Kommid kallimale

Armastus on magus niigi, aga paar kommi võiks ju ikka tagvaraks olla. No selleks puhuks, kui on vaja kedagi erilist premeerida või silmarõõmu meelitada.  Teinekord kulub magus suutäis ära hoopis iseendale, et pahast tujust või mõrust maitsest jagu saada. Kergema südamega maiustamine on popp ja päevakorral. Armsaid tuleb ju hoida. Mida veel? Vast klaasike kihisevat ja liblikaid kõhtu! 

Vallatut valentinipäeva!

Kakao-matcha koogikesed

Põhi:

100 g mandleid

50 ml vahtrasiirupit võ agaavisiirupit ( sobib ka suhkrusiirup)

3 sl kookosõli

1 tl matcha tee pulbrit

1 laimi riivitud koor

1 tl laimimahla

1 tl mandli ekstrakti (või mandlilikööri)

Kate:

100 g naturaalset kakaopulbrit

100 ml vahtrasiirupit võ agaavisiirupit (sobib ka suhkrusiirup)

3 sl  kookosõli

poole granaatõuna seemned

Pane mandlid köögikombaini purustajasse ja töötle peenemaks, aga mitte päris jahuks. Lisa matcha tee pulber, kookosõli, laimi koor, -mahl ja siirup. Sega ja suru lahtikäiva koogivormi põhjale. (Enne tuleks vorm katta küpsetuspaberiga või määrida võiga). Suru segu tugevalt kokku ja pane külma.

Pane kakaopulber, kookosõli ja siirup potti ja kuumuta madalal kuumusel, kuni segu muutub läikivaks. Ettevaatust! Kuumus peab olema tõesti  väga madal, segu peaks saama kogu aeg käega puutuda ja ei tohi liigselt kuumutada. Kui segu on juba vedel, tuleks pott kohe tulelt eemaldada.

Vala segu koogipõhjale ja silu ühtlaseks. Puisata peale kiht granaatõunaseemneid ja suru segu sisse. Pane vorm külmkappi ja lase taheneda umbes tund. Tardunud kook lõika sobivateks ampsudeks ja serveeri kohe.

Inspiratsiooni kogusin siit

Aasiapärane coleslaw

Peenike nimi tähendab siiski vaid lihtsat kapsasalatit. Enamasti on coleslaw-tüüpi salat valmistatud koos porgandi ja majoneesikastmega. Muidugi võib siin vabalt kõiki reegleid rikkuda ja tüüpilise ameerikapärase salati asemel valmistada Aasia poole kaldu kerge eine. Näljasemad tõstavad ilmselt liha ka ligi, aga ärgem unustagem, et kevad pole enam kaugel.

300 g punast kapsast

1 sl seesamiseemneid

3 sl mirini äädikat

2 sl seesamiõli

1 väike tšilli

1 dl hakitud mandleid

peotäis hakitud koriandrit

Haki kapsas hästi peenikesteks ribadeks. Pane suurde kaussi. Rösti seesamiseemneid kuival pannil mõned minutid ja vala kapsa juurde. Pane mirin, seesamiõli ja  peeneks hakitud tšilli (seemned eemaldatud) kaussi ja sega. Vala segu kapsale ja lase külmkapis mõned tunnid maitseid koguda. Enne serveerimist haki koriander ja sega kapsaga. Paku liharoa lisandina.

Villa Mary

 Foto:Iaroslav Frolov

Viimsis otse merekaldal  laiutab majesteetlik häärber. Juba paar aastat on sellele tukkuvale majale elu sisse puhutud. Suvel hakkas juba looma. Miljonivaatega hoovil diivanil pikutada oli niigi mõnus ja palaval päeval polnud söök ka  see kõige olulisem. Ehkki grillilt kanti ette üsna  toredaid roogasid, jäi kogu elamus tsipa nadiks. Kohe kuidagi ei tulnud söök sellele atmosfäärile järele. Villa uksed oli siis veel publikule suletud. Suverestoranis andis tooni suurfirmale omane mõtlemine, mentaliteet ja maitse.

Selle aasta jaanuaris avas aga villa oma uksed ja kutsus kliendid majja. Oli mindki lahkesti palutud  õhtusöögile. Endine privaatvilla andis teada restorani avamisest. 

Foto:Iaroslav Frolov

Halastamatult kiiresti liikuv aeg närtsitab lisaks inimestele ka hooneid. Villa toretsev interjöör, mis veel aastate eest oli luksuse sümbol mõjub täna pisut kohmetuna. See mõjub justkui keskeapiirjoont ületav daam, kes meeleheitlikult üritab peita aja märke. Majas pole küll kulmise jälgi, kuid mingi seletamatu äng hiilib seal ringi, justkui oleks parim enne möödapääsmatult seljataha jäämas. Mida teevad sellises ahastavas tundes prouad? Mõnikord nad pööravad pilgu abiotsivalt noorte meeste suunas ja just nii on otsustanud teha ka Mary. Mary on aga nii tark ja kaval, et kutsus noore mehe magamistoa asemel hoopis kööki ja õigesti tegi. 

Foto:Iaroslav Frolov

Köögis on ametis Vladislav Korpusov.  See noor mees on juba jõudnud välja teenida Aasta Koka tiitli 2011 aastal, praktiseerida ja töötada tuntud ja tunnustatud  retsoranides, nagu Gloria, Ö ja Alexander, viimane oli tema enda sõnul koht, kus ta õppis valmistama restoranitasemel šedöövreid.  Sealt edasi tuli juba töö Norras hotelli "The Thief" restoranis. Siiski pole kokaks sirgumise tee olnud vaid ülesmäge viiv teerada, vaid konarlik ja raske ning täis kukkumisi ja katsumusi. Aga tänaseks on ta arenenud loominguliseks ja fantaasiarikkaks kokaks, kelle peas keerlevad kogu aeg uued hullumeelsed ideed. Villa Maryga on tal ambitsioonikad plaanid.

Tema koostatud menüü on julge,  mänguline ja omanäoliste nüanssidega. Korpusovi road meelitavad esmalt nägemismeeli. Väga stiilipuhas, viimistletud, rahulik ja selge joonega on toitude väljapanek. Kooslused on põhjendatud ja maitse jõuab ilusti väljanagemisele järele. Noore ambitsioonika koka esinemine üllatas mind väga positiivselt siinsetes oludes. Rõõm oli näha, et kasutatakse isegi viimaseid trende järgivaid taldrikuid.  Polnudki enam mingit kopituselõhna toas tunda.  Hea toit teeb imesid. Hea toit annab teinekord isegi roosad prillid:) Imestama pani veel asjaolu, et noort cheffi ennast tol õhtul majas polnudki, kui restorani pressile esitleti. Peakokk on loonud nii hea tiimi, et võib vabalt vägesid juhatada ka eemalt. Kadestamist väärt oskus.

Kokk tervitas külalisi ja esitles menüüd maitseküllase peedikonsomeega ja seejärel sai sõna 1000 sekundi veiseliha tartar.

Talvesalat suitsutatud kitsejuustukreemiga ja villa keldri juurviljadega.

Lofoteni põsk. Ehk siis tursapõsk merevetikatega oli tähelepanuväärseim ja meeldejäävaim käik. Õrn kalaliha ja merekarbilha koos merivetika leemega sulandusid meeliköitvaks kogemuseks. 

Unustatud veiseliha oli kokal meelest läinud 168 tunniks ja see mõjus veisele hästi, samal ajal said kokapoisid aega võid smaragdseks võluda. Koos Peipsi sibulate ja vasikapõsega oli see kõik üks kenadus ja häädus

Magustoiduks pakuti Villa esimest lund. Finaal  äratas maitsemeeli fenkolikreemiga ja paelus jäise lume jahvatamisega, kuid andis ka päris jõulise suhkrušokki, millest toibumiseks oli kiiret abi vaja. Õnneks saabus abi espressoga. 

Muinasjutud lõppevad tavaliselt ikka siis, kui just ilusaks läheb. Nagu imejutus ikka, saab hea kurjast võitu ja mina plaanin sinna kindlasti veel aega veetma minna. Öömajale ilmselt küll ei jääks, aga mõne tähtsama pereürituse jaoks on see villa variant küll. Aga mine tea, äkki tõmbab hüva roog niipalju kliente ligi, et magamistubades saab värskenduskuuri lubada. Siis võib juba mõelda suurema pillekaari peale ja kaugelt tulnud sugulased öömajale sokutada. Eks paistab.

Foto:Iaroslav Frolov

Ahjupannkook

Pannkoogipühapäevad on mõnusad. Tatsad unisena kööki ja hakkad hoogsalt küpsetama. Teinekord on uni niiii magus, et saad üles vaevalt puhkepäeva lõunaks, aga kooki tahaks ikka. Kui kohe kuidagi ei viitsi neid püha päeva kuulutajaid ühekaupa vorpida, võib ka kogu kupatuse korrga ahju pista ja siis kohvitassi kallistades veel mõned minutid lihtsalt niisama lebotada. Mulle meeldib sellist laisa pühapäeva pannkooki kõige rohkem teha odrajahuga. Siis on koogil maitset, tekstuuri ja kuuraži:) Paras peotäis marju käib ka asja juurde. Mustikad ja astelpajud on hetkel päevakorral, aga sobivad mistahes marjad otse sügavkülmast tainale puistada. Pärast pole enam moosipurki  sahvrist vaja otsidagi, piisab törtsust Kreeka jogurtist ja sortsust vahtrasiirupist. 

Ahjupannkook

3-le

2 muna

soola 

1 sl pruuni roosuhkrut

200 ml keefiri

150 g odrajahu (või nisujahu)

1 tl soodat

300 g (külmutaud) marju

Serveerimiseks: Kreeka jogurtit ja vahtrasiirupit

Kõikide koostisainete kaalud on umbkaudsed, pannkooki saab teha ikka ainult tunde järgi:) Vahusta munad soola ja suhkruga kohevaks. Lisa soodaga segatud jahu ja keefiri. Sega ühtlaseks ja vala võiga määritud madalasse küpsetusvormi (läbimõõt 26cm). Küpseta 200 kraadi juures umbes 20 minutit, kuni kook on pealt kuldne. Serveeri koos jogurti ja siirupiga.

Avokaadokook tähistamiseks

Siin blogis pole ammu midagi magusat leidunud. Nüüd on aeg pakkuda ja põhjust ka. Minu armas virtuaalne toidupäevik peab tähtpäeva ja selle perenaisena on mul au pakkuda üks kosutav suutäis. Pidukook tuli välja maitsev ja mahlane. Tehtud on see mandlijahust, avokaadost ja ilma suhkruta.  Seega väga moekas ja ajakohane:)

Aeg aga on  sealmaal, et blogil täitub viies aastaring. See on olnud ilus aeg, õpetlik, arendav ja loov. Juhtunud on palju ja muutunud nii mõndagi. Ma olen tänu blogile sattunud vaimustavasse seltskonda ja peadpööritavatesse afääridesse, aga kõige tähtsam on see, et selle ajaga on mu enda söögivalmistamise oskused suure sammu edasi astunud.

Teen kummarduse ka kõigi blogilugejate eest, kes siit ikka ja jälle läbi astuvad. Erilised tänud Teile, kes Te olete vaevaks võtnud oma sõnumi maha jätta. 

Tulge jälle! Ootan Teid oma köögis või lähen kolan  vahepeal kuskil restoranis:)

Piret

Avokaadokook 

2 küpset avokaadot

300 g mandlijahu

1 tl soodat

1 tl soola

2 muna

1,5 dl vedelat mett või agaavisiirupit või 1 dl pruuni roosuhkrut

3 sl naturaalset kakaopulbrit

100 ml keevat vett

1 tl vanilliekstrakti

100 g tumedat šokolaadi

60 ml vahukoort

 30 g pistaatsiapähkleid 

 30 g granaatõunaseemneid

Pane ahi soojenema 180 kraadile. Kata lahtikäiva küpsetusvormi (20 cm läbimõõduga) põhi küpsetuspaberiga, määri küljed võiga. 

Sega kakao keeva veega, kuni see lahustub ja tõsta kõrvale jahtuma.

Poolita avokaadod ja eemalda kivid. Püreesta  sauseguriga kreemjaks.

Suures kausis sega mandlijahu, sooda.

Vahusta eraldi kausis munad, lisa mesi või siirup. Lisa kakao, vanilliekstrakt ja  avokaadopüree. Sega vedelad ja kuivad ained omavahel ning vala segu ettevalmistatud vormi. Küpseta 40 minutit. Lase täielikult jahtuda.

Haki šokolaad, lase vahukoor keema tõusta ja eemalda tulelt. Sega šokolaad kuuma koore sisse ja lase sulada. Määri šokolaadisegu koogile ja kaunista hakitud pähklite ja granaatõunaseemnetega.

Riia linna 3 nuga

Pärast seda postitust olen ma mitmel korral jälle Riia linna asjatama sattunud. Vahepealsel ajal on Riia  ajavooluga kaasa läinud. Sõnakõlks, läbi nagu Läti raha, on tõeks saanud. Läti raha on läbi, mis läbi, ja uued kupüürid elujõus. Restoranimaastikul on samuti toimunud vangerdusi. Toredast restoranist 3Zivis on saanud 3Naži. Tuli välja, et lätlased kala ei armasta  või, noh, nii palju kala, et see väike restoran oleks saanud püsima jääda. Egas midagi, tarmukad restoraniomanikud ei jäänud kauaks nukrutsema ja kukalt kratsima vaid võtsid ette pöörde. Eelmise aasta detsembris sattusin sinna lõunale ning vaatasin kohkunult ringi. Kõik kaunis, sadama kalaputkat imiteeriv mänguline kujundus oli kadunud.  “Laudadega” kinni naelutatud vitriinid mõjusid rusuvalt nukrana. Ruum oli muutunud rafineerituks ja suht igavaks. 

Poetasin ennast korraks väärispuidust lauakeste taha sametpatjade vahele ja proovisime kaasaga mõned palad lühikesest menüüst. Juba paari ampsu järel olin nagu ära tehtud. Muljetavaldav maitse ja lennukad kooslused. Kuna õhtuks oli meil tookord plaan maitsta  Melna Bite (must mesilane) restorani, piirdusime piskuga, aga huvi oli kasvanud mäekõrguseks. Seda enam, et Mesilasega astusime kolinal kahe jalaga ämbrisse. Oh jah, sellist lopsu polnud juba ammu juhtunud. Üsan verivärske noobli kesklinna hotelli uus retsoran oli küll vist sinna loodud jalgpallurite poolt, mitte sündinud toiduinimeste ettekujutuse tulemusena. Veider menüü, maitsetu toit, ainult neli veini joogikaardil ja hiiglaslikud ekraanid, kust pidevalt veeres pall, oli märkimisväärne karistus toidunautija jaoks.  Hotell ise oma hea asukohaga siiski märkimisväärselt mugav ja hubane. Ägedad tellisseinad ja kõrged laed numbritoas lisasid omapära ja stiili. Nii, et ööbida kannatab seal küll, kui suu kinni hoida. Siiski ei tohiks lasta meelitada end uue hotelli spaad nautima. Klaaslibedal ja ligumärjal põrandal on kindel oht selili prantsatada ja tikutopsisuurusest basseinist parem paik on numbritoa vannituba. Kaunilt alanud maitserännak 3 Nažist purunes tol õhtul  kildudeks. 

Õnneks olid soodsad olud minu poolt ja selle aasta esimestel päevadel viis elu mind jälle Riia poole. Seekord siis otsustasime 3 Naži ette võtta päris põhjalikult. Proovimisele tuli nende 6-käiguline degustatsioonimenüü, mille eest küsiti kõigest 46€. Kahjuks veinisoovitusi menüü juurde pakkuda polnud, aga kuna klaasiveinide valik oli üsna suur aitasime endid ise, nagu oskasime.

Kohapeal küpsetatud speltasai ja suitsune searasv sulasid suus. Jogurtivõi nõudis ka ikka ja jälle noa määrimist.

Esimeseks kanti lauda kammkarbid selleripüree ja õunaga. Ilus algus, ootuspärane, värske ja virgutav.

Põdra tartar saabus lauda kahel taldrikul. Taldrikute vahele oli sätitud jää, mis toidu kargelt külma hoiaks. Samas töötasid   topelttaldrikud nagu karussell, kui kahvli ampsu järele sirutasin. Kurgi ja mädarõika kreem nõudis aga ikka ja jälle uusi pöördeid lisama.

Järgmisena ilmutas end ahven koos sidrunipüree ja odrakuskussiga. Seltsi pakkusid pisikesed krevetid ja bisque kaste. Paraku võttis siin roas sidrun juhtimise enda kätte ja jättis  homaarikastme varju. Miks lätlased odralisandit kuskussiks kutsuvad oli ka segadusttekitav, aga eks meie väljapakutud orsotogi on üsna meelevaldne. 

Part rohelise selja ja nahata oli pehme, nõtke ja sametise tekstuuriga. Seljas kasukas petersellist ja murulagust. Pardipraeleemest kaste oli kogu roale  niisuguseks ehteks, et tõstis linnu lausa lendu.

Valge šokolaadikreem sidruniga marineeritud kurgi ja vanillikastmega oli tummaksvõttev kombinatsioon ja imetlusväärne maitse. Ilus ja harmooniline, veidi marmelaadine. 

 Teiseks magustoiduks serveeritud mandlikook mustsõstrasorbeti ja pirni-greibi kastmega pani maitsereisile ilusa punkti moodustades kauni liidu lätlaste oma aroonianapsuga.

Restoran, nagu tubateater. Väliselt pisike, sisult suur ja sügav.

Key Lime Pie Smoothie koos uue aasta soovidega

Külluslikku ja rõõmsat aastat  Teile head blogilugejad!

Uus ja valge, lootusrikas ja helge, on käima lükatud ning küllap ka juba mõned jäljed või plekid külge saanud. Loodetavasti on plekid tekkinud ohtra toiduvalmistamise tulemusena:) Kõik peod  saavad ükskord otsa ja argipäev muutub taas armsaks. Tõttöelda ootan ma juba lootusrikkalt igapäevarutiini ja kohustusi, et siis nendega rõõmsalt jälle rinda pista ning tuletan endale meelde, et selles elu võlu seisnebki:)

Küllap on tänaseks ka kõik uue aasta soovid, unistused ja tegemised kirja saanud. Enamasti on algava aasta lubaduste topis kindlal kohal sellised, mis aitavad pihta saledamaks vormida. Siit tuleb ka minu  kingitus, mis aitab lubadust pidada. Veidi kergem versioon maitsvast laimikoogist, aga sama maitsev ja sobib imeliselt magustoiduks. Keeletargad soovitavad teda mahedikuks kutsuda, pealevaadates ja maitstes see nimi isegi päris sobib talle.

Laimi mahedik

4-le

4 laimi

400 ml kookospiima

2 banaani

4 külmutatud spinati kuubikut

100 ml vahukoort

100 g Kreeka jogurtit 

1-2 sl mett

Riivi kahe laimi koor(ainult roheline osa). Pigista laimidest mahl. Pane laimimahl, -koor, banaanid, spinat ja kookospiim blendrisse ning surista ühtlaseks. Kui tundub liiga hapu, lisa 1 sl mett. Vahusta vahukoor tugevaks vahuks ja sega juurde jogurt. Lisa veidi mett. Jaga segu klaasidesse ja tõsta peale koore-jogurtisegu.