Pärnus. Piparmünt ja Raimond

Kes siis suvel Pärnusse ei igatse? Eriti veel nüüd, kui suvi täiega kohal. Mina käisin mōned nädalad tagasi, siis, kui rannailmad olid veel helesinine unistus. Kuurortlinnake  tukkus alles okasroosikese ōndsat und ja supelsakste vastuvōtmiseks veel valmistuti, kuigi juuni oli juba jupp üle poole. Pärnu söögikohtadega on viimastel aastatel segased tunded. Supelsaksad ja Mahedik on üsa toredad, kuigi naudivad oma populaarsust paigalseistes, aga asi seegi. Sel aastal räägitakse aga Pärnus lausa 10 uustulnukast! Pōnev! Pärnakad saavad sel tulemisel silma peal hoida ja Ragne on siin juba otsa lahti teinud. Minu paaripäevane Pärnu tuur lasi maitsta kahte uustulnukat.

Piparmünt 

Eelroogade valikust leiab suitsuforelli tartari kartulikreemi, vutimuna, wakame, hapukoore ja tomati leemega. Marineeritud veisefilee pardimuna, tursamaksakreemi ja kiirmarineeritud kurgiga ning kerge suvise ampsuna vürtsika porgandisalati jogurtivahu ja värskete maasikatega.

Lisaks saab veel kuumade eelroogade valikust  valida grillitud kammkarbi porru-küüslaugukastmega või  gratineeritud suvisted sparglid, mille juures toretseb pardimuna ja selitatud võiga küpsetatud varajane kapsas. 

Suppidest saab proovida kodukana konsomeed vetikasalati ja peediga ning  suviselt külma lemmikut hapukoorest okroškat suitsutursa ja värske kurgiga.

Piparmünt asub Papli tänaval uue värskema näo saanud Kapten Kurgo Villas. Njah, selle Villaga on nii ja naa. Stiilitunnetusega see paik just ei hiilga, ega hinge pole sisse puhutud ka restorani. Menüü  langeb stiilist välja, kuid see on pigem hea uudis. Toit on maitsev ja teeb kogu maja laialivalguvale kontsepsioonile ja ilmetule väljanägemisele silmad ette. Kokana on Piparmündis ametis Vladimir  Upeniek, kellel on taskus ka 2012  aasta Eesti parima koka tiitel. Meil ōnnestus maitsta kogu menüü ja vōin kinnitada, et see on hea, maitsev ja nüansirohke pea täies ulatuses. Vōibolla mitte väga uuenduslik, kuid aus ja hästi valmistatud, üsna klassikalisel moel. Paraku terviklikust restoranielamusest jääb puudu. Ei toeta seda interjöör, lauanōud ja üldse ei jõua kliendini  restorani lugu. Hea toit on küll tähtsaim kriteerium restoranis, kuid kokk üksi restorani püsti ei hoia.  Mõnusat õhtut on selles restoranis raske ette kujutada, vähemalt mina nihelesin toolil jooksupistmise ootuses pidevalt ja kuidas mu silm ka ei otsinud mõnda toredat detaili millel korrakski pilku puhata, siis seda ma ei leidnud, aga äkki peaksin hoopis prillid muretsema, roosad näiteks. 

Maisitibu vürtsika porgandikreemi ja ahjukartulipudruga. Pardirinnafilee tatra, spargli ja umami kastmega. Grillitud veisefilee koduse vürtsika tomatisalsaga.

Aurutatud koha maapirnikreemi ja langustiinikastmega 

Küpsetatud rabarber piparmündiga, vaniljejäätise, maasika-tšillimoosi ja rosmariini-koorekreemiga maitses kuninglikult, valikust leiab ka kohustusliku ja perfektse kreembrülee kirsitarretise ja jogurtiga.

Raimond 

Teine uus tulija mida proovimas käisime oli Raimond. Verivärske Hedon Spa restoran. Spaa  ise on tore ja sinna läheks tagasi küll. Seni pole mind Pärnu spaad kõnetama saanud, kuid Hedon jutustas minuga häälekalt. Kõik need  toredad triibud ja puidust sõrestikud, hilitsetud mustvalge  ja sekka paar värvilaiku ning hõljuvad valged kardinad lõid kokku eriti hea tausta, et pikemalt peatuma jääda.  Ainult restoraniala tundus päris esimestel päevadel kuidagi kõle. Aga juba hommikuks oli  tühja vestibüüli, mis restoraniks sujuvalt üle läheb, ilmunud ilmestama suur must tiibklaver. Küllap võib seal varsti märgata ka kedagi Raimondi sarnast ringi liikumas ja kõlab muusika. Mnjaa, aga hommikusöök on on selles vaimu ja keha turgutamise paradiisis nigelavõitu. Kogused on hiigelsuured ja valik on piisav, aga need pakimüslid, poejogurtid ja logoga kohvitassid ei lähe kohe mitte.

Spaasse veel tookord ei lubatud, kõik oli  liiga verivärske ja hoiti igaks juhuks testiööbijate kriitiliste pilkude eest suletuna, kuid salaluuraja metoodikat kasutades sai selgeks, et tuleb enese poputamiseks pikem paus kalendrisse märkida. 

Tahaks loota, et  nüüd tulevad need valgete kleitidega daamed tagasi Pärnusse, kes kunagi Rannahotelli hülgasid, seal pole enam lootustki. Hedonis on uus võimalus, saab muretult hõljuda ja end hellitada  lasta.

Seda enam, et ka restoran toetab naudinguid. Peakokana on ametis noor ja vihane mees täis hakkamist ja ambitsiooni. Köögist kostus karme hõikeid ja tugevat enesekehtestamist. Menüüleht oli lühike, kuid rabav, taldrikul maitsed paigas ja hästi läbi komponeeritud. Siin tehakse tõsist tööd, seda oli tunda ja tore oli sellest osa saada. Kelmikas ja ülipüüdlik ettekandjaneiu ja tema šarmantne vanem meeskolleg suhtlesid klientidega 200% ja  hoolitsesid kundede eest kuninglikut. Lahkuma ei kippunud, vaatamata sellele, et õhtune õhetav rannataevas ahvatles luidetele. 

Ehkki Pärnu armastus on pigem rand ja soojad ööd ning mõned olulised tänavanurgad - pelgalt toiduelamuse pärast sinna sõitu ette ei võtaks - saab siiski Pärnut imetledes nii mõnegi toetava-turgutava toidunaudingu osaliseks.