Väike nädalalõpu reis Peipsi äärde tekitas huvi ja isu kevad-suvel kant põhjalikumalt ette võtta. Seekord sai vaid veidi Nina külas nuusutatud. Ööbimiseks valisime Külalistemaja Nina Kordoni. Määravaks sai asjaolu, et siin saab kohaliku toitu maitsta. Põhumajad olid samuti atraktiivne ja huvipakkuv ööbimispaik, kuid seal tuleb kehakinnituse eest ise hoolt kanda. Meie kindel soov oli proovida kohalikku toitu. Nina Kordonis saime kaubale ja Irina, lahke noor naine, tuli lausa meie pärast kööki askeldama. Oli juba varem alustanud keedusuhkru keetmist ja teinud sibula-seenepiruka. Maitsta saime veel Peipsi koha koorekastmes ja paksu rosinakiselli uhke koorevahuga.
Toiduvalmistamine ja retseptivaramau on Irinal 80 aastaselt vanaemalt pärit. Vana naine on kogu perekonna keskpunkt, kes kindlakäeliselt juhib ja suunab nooremate elu ja arenguid, selgus vestlusest Irinaga. Irina ise jälle usin kuulaja ja järgitegija, samas innukas tutvustama oma küla toiduvalmistamist kaugemalt tulijatelegi. Kui on soovi, saab tellida siinsamas kooskokkamise Irinaga. Seekord lasime Irinal end poputada ja nautisime küünlavalgel maitsvat einet, kuni Läti kalamehed saabusid, pooliku viinapudeli ja vorstid külmkapist haarasid ning keha kinnitama asusid. Külalistemaja täidab ühtviisi lahkelt kõigi soovid.
Vana kordon on saanud uue hingamise. Muidu lakoonilises sisekujunduses toretseb märkimisväärne hulk antiikmööblit. Hinnasildid mööbliesemete küljes räägivad sellest, et mööbel on siin ajutiselt. Kui mõni kapp või diivan hakkab niivõrd meeldima, et seda endale koju igatsete, pole probleemi. Ettevõtlikud omanikud tegelevad paraleelselt mitme-setme asjaga ja antiigiäriga muu hulgas. Samas muudavad hingega asjad kõleda kordoni hubasemaks ehki vastuolu interjööris püsib. Tuba on aga kena soe ja voodid mugavad, nii et uni maitseb siin, justkui maailmaserval, magus.
Hommikusöögil kohtume perenaisega, kes meile elust-olust kiire ülevaate annab ja juba ta läinud ongi, tuhat toimetust hoiavad ka puhkepäeval rakkes. Külavahel jalutades inimesi ei kohta, isegi koera haukumist pole kuulda. Vaikus ja pimestav lume- ja päikesevalgus. Kirikukupli peegeldus, mis eredas päikesevalguses paneb silmi kisitama. Vaikus ja rahu, vaid varesed hüpplevad surnuaia ristidel ja annavad valju kraaksatusega märku, kes on siin peremees. Siiski on kõik hoovid ja nurgad täis pargitud mootorsõidukeid lähemalt ja kaugelt. Jääkaane all uinuv Peipsi on kalamehi täis. Nii, kaugele, kui silm seletab on näha musti täppe laiuval järvejääl. Kalamehed istuvad kannatlikult saagi ootel. Ja tundub, et kala näkkab.
Alatskivi toretsevale lossifasaadile saame heita vaid kiire pilgu silmanurgast ja tuleb juba asuda teele.
Selge on see, et tagsitee Peipsi äärde tuleb peagi uuesti ette võtta. Sibulatee- üks piirkond kaks rahvust, kolm kultuuri, nõuab pikemat tuuritamist.
Olen selle kandi jalgrattaga läbi sõitnud, mina arvates parim liikumisvahend seal, piisavalt kiire et palju näha, piisavalt aeglane et millestki mööda ei tormaks.
ReplyDeleteVõrreldes suvega on seal praegu tõeline talvine idülliline vaikelu. Lumi ja päike:).
ReplyDeleteÜht põnevamat värvidemängu, mis täidab südame pühalikkusega, kohtab muide Ninas õigeusu kirikus. Tuleb vaid see pühapäev välja peilida, kui teenistus toimub ja kirik on lahti. Valgus ja päikesekiired, mis tulevad tambuuri akendest (kaarjad aknad sibulkupli all) ja langevad diagonaalis üle puna-kuldse ikonostaasi, annavad vapustava elamuse.
Muidugi, jalgratas, Profa! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud, aga jätan meelde.
ReplyDeleteAh, Ülle, selle värvidemängu eest annaks pool kuningriiki! Ehk õnnestub kunag näha, tänud vihje eest!
Ma olen sel talvel vaid korra saanud Peipsi äärde... sel nädalavahetusel lähen Prantsuse sõpradega. Tõeliselt hea meel on, et see kant areneb- aeglaselt, aga ikkagi on jub aka turistil seal olla ja süüa...
ReplyDeleteKristel
Jah, Kristel, tasapisi toimub avanemine, kuigi rohkem oodatakse ka sealkandis suvepäevalisi, kui paarikaupa seiklevat turisti.
ReplyDelete