Muru purud

Muru on restoran Helsingis. Tegu pole siiski mingi rohusööjate paigaga, soome keeles tähendab muru hoopiski puru või raasukest. Restoran on nimele vastavalt väike ja koduselt hubane, vaid õhtusöögiks avatud paik. Oi, kui vähe on selliseid kohti, kus kohe uksest sisse astudes tunned iga ihukarvaga, et siia sa kuulud. Helsingi-suuruses linnas on aga palju neid, kes samamoodi tunnevad, sest tänavalt sissejalutades vaba lauada saada suurt lootust pole. See-eest on neil mugav online broneerimisüsteem ja meil vedas. Oli meeles paar päeva enne Helsingisse minekut broneering teha ja saime selle õhtu viimase kahese laua, küll ainult kella viieks õhtul. Esmalt tundus küll veidi varajane aeg õhtustamiseks, kuid uudishimu oli piisavalt suur, et päevakava õhtusöögi järgi sobitada.

Niisiis Murus on kõik pisike. Ruum ja menüü, aga iga puru saab taldrikult kokku kraabitud ning iga detail ruumis räägib kõneka loo.
Baari kohal mustal tahvlil kirja pandud nimed annavad teada, kes täna köögis ja saalis sinu õhtu õnnestumiseks oma panuse annavad. Teenindus on siin siiras, sõbralik ja asjatundlik. Teenindajaid on väikese 30 kohaga restoranis neli viis. Ruumi muudab mänguliselt põnevaks seinale toetuv redel, mis viib lae all asetsevale poolkorrusele või õigemini laiemale riiulile, kus veinitagavarasid eksponeeritakse. Valgeid linu ja lühtreid ruumis pole, mööbel on lihtne ja väärikalt tagasihoidlik. Samas on üldmulje nii mõnusalt elegantne, kui ka soojalt kodune. Küll aga püüab pilku ruumi kõrgest laest alla rippuv veinipudelitest valgusti.



Menüü vahetub iga päev ja on lühike. Pakutakse 4 käigulist päevamenüüd, millel pole mingit pistsmist päevapakkumisega. Menüü on kokku pandud parimale päeva toorainele toetudes. Samas jäävad sööjatele ka vabad käed, vahetada soovi korral välja mõni käikudest. Alati on võimalik vahetada liha kala vastu või vastupidi. Päevamenüüle lisaks on ka nn. pisike püsimenüü, mis kirjas seinal. Valida võib ka neljakäigulise menüü asemel, kahese või kasvõi viletsa isu korral vaid ühe roa. Mõistagi saab valida toitu koos veiniga või ilma. Menüü juurde on sobitatud ka klaasi kaupa sobivad veinid ning veininõu tasub kuulata, majas töötab Helsingi esisommeljee.





Meie asume uudishimulikult nelja-käigulise menüü kallale, laseme endale kallata ka sobitatud veinid iga roa juurde.
Kruvime niigi tekkinud isu esmalt cavaga suuremaks ja krõbistame juurde sooja leiba, mis paberkotis lauanurgale poetatakse. Pudelivett restoran ei paku, tuuakse filtreeritud kraanivett. Mullivee sõprade rõõmuks on osa veest siinsamas köögis kihisema aetud.



Ehkki ma olen sedasorti veidrik, kes peab oma toite vahetpidamata fotokaga jäädvustama, juhtub minuga aegajalt ka seda, et olen taldrikutäiest nii lummatud, et unustan kaamera järgi haarata. Nii läks ka seekord. Nutt oli kurgus, kui viimseid palu taldrikult korjates tardusin, et ma olin ilma pilti tegemata kõik nahka pannud.

Minu tähelepanu kuulus jäägitult pardirinna pastramile, kitsejuustukreemile, röstitud peedile ja magusale siirupisele kastmele, millele ma kohe kahvliga kallale asusin. Pastrami tähendab liha valmistusviisi, mida enamasti kasutatakse loomaliha puhul, kuid maailm areneb ja laieneb. Siinkohal oli pardifilee esmalt maitsestatud ürtidega ja seejärel kergelt külmsuitsutatud. Õhukesed punerdavad lihaviilud olid pehme suitsumaitsega, mis lasi pardiliha iseloomulikul maitsel siiski jõuliselt särada. Lisandid moodustasid imelise ansambli ja iga puru sai kokku korjatud. Pildi sain naaberlaua kohale kummardudes.




Metsik siig (kelner toonitas seda korduvalt, et see pole mingi kasvatuse kala), maapirnisalati ja trühvliga maitsestatud
kaste sobitus olivaliselt juurde pakudud Riesling’uga, mis oli tuntavalt petrooline. Olin lummatud, kuigi ma pole suur Rieslingí
austaja.



Maitsesime ka põhjpõdra muredaks küpsenud külge tüümianiga maitsestatud béarnaise kastme, läätsede ja juurviljadega.



Juustutaldrikul ilutses punahallitusjuust ja toffe-maitseline kauaküpsenud gouda, seltsiks hapukas kirsi tšatni.



Magustoidu oli kokad nimetanud vaeseteks rüütliteks. Krõbedaks röstitud kohapeal küpsetatud brioš, karameliseeritud ananass, marjad ja sidrunheina jäätis.



Murus ausatakse hooajalist ja võimalusel kodumaist ning väiketootjatelt pärit toorainet. Toiduvalmistamise tehnikad on rahvusvahelised, nii nagu kogu meeskondki. Tõsi, nende soomekeele oskus on lihvitud niivõrd perfektseks, et välismaalasteks neid küll ei pea. Vaid väike keelevääratus paljastab päritolu. Kui kelner lubab, et tulemas on murulaugujäätis tõusevad minu kulmud juuksepiirini, kuid kohe saan oma näolihased lõdvestada, kui kelnerile meenub hetke pärast sõna sidrunhein. Nojah, soome keeles ruohosipuli (murulauk) ja sitruunaruoho (sidrunhein) on sarnased küll:)

Viimne kui puru sai hoolega kokku kraabitud ja ilmse mõnuga nahka pistetud. Oli üks viimase aja meeldejäävamaid restoranielamusi. Ootan juba, et pääseks üle kontrollima.