kala ja hülgeliha leidus  sagedamini. Hiljem on kihnlased ise arvanud, et tol ajal viletsa ning ühekülgse toidu tõttu esines tihti kondinõrkust. Tänapäeval on Kihnus noortel naistel teada kõik  moodsad söömisharjumused, retseptid, toidulisandid ja katsetatkse ka moodsate dieetidega, et mitte ülemäära kosuda. Peenemad lauanõud ja köögikombainid ning  mõnel pool nõudepesumasinadki saanud köögi lahutamatuks osaks ning kondinõrkusest pole jälgegi. 

Kuid vaatamata kõigele uuele ja tänapäevasele on Kihnus siiski säilinud küllaga  sadu aastaid juurdunud kombeid ja tavasid. Üks sellistest on kindlad toidud nädalapäevadel ja pühade söögid. Isegi Kihnu koolil on lastevanemate nõudmisel oma aiamaa, kus kasvatatkse  lastele köögivilja ja tehakse hoidised ning  kogutakse talvevaru. Aimaa toimetustel löövad kaasa ka koolilapsed ja kihnlased peavad tähtsaks laste tervislikku ning kodust toitu koolisööklas. Kihnu kuulsatest pulmakommetest ja traditsioonidest on vist igaüks miskit kuulnud. Kuidas kihnalsed aga Jaanipäeva veedavad õnnestus seekord oma silmaga näha ja suuga proovida. Mekkida saime Uiõ-Matu perenaise Mare panniga liha ja soolaräimi. Selgus, et kihnlased armastavad samale taldrikule tõsta nii kala kui liha.Retseptid on Kihnu kokaraamatust.

Räämed-õonad või kalaõonad

600 g suõlaräimi

10 -15 kessmist kartult

Kuõrõga kartulid panna kiemä, kieta rõhkjaks, siis panna piäle liotõt räämed, kietä viel 10 minutit ning valada vesi piält ää. Kõrva tehä panniga liha.

Panniliha või panniga liha

300 g suõlapekki

1 kessmine sjõbul

Liotõt suolapekk lõega tükkeks ning prae panni piäl mõlõmalt puõlt pruunis, siis panõ juurõ ratastõks lõegat sjõbul ning prae viel minut aega.

Kihnu sai e Saiapull

Kihnus tehakse ka tänapäeval kõikides peredes laupast, see tähendab koristatakse toad, käiakse saunas ja küpsetatakse saia või siis nagu nad ise ütlevad koristassõ uõnõda ää, käuässe saunõs ning toad ond saiaküpsetämise aisu täüs.

Sai on kuldkollane, pehme, rammus ja meenutab veidi keeksi. Isegi saare külalistel õnnestub rattaga külapoodi vurades mõnikord ahjusooja pätsi otsa komistada, mis hea külanaise küpsetamise korrast ülearu ning poodi müügile toodud. Sel hetkel, kui lõikad paksu viilaka kuldkollasest, krõbeda koorikuga pätsist, määrid peale või, mis kohe sulab ja nõrgub sööja sõrmedele, aeg peatub. Peidad otsemaid tahataskusse loosungi, millel oli suurte punaste tähtedega sirgeldatud lubadus loobuda nisujahust. Naudid ilma südametunnistuse piinadeta lihtsat ehtsat kodust maitset. Tunned iga rakuga, kuidas see armas saar on sind enda lummusesse mässinud.

Meie paaripäevase saaretuuri mahlakam osa oli Uiõ-Matu Mare külaisena maitsta Kihnu traditsioonilist sööki ja jooki ning piiluda Mare aardekirstude kaante alla. Neid erkasvärvilisi ja kütkestava neerumustriga pearätte, põllesid ja kangastel kootud körte oleks võinud imetlema jäädagi. Samuti sai selgeks, et Kihnu naiste riietumisel on omad rituaalid ning seelikutriipudel selged sõnumid kanda. Noorest neiust elukogenud naiseks sirgumise tee oma valu ja võluga saab seelikukirjadesse kootud. Esmapilgul sarnased riidetükid muutuvad kõnekaks looks. Naljalt juba pidusse sama seelikuga ei minda ja rätiku voltidel ning põlle kokkulappimise jälgedel on tähtis osa, mida kiivalt jälgitakse.  Erksavärvilisi põllesid ja rätte pärandatkse põlvest põlve, külapoest neid ei leia. Kangad on merelt naasnud mehed kingiks toonud ja kõik seljariided on naiste näputöö. Kangakudumine, õmblemine ja soki- ning kindakudumine on ka tänapäeval iga  perenaise igapäevaste kohustuste lõputus rivis, lisaks põllutööle ja loomapidamisele.  Kuidas nad kõike seda jõuavad jääb natuke ähmaseks.

Korravalve ja kombluspolitsei ülesanded on just saare eakamate naiste kanda. Siin eraldatud maanurgas ei jää ükski tegu ega liigutus märkamata ega ka kommenteerimata. Kui sa külarahva meelejärele olla ei oska on väga kerge põlu alla sattuda. Masaka (loe mandrilt saarele asunu) elu saarel on algul ikka vaevaline, et saarerahvas sind armastama hakkaks, pead ennast aastaid tõestama. Päris omaks aga ikka ei tunnistata.

Saarel kohtab ratta või motika seljas ringi kihutavaid naisterahvaid. Seljas erksavärviline kört, mis voolib naise voolujooneliselt liivakellakujuliseks iludusteks. Need on naised kelle põsed õhetavad, suud naerda lõkerdavad ja silmad sädemeid pilluvad. Mehepojad, tõsi jäävad pisut varju või  on enamasti pildilt kõrval, noh ilmselt merel. Kihnlased hoiavad kokku ja armastavad pidupäevi. Iga peo juurde kuulub  laul, tants ja pillimäng. Ka siin annavad tooni naised, kes keerutavad enamasti omavahel ning laulavad heleda häälega. 

Paljude aastate jooksul on Kihnu mehed veetnud suure osa ajast merel ja jätnud saare asjad naiste ajada. Kihnu naistest on saanud saare käsitööd, tantse, mänge ja muusikat sisaldava kultuuripärandi kaitsjad ning edasikandjad ja tulihingelised võitlejad. Kunagisest hülgeküttide ja kalurite saarest on tänaseks saanud kultuuriliselt mitmekihiline ja tugevalt matriarhaalne ühiskond.

Kama cotta

Nii nüüd on küll viimane hetk kotid, kompsud, pannid ja potid kokku pakkida ja linnast pageda.  Vastu aasta valgeimale  ööle. Tantsima heinamaale, valgust püüdma põldudele ja vetele, nuusutama metsa ja unistama aasale. 

Tegelikult oleks juba ammu minema sättinud, kuid alati hoiavad mingid näiliselt tähtsad tegemised viimse hetkeni paigal ja siis, kui pagemiseks läheb ununevad mõned olulised detailid. Nagu näiteks see, et pikal  valgel ööl võib unistamiste vahel tabada vastupandamatu magusaisu. Kõigi nende tossavate grillahjude kiuste. Selleks, et mitte unelmate pidusööki kihva keerata, peaks veel enne teele tormamist köögis mõned ettevalmistused tegema. Panna cotta valmistamine on imelihtne ja kui see valada väikestesse kaanega suletavatesse purgikestesse on seda hõlbus metsa ja maale kaasa pakkida. Aga Jaanipäeva panna cottale passiks ka kama juurde ripudada, siis saab sellest maiusest juba sedasorti roog, mis kõlab  päevakohaselt. Enne maiustamist jääb üle veel loota, et pidupaigas on käeulatuses paar metsmaasikat, millega rooga väärtustada. Ettenägelikumad ja murelikumad peaksid siiski purgikese rabarbrimoosi ühes haarama.

Kama cotta

300 ml rõõska koort (35%)

300 ml keefiri

4 sl suhkrut

näpuotsatäis soola

1 tl vanilliekstrakti või vanillisuhkrut

3 sl kamajahu

2 sl värskelt pressitud sidrunimahla

3 želatiini lehte või (2 tl želatiinipulbrit + 6 tl külma vett)

Pane želatiinilehed või -pulber külma veega 5 minutiks likku. 

Pane potti koor, suhkur, sool ja kuumuta segades, kuni suhkur on sulanud, aga ära keema lase! Tõsta kõrvale ja jäta jahtuma.

Pigista želatiinist üleliigne vesi välja. Pane sidrunimahl potti ja kuumuta keemiseni, võta pott tulelt ja lisa kuivaks pigistatud želatiinilehed. Sega, kuni želatiin on lahustunud. 

Kui kasutad želatiinipulbrit, siis sulata see veevannil segades, ära lase keema!!

Vala želatiin ettevaatlikult ja pidevalt segades peene joana kooresegu hulka. Lisa keefir ja vanillikaunapasta ja kamajahu, sega ühtlaseks. Jaota segu  vormide vahel ära ja tõsta vähemalt 4 tunniks (või ööks) külmkappi tarretuma.

Rabarberimoos

300 g rabarberit 

50 g  moosisuhkrut

Tükelda rabarber ühesuurusteks ribadeks, pane potti ja lisa suhkur. Kuumuta kuni hakkab vedelikku eralduma, sega. Kuumuta umbes 5 minutit, kuni rabarber pehmeneb, kuid säilitab ikka veel oma kuju.

Tõsta tardunud magustoidule.

Rabarbrilimps

Vahest on rabarbrit liiga palju käes ja kooki teha pole aega. Minu lemmik rabarbrilimps valmib nii lihtsalt, et seda jõuab teha isegi siis, kui tuhat tulist kurja kannul kihutavad. Rabarbri ja suhkru kogused on alati erinevad ja maitset saab timmida magusama ja hapukama poole kaldu, just nii nagu tuju on. Mulle meeldib see hapukam, aga ikka ainult selle pärast, et tuju on suvel nagunii hea ja liiga palju magusat koos läheks juba läilaks:)

Mida roosamad rabarbrivarred  on, seda  imelisem  värv joogile saab. NB! rabarbri koorimisega ära küll vaeva näe, see lisab värvi, sest mõnel varrel ongi ainult koored punased. 

1 kg rabarbrivarsi

100 g suhkrut

2 l keeva vett

Haki rabarber viiludeks. Pane kannu, lisa juurde suhkur ja vala peale kuum vesi. Lase jahtuda ja tõsta külmkappi. Lase tõmmata mõned tunnid kuni üleöö ja vala jook läbi sõela pudelisse. Mullijoogi saad, kui lahjendad saadud segu karboniseeritud veega. Juurde võib lisada piparmündilehti ja laimi viilusid ja kindlasti peoga jääkuubikuid. Valmis jook joo ära paari päeva jooksul, säilitamiseks see ei sobi.

Haapsalus

Haapsalu on uus Pärnu! Ei, pigem las ta jääb ikka selleks imearmsaks väikeseks linnakeseks, oma kitsaste tänavate, miniatuurse raekoja ja kauni puitarhitektuuri ning väljapeetud stiiliga, justkui killuke teisest ajastust. Oluliseks lääneranniku kuurortlinnaks, mis on  kuulus sooja merevee ja tervistava muda poolest. Aafrika rand, Tšaikovski pink, vana rongijaam, pitsilised imesallid ja Valge Daam on Haapsalu lahutamatud osad. Niisamuti nagu Augustibluus ja nüüd juba mitu head aastat ka Itaalia veinifestival ning joogalaager. 

Mulle meeldib see linn igal ajal ja ilma igasuguste festivalideta, aga kohalikud armastavad, kui mõni sündmus linnakese korraks kihama lööb, et pärast seda vaikelus edasi mediteerida ja kuuldut-nähtut sügavamale talletada. Õnneks pole  märgata olnud, et see melu seal liigsuureks paisuks. Niisama elegantne oli see ka viimase veinipeo ajal. Juba reede õhtuks olid mitmed nautlejad kohad sisse võtnud verandadel, mekkisid hüva jooki, kuulasid asjatundjate soovitusi ja maitsesid kohvikute peenemaid pipstükke. Veinijutud ja -söögid on Haapsalus tiba teistsugused, vahetumad ja personaalsemad, kui pealinnas. Veidi ülemeelik meeleolu ergutab linna, kui heledas suveriides härrad ja prouad, preilid ja noorsandid  laupäevasel kesklõunal promenaadil patseerivad. Naerda lõkerdavad ja itaalia lüüriliste laulukeste taktis puusa hööritavad. Möödudes tervituseks kaabut kergitavad ja veine omavahel  võrdlevad ja kirglikud debatid oma lemmikute kasuks maha peavad. See pole üldse Pärnu moodi, pole ka Veneetsia, mis korraks pähe turgatab, see on meie oma, ainus, ilusarmas Haapsalu.