"The island of Rhodes opend like a flower from the watery depths,
child of Aphrodite, Goddess of Love,
and then became the bride of the Sun."
Pindar
Kodust kaugele, Kreeka saarele päikesejahile ajas põhjamaine päikespuudus, mis muu. Kui
talvest vaevatud keha loodetud päikese asemel järjekordselt lumehunnikutega silmitsi peab seisma ei aita muud, kui istuda lennukisse ja tõusat kõrgemale, et päikese olemasolus veenduda. Kui aega on napp nädal ja kaugele matkata ei jõua, sobib Helsingist nelja lennutunni kaugusel asuv suvitussaar Rhodos (Ρόδος) päikesekummardaja kevadturgutuseks. Teatavasti võivad meesolevused päikesereisi sootuks ära rikkuda lõputu kuuma päikese kritiseerimisega. Seepärast ei hakanud me tütrega riskima, viskasime bikiinid ja plätud kohvrisse ja tegime kiirelt minekut. Jättes oma meespere neile meelepärasema tegevuse juurde.
Rhodos on Kreeka saarte seas suuruselt neljas Egeuse mere kaguosas paiknev 78 km pikk ja 38 km lai saar. Saarel on üks linn. Pealinn Rhodos saare põhjatipus on üks meeldejäävamaid paiku tänu silmapaistvalt hästi säilinud keskaegsele vanalinnale, mis rajati 14.-16.saj. Lisaks on saarel 44 erilmelist küla. Vihmavaene periood kestab maist septembrini. Juba arilli lõpus tõuseb temperatuur sellel päikesesaarel 20 kraadini ja puhkajad hakkavad saabuma. Päev enne meie kohalejõudmist on saart räsinud väiksemat sorti torm, seda aga ainult selleks, et õhk klaariks puhuda.
Hotelli jõudes imetlesime kena vaadet azuursinist merd, kaljuseinana merest kõrguva ranniku siluetiga taamal. Olime oma valikuga rohkem kui rahul, noogutasime vandeseltslaslikult ja läksime kleite sirgeks soputama. Ainus asi, mis ärevaks tegi oli tühjus. Kogu hotelli lopsakas aias ega basseinide ääres ei olnud näha liikumas inimesi, ei ainsatki hingelist. Hiljem selgus, et tuumasõja järgse mulje tekkepõhjus oli hotelli esimene tööpäev alanud hooajal. Meie olimegi ühed esimesed külalised. Kohanesime hotelliga kiirelt ja hakkasime seda üsna suurt kompleksi pidama suisa enda omaks. Nautisime lahket ja rõõmsat teenindust. Kõik teenindajad, ja neid oli meie käsutusest ohtralt, olid värskelt väljapuhanud olemisega ja nautisid oma külaliste soovide lugemist no peaaegu, et silmist. Iga järgnev päev tõi külalisi vähehaaval juurde. Kummalisel kombel asendus esialgne inimtühjusest tulenev hämmastus hoopis millegi inimpõlguse sarnasega. Tabasin ennast paaril korral mõttelt, et iga uus hotelli elanik, justkui tungiks minu territooriumile. Mõistagi polnud see minu otsustada, kes saab tulla, kes jääda ja nii ma leppisin suurhotellile omase järkjärgult suureneva rahvaste paabliga, mis õnneks nädala jooksul täismõõtmeid ei omandanudki. Kujutan elavalt ette, et hooaja kõrgperioodil juulis- augustis, see hotell vaatamata heale tasemele, mugavatele ruumikatele tubadele, mitmele restoranile ja üsna hästi hajutatud alale mingi superkoht enam vist pole. Hetkel oli kõik kaunis, mida silm haaras ja meel tundis.
Elasime saarel päikese järgi. Nautisime pilvitut taevast ja kuuma päikest, kastes ennas jahutuseks kristallselgesse merre, mis minu suureks üllatuseks oli täiesti ujutav juba nüüd aprillis. Kreeka merevesi on Euroopa puhtaim. Päike ise tuli meile ka siis appi, kui kehakuumutamisega liiale olime läinud. Paar poolpilvist päeva olid sätitud just selleks, et rentida auto ja uudistada saare teist kallast ning piiluda sisemaa küladesse.
Tõsi, varem pole ma reisidel autorendiga ise jahmerdanud. Tavaliselt olen reisil prantsatanud juhi kõrvalistmele ja lasknud ennast sõidutada. Kogu asjaajamise ja juhtimise olen jätnud südamerahuga oma kalli kaasa kaela. Isegi mossitanud olen, kui autojuht palub kaarti jälgida. Õnneks saab selle kohustuse ka juba ammu toimeka Tomtomi kaela veeretada, mis teeb ka minust parema reisikaaslase. Nüüd läksin siis vabatahtlikult autorendiga kaupa tegema, sest kui keeruline see ikka olla saab. Kui päris aus olla, ei jaksa isegi minusugune üsna hästi treenitud päikesekummardaja lõputult lebotada. Autorendi ametnikult nõudsin esialgu GPS-iga ja automaatkastiga autot. Seepeale naerdi mind muidugi välja. Saarel on üldse ainult kaks teed, seega, kui esimene pärale ei vii, saab ju teisel suunal õnne proovida. GPS-iga auto kohaletoomine oleks võtnud mitu päeva aega ja automaatkastiga autod olid selleks hetkeks kõik sõidus. Istusin siis pisikese Peugeoti rooli ja hakkasin meelde tuletama, milleks see kolmas pedal hea oli. Pagan, kui kiiresti lähevad ikka asjad meelest. Öeldakse küll, et kui oskad jalgrattaga sõita, siis seda enam ei unusta, aga autoga on ikka teine lugu. Õnneks istus mu kõrval värske autokooli kasvandik, kes mind julgustas ja nautis tuntavalt oma positsiooni sõiduõpetaja rollis.
Väriseva jalaga siduripedaali tallamisest hoolimata jõudsime õnnelikult idarannikule imekenasse Lindose külla, kus jalutasime iidse Akropoli varemetel, mis paikneb 116 m kõrgusel kaljul. Puhkasime jalga maalilse valge külakese katuseterassi kohvikus. Lasime hea maitsta kalmaaridel ja kosutasime jahutava frappe' ga.
Teele jäi veel hulganisti eri-ilmelisi randu, enamik neist inimtühjad ja suuremad kohad unerammestuses igavlevalt külaliste ootel, kes umbes nädala pärast peaksid viimsegi nurga ja tooli täitma. Hetkel oli see kõik vaid meie päralt.
Järgmisel korral, kui meie ette kerkis autovajadus soosis keegi Kreeka jumalatest (kes iganes neist transpordi eest vastutas) minu päeva ja automaatkastiga auto lasi pingevabamalt ümbrust nautida.
Sõidusihiks olid tookord saare sisekülad. Idüllilised, rahus tukkuvad, maalisliste kiviklibuliste mägede, lopsakate orgude, hurmavalt lõhnavate õite ja külluslike apelsiniaedadega. Ja muidugi meeletud kaunid oliivisalud. Ahmisin seda hõngu endasse, nii palju kui mahtus.Tegime peatuse 7 allika ristumiskohas. Ronisime silte jälgides konarlikul metsarajal vaevaliselt ülespoole, lootusega nõidusliku allikani jõuda. Pea kohal sumises kurjakuulutav mesilaseparv ja põõsastes sahistasid sisalikud. Allikani jõudes osutus see siiski pisikeseks tilkuvaks nireks. Ronimisest kangeks jäänud selga sirgu ajades märkasin oma jalge eest tuttavaid rohelisi puhmaid, millega kogu metsaalune kaetud oli. Murdsin oksa ja nuusutasin, tuttav lõhn kinnitas mu oletuse, see oli salvei ja seda oli kogu metsalune täis, nii kaugele kui silm ulatus. Kõik oli säravalt roheline ja lõhnas müstiliselt. Salveimetsa polnud ma varem sattunud. Olin nii uimastatud salvei aroomist, et ei pööranud tähelepanu põõsast kostvale sahinale ja prakstustele. Alles siis, kui Hanna osutas kivil kükitavale kopsakale ja krokodilli-olemisega sisalikule pistsin kisama. Mu asjalik laps soovitas mul suu kinni hoida ja pigem fotoka järgi haarata. Hammustasin keelde ja õlgu võdistades õngitsesin fotoka välja. See oli juba mitmes kord reisi jooksul imestada, et kuidas see nii on seatud, et lapsed kasvavad meist asjalikumaks ja targemaks.
Olen siin nüüd lobisenud maast ja ilmast, aga toidublogi põhiteemani pole veel jõudnudgi. Põhjuseks on puhkusesaare olemus. Rhodos on suurele turistikohale omaselt painutanud ennast keskmise turisti meele järgi. Selleks, et murda läbi ilmetutest ja isukupäratute restoranide rägastikust peab kõvasti eeltööd tegema või parajalt õnne olema. Eeltööd raskendab see, et usaldusväärsemad allikad Rhodose toidukohtade arvustusi ei paku. Tripadvisorit siinkohal väga usaldada ei saa, kuid mingi suuna see siiski pakub. Nälga me kannatama ei pidanud, kuid all-inclusive on minu jaoks sama hirmutav, kui hullulehmatõbi.
Randadest eemal mägitavernides on tempo aeglane ja toit kordades maitsvam. Saare parima lõuna sõin väikeses peretavernis, kus ema ja poeg koos askeldasid. Dolamdakiad koos maitseka tzatziki’ga olid maitsvat mahlakad ja teenindus külalislahke ning südamlik. Muidugi ei saa Kreekas üle ega ümber Kreeka salatist, moussakast, oliividest, tapenadest ja fetajuustust. Pastiitsio’st sai Hanna lemmikroog. Kalmaarid ja kaheksajalad kuulusid ka meie menüüse. Õnnestus ka värske kala grillilt saada, kuid selle kala grillija polnud kahjuks väga südamega asja juures olnud.
Kreeklased armastavad väga maiustusi ning küpsetisi. Enamasti on need tulimagusad. Kohalikust pagaritöökojast haaratud soojad pirukad feta ja tapenadega tegid siiski magusale kraamile silmad ette. Uhked šokolaadikoogid rõõmustasid minu armsat šokohoolikut ikka ja jälle. Pealinnas boutique'de läheduses on mitmeid moodsa interjööriga moekohvikuid. Enamasti lobisevad elavalt žestikuleerivad kreeklased seal frappe ehk jääkohvi tassi taga ja kisuvad suitsu suitsu järel. Jah, mitmeski kohvikus on suitsetamine lubatud ja need alad on puupüsti täis, samas kohvikus suitsuvabas alas aga kundesid enamasti pole.
Nädala lõpuks olid mu päikesepatareid laetud ja usun, et soojust ja valgust jätkub nüüd kauaks. Võtsin seda kotiga kaasa ja lasin siin lahti:) Tühja sest, et see pagasi raskemaks tegi, kui lubatud ning lennukompanii kasseris kojusõiduks kopsaka lisaraha. Rhodos sai põhjalikult läbi uuritud ja ülejäänud 700 Kreeka saart ootavad avastamist, see oli alles kolmas Kreeka saar minu mälestuste pagasisse.