Põhjaka

Põhjaka mõisaköök on tööle hakanud. Toimekad noorsandid on Põhjaka üles äratanud, tolmust-tahmast puhtaks küürinud ja puhuvad kohale sisse uut hingamist. Maitsev, lihtne ja aus toit on see millega Põhjaka poisid meelitavad ja ikka ja jälle keeravad õuele Tallinn-Tartu trassil kimajad. Koht on sootuks erinev seljanka ja hiinakapsa paikadest, mida tee ääres ohtralt leida võib. Siin tahaks peatuda pikemalt, tunnetada kaugete aegade hõngu ja eelkõige nautida lihtsalt head toitu.


Toit on tõeliselt aus, värskeimast toorainest ja lihtsalt maitsev. Menüüs on vaid mõned nimetused ja need vahetuvad iga päev, ikka vastavalt sellele millist hooajalist ja värsket kraami parasjagu pakutakse.
Maitsesime meiegi sealses õdusas ümbruses värsket krõmpsuvat salatit Nopri talu juustulaastudega. Kuldseks praetud räimi kartulipudruga, kuhu oli sisse segatud mõnus peotäis rohelisi herneid. Nii tavaline ja siiski eriline. Värskekapsasupp noortest köögiviljadest viis keele alla ja maasikad Nopri vahukoorega maitsesid, kui lapsepõlve mälestustest.




Värviliset lainepapist lambikuplid ja nõuka-aegsed
klaasist piimapudelid morsikannudena olid tõeliselt vahvad leiud. Nagu täpid i-l täiustamaks luksuslikku lihtsust mida mõis pakub.
Tüütu Tallinn-Tartu maanteel sõit on saanud juurde väärt „tankimiskoha“. Täidetud saab kõht ja kosutust meel.

Jaanipäev Londonis

Üks täie mõistusega Põhjamaa inimene aasta kõige valgemat ööd juba tähistamata mööda ei lase. Suht kummaline on aga jaanipäeva tähistamine Londonis. Seekord just nii läkski. Jah, lõket me ei teinud ja jaanimardikaid otsima ei läinud ja võib ka öelda, et jaanipäev traditsioonilisel moel jäi seekord üldse vahele. See eest sai maitsta ja tunda suurlinna rütmi , sära ja tüütustki. Imetleda City klaasist kõrghooneid ja nende vahel sebivaid musta riietatud ametnike, kui töökat sipelgate armeed. Moodsa arhitektuuri pärlid Richard Rogersi projekteeritud Lloydsi panga hoone ja arhitekt Norman Fosteri loodud Gherkin sundisid pead kaua kuklas hoidma, et talletada suurepäraste vormide mängu.



Süüa Spitalfieldsi turul ehtne Inglise hommikusöök, mis oli rasvane ja tugev keretäis. Õige English Breakfast sisaldab praetud muna, praetud ja pooeks lõigatud tomatit, praetud šampinjone, krõbedaks praetud peekoniviile, ahjus grillitud vorste ja kuumaks aetud ube pluss röstsaiaviilud. Maitseks HP- kaste


Mõnus ja soe õhtu Docklandis kanali äärses lihtsas, kuid suurepärase Hispaania köögiga restoranis. Lähiümbruses toredad pruunidest tellistest vanad laohooned ja kraanad. Vaid väikese jalutuskäigu kaugusel siit askeldavad rahamaailma tuusad Canary Wharfis, mis on 80-ndate äribuumi ja raha sümbol.


Kuna meie hulgas oli ka sünnipäevalaps otsustasime viimase õhtu veeta restoranis Skylon. Enne veel imetlesime vaateid Waterloo sillalt. Keerad pead ühele poole- seal on Parlament, Big Ben ja Millennium Wheeli vaateratas, keerad teisele poole Oxo Tower, St. Paul's ja Gherkin. Peaaegu kõik need põhilised asjad, mis Londonist Londoni teevad.


Restoran Skylon asub Royal Festival Hallis, mis on ehitatud 50ndate alguses ja kehastab selle ajastu parimat stiili. Üsana hiljuti renoveeritud söögikoht koosneb grillist ja a la carte restoranist ning nende vahel asetsevast kokteilibaarist. Ruum on hiigelsuur. Avarust lisavad ka ülikõrge lagi ja hiigel-aknad, millest avaneb vaade Thamesile. Õigupoolest tundub saalis, nagu katust polekski peakohal. Taustamuusikat siin ei vajata, sest see tekib iseenest, kui mitmesaja pealine vägi sumiseb. Esialgu tundus see võõristavgi, kuid juba mõne aja pärast tundsin end suurlinna õhtusesse melusse sobitununa. Sissesulandumist hõlbustas kindlasti ka aperatiiviks võetud kokteil Skylon Spritzer, mis sisaldas õunalikööri, rabarbrit, sidrunit,greipi ja oli pikendatud vahuveiniga. Kergelt mõrkjas suvine värskendus.


Muide, restorani peakokk on soomlanna. Eelroogadest said proovitud artišokisüdamed, salati, ekstra peenikeste türgiubade, oliivide, tomatite ja feta juustuga.


Eriliselt maitsev oli krõbe krabiliha fenkoli ja aioliga.


Foie gras confit pošeeritud rabarbri ja mandlitega pälvis samuti poolehoidu.



Pearoaks valitud lambakaree oli hõrk ja erilise nüansi andis kohvi-kardemoni kaste (selle kombinatsiooni jätan meelde, et ise ka katsestada).


Piimapõrsas õunapüreega oli samuti hõrk suutäis. Veel sai maitsta Brasiiliast pärit külaliskoka hõrgutisi. Tema „sulest“ lambakael brasiilia ürtide, mee ja maisiga sai ka kiitvaid hinnanguid. Ainus magustoit , mida veel jaksasime proovida oli muljet avaldava välimusega. Nimeks roheline õun ja taldrikul ilutseski kena roheline pall. Karamellise kesta purustamise järel tuli seest välja kerge-kerge õunavaht mustsõstra coulisiga. Juures veel valget juustu ja siidriželeed.




Toidud olid elegantsed ja maitseküllased. Interjöör omanäoline, paeluv ja suursugune. Teeninduse kohta kahjuks nii palju kiidusõnu enam ei jagu. Naeratustega püüti küll vajakajäämisi kompenseerida, kuid koha vääriliseks seda pidada siiski ei saanud. Aga, kuna hästi söönud inimesel on hea tuju, ei lasknud me sellest ennast suuremat häirida.
Veel enne lennukile asutamist jõudsime teha pika lõuna Cha Cha Moonis, hiina nuudlirestoranis. mis kuulub ka meie Chedit luua aidanud ning maailma ühele suurimale restorani-ärimehele Alan Yau'le. Sai tuntuks selle poolest, et Yau proovis pakkuda head kvaliteeti väga heade hindadega. Enam kui aasta aega maksid kõik road seal 3.50 GBP. Kauem siiski vastu ei pidanud ning hinnad on tõusnud pea kahekordseks. Ent hea hinna-kvaliteedi suhe on see endiselt.
Tegime pilte inimestest, keda on ühte liitnud uus iPhone. Seda ühtekuuluvust olid nad nõus tähistama ühise sabatamisega.



Seekord oli London selline, järgmisel korral küllap juba midagi muud....

Kinoasalat mündi ja kanaga

Kinoa pakk oli mul juba talvel kappi varutud. Paraku olin ta ka sinna liiga kauaks unustanud. Ruoka & Viinit lehitsedes meenusid mulle need pisikesed seemned.
Peedi ja spinatiga ühte perekonda kuuluva kinoa valkjas-kollased seemned on hirsist veidi suuremad ja nende maitse meenutab pähklit. Keedetud kinoaseemned muutuvad kergelt läbipaistvaks, Kinoa on hinnatud eeskätt kui gluteenivaba toiduaine, aga tema seemned sisaldavad ka väärtuslikke valke, rasvhappeid, elutähtsaid aminohappeid ning rauda, fosforit ja magneesiumi. Väärt kraam ja ideaalne suviseks salatiks. Tšillipastaga maitsestatud vees keedetud ja värske mündiga segatud kinoast sai hetkega mu uus lemmik. Köögiviljad ja kana saab suviselt grillitriibuliseks värskes õhus. Kui sääsed tüütavad või grilli pole käepärast, sobib köögiviljadele ka ahi ja kanale pann.


2 paprikat
1 suvikõrvits
1 suur tomat(või peotäis kirsstomateid)

3dl kinoad
6 dl vett
2 tl tšillipastat
suur peotäis münti
meresoola

2 spl seesamiõli
1 spl granadilli äädikat (sobib ka laimi- või sidrunimahl)


6 kana nahata kintsuliha
1 dl sweet chilli kastet (mul oli mango ja ananassiga)
1 laimi mahl
meresoola

Sega sweet chilli kaste, laimi mahl ja sool. Vala segu kanalihale ja jäta külmkappi maitsestuma, vähemalt paariks tunniks.
Grilli köögiviljad ja kana küpseks.
Loputa kinoaseemned hoolega jooksva külma vee all sõelal, nõruta.
Pane potti üks osa kinoaseemneid ja 2 osa vett. Kuumuta keemiseni, siis alanda kuumust. Maitseta vesi soola ja tšillipastaga. Kata pott kaanega ning keeda tasasel tulel 10-15 minutit, kuni vesi on imendunud. Nõruta sõelal ja kalla kaussi. Haki münt ja sega granadilli äädikas ja seesamiõli omavahel. Kalla segu kinoa juurde. Tõsta juurde soojad köögiviljad, sega kergelt ja aseta grillitud kanatükid salati peale.
Köögiviljad ja kinoa võib teha ka varem valmis ja lasta külmkapis maitsetel imenduda.
Sobiv ka külma salatina.

Platsi õhtusöök

Cannellonid kahe täidisega

Lasanje pole mitte ainult Garfieldi lemmik. Minu armas tütar jumaldab seda samamoodi või isegi natuke rohkem. No ikka niipalju, et see oli üks esimesi toite mille tegemise ta selgeks sai ja nüüd valmivadki parimad lasanjed tema käe all.
Eks minagi, nagu iga ema, tahan pakkuda oma võsukesele toitu, mis meeldiks. Kui nüüd päris aus olla, siis enamasti katsetan siiski roogadega, mis mu lapses suurt vaimustust ei ärata. Kui süümekad päris suureks kerivad tõmban tagasi ja proovin jälle olla arusaadavam talle oma toiduvalikuga. Just nüüd, kui lõpueksamid käimas on toeks olemine eriti vajalik. Üks meeldiv kõhutäis on ju ometi osa sellest:)
Võtsin ette cannellonid. Need on suured seest õõnsad silindrikujulised pasta torud. Sobivad täitmiseks ning kastmega üleküpsetamiseks ehk gratineerimiseks. Hakkliha täidisega cannellonid on vaid vormilt lasanjest erinevad nii, et sobisid tingimusteta. Mulle jälle meeldib väga ricotta- spinati täidis. Hoogsa kasvuga spinatipuhmad kasvhoones lausa anusid potti pääsemist. Eks nende cannellonide täitmisega üksjagu pusimist ole, kuid ei midagi ületamatut. Värskest tainast lasanjeplaadile täidise tõstmine ja seejärel rullimine on ka võimalus. Mina kasutasin siiski paki pastat.


Cannelloni lihaga

10 cannelloni pastatoru

500 g hakkliha(mul oli lamba-veise)
1 sibul

2 küüslauguküünt

2 sl värsket hakitud rosmariini
2 sl värsket hakitud punet


tšillipulbrit
400 g purustatud tomatit 

soola

musta pipart

Haki sibul ja küüslauk. Kuumuta õlis sibul klaasjaks, lisa küüslauk. Lisa juurde hakkliha ja prae läbi. Sega juurde purustatud tomatid ja maitsesta rosmarini, pune, tšillipipra ja soolaga. Kuumuta segu veel veidi. Lase segul pisut jahtuda ning täida väikese lusika abil cannelloni torud. Lao täidetud torukesed võiga määritud vormi üksteise kõrvale. Vala peale bešamellkaste ja küpseta 200 kraadises ahjus 20-30 minutit ehk kuni kaste on imendunud ja pasta valmis.

Bešamellkaste


50 g võid

3 sl nisujahu 

4 dl piima
soola

pipart

veidi riivitud muskaatpähklit 

50 g riivitud parmesani

Sulata potis või. Sega jahu vähese piimaga. Vala ülejäänud piim sulanud või juurde. Kuumuta hetk ja lisa vähehaaval ning pidevalt segades piima jahu segu. Kuumuta kastet segades, kuni see pakseneb. Maitsesta kaste soola, pipra ja muskaadiga.
Tõsta pott tulelt, sega juurde riivitud juust.



Cannelloni ricotta ja spinatiga

400 g värsket spinatit

250 g ricotta juustu
riivitud muskaatpähklit
1 küüslauk
400 g purustatud tomateid
värsket basiilikut 

värsket punet

8 cannelloni pastatoru

soola 

musta pipart
suhkurt
2 spl võid
riivitud parmesaani

Sulata või. Kuumuta selles hakitud küüslauku. Tõsta juurde spinat ja hauta mõni minut, kuni spinat on pehmenenud. Sega juurde ricotta maitsesta soola, pipra ja muskaadiga. Täida seguga cannelloni torud ja aseta küpsetusvormi üksteise kõrvale. Kuumuta potis purustatud tomatid, lisa juurde hakitud küüslauk ja ürdid. Maitsesta soola ja pipraga vajadusel lisa veidi suhkrut. Vala tomatikaste täidetud pastatorudele, puista peale riivitud parmesani. Küpseta 200 kraadi juures kuni pasta on pehme. Umbes 20 minutit.

Aïoli

Sparglilainel jätkates ja Rotermanni õhtusööki meenutades segasin kokku majoneesi.
Aioli on prantsuse köögist pärit küüslaugumajonees. Eriti maitsev saab kevadsuvise värske küüslauguga. Särtsu täis ja aromaatne, sobib aioli nii liha, kui kala juurde. Spargliga lausa võrratu paar. Mina täiendasin aiolit kapparitega. Värske murulauk ja till on ka suurepärased lisandid. 


6 küünt küüslauku
väike jupp ingverit
meresoola
4 munakollast

1 sidruni mahl

4 dl külmpressitud oliiviõli
2 tl Dijoni sinepit
suhkrut
näpuotsaga safranit
väike purk kappareid


Haki küüslauk ja ingver, lisa sool ning tambi uhmris pastaks. 
Sega munakollane, sidrunimahl ja sinep kausis vispliga ühtlaseks. Vala segu ja küüslaugupasta köögikombaini ja hakka vähehaaval lisama peene joana õli. Töötle 
kuni saad ühtlase emulsiooni. Maitsesta suhkru ja safraniga. Lisa sinep ja kapparid. Valmis aioli peab jääma paks, läikiv ja kuldkollane.


..ja õunapuu õitseb.

Sparglijaht

Ma pigistasin suu kriipsuks ja vältisin kangekaelselt väljamaa spargli ostmist. Ootus oli õhus, kohe-kohe ilmub turule värskusest pakatav kodumaine. Paraku sai sellest suuremat sorti tagaajamine. Kui mina olin turul, polnud seal sparglit. Kui kuulujutud käisid, et spargel olemas ei pääsenud jälle mina ligi või jäin napilt ilma kevadisest hõrgutisest.
Lõpuks me siiski kohtusime. Mina ja spargel. See kokkusaamine vääris tähistamist. Välgukiirusel valmis luksuslik lõuna iseendale.


peotäis sparglit
sidrunimahla
oliivõli
soolahelbeid
riivitud parmesani
muna
musta pipart veskist

Ladusin sparglid vormi. Piserdasin üle sidrunimahlaga, lisasin sortsu oliivõli ja soolahelbeid. Panin ahju grilli alla umbes viieks minutiks. Samal ajal keetsin ühe kooreta muna. Selleks ajasin vee keema ja vähendasin kuumust nii, et vesi keeks vaid pisikeste mullidega. Lõin muna klaasi. Lisasin vee hulka sortsu äädikat ja libistasin muna tasakesi klaasist potti. Keetsin paar minutit ja tõstsin vahukulbi abil ahjust tulnud sparglitele. Paar keerdu musta pipart ja riivitud parmesaani veel kõige krooniks ja nauding oligi kindlustatud.