Mitte just tihti ei alusta ma oma hommikut vahuveini ja suupistetega. Mitte kunagi enne pole ma seda teinud 50 m kõrgusel maapinnast. Kaunil juunihommikul just nii läks.
Kuuldes taevarestorani linnatulekust jäid minu esimesed emotsioonid jäiselt jahedaks. Kutse saabudes oli minu algne mõte lausa loobuda. Karuselle ja teisi lõbustuspargi atraktsioone pole ma isegi lapsena väga armastanud. Seega ründasid esimesena mõtted, mis kõik võib minuga juhtuda, kui luban end kõrgustese vinnata ja kas ma ülepea seal suurest hirmust midagi neelata suudan.
Uudishimu oli siiski hirmust suurem ja peagi kinnitati rihmad ning tõste võis alata. Kõik oli põnevam, kui oskasin arvata. Sabinat ja ärevust maandati taevases lauas hooletu lõõpimisega. Kerge erutus asendus aga üsna pea rahulolutundega, hirmust ei jäänud järele raasugi. Võimas oli seal ülal jalgu kõigutada, aga alla vaatasin siiski vaid vilksamisi. Pilku kaugusesse suunates sai imetleda tuttavaid vaateid, veidi ebahariliku nurga alt. Pildistamine osutus sellises kammitsetud olekus, turvavööga tugevalt tooli külge aheldatuna, kaunis keeruliseks. Ikkagi raatsisin fotoka nupud vaevalt paariks minutiks rahule jätta, siis, kui kahvlit suu juurde tõstsin.
Forelliamps rukkileival, rostbiif karamelliseeritud sibulaga kartulil, kitsejuustukreem punapeedilaastudega ja maasikad mascarpone vahuga olid maitsvad ja sobisid värskesse juunihommikusse suurepäraselt, kuid ausalt öeldes läks kogu „aur“ rohkem ringivaatamisele, maa ja taeva vahel kõlkumisele.
Liiga ruttu tuli maa peale tagasi tulla. Üsna keeruline oli end taas argirutiini sobitada. Oleks tahtnud ikka veel ja veel hõljuda, hõljuda.....
Mõtle, ometi kord said ka sina Mari-Liisile ülevalt alla vaadata :-P (eelviimane pilt!)
ReplyDeleteMa olin ka jahe seni, kuni hilja. Kolmapäeva hommikul tuli isu peale, aga siis ei olnud enam piletipoegagi :-(
Muidugi, Liina, kasutasin võimalust ja suunasin oma terava pilgu sinna kauemaks:), ilma kõrvalise abita on see ju suht lootusetu:D
ReplyDelete...läheb ja ostab endale nüüd kõrge kontsaga kingad. Ja kui selline üritus peaks korduma, sätib ennast üles terrassile, et ka pildile saada:)
ReplyDeleteAga ega vist tõesti sellises olukorras söök endale kuigipalju tähelepanu ei saa. Millest on ju kahju tegelikult, kõik tundub vägagi ahvatlev. Aga elamusena kindlasti suurepärane kogemus!