Mangojäätis

Poeretkel korvi täites kummardusin ka alumisi riiuleid inspekteerima ja leidsin sealt üllatuseks mangopüree. Kohe meenus, et sama püreed olid mitmed toidublogiadki kiitnud. Mangopüree on imelise värviga magusalt lõhnav ja valmistatud valitud viljadest. Pühkisin tolmu oma kauaseisnud jäätisemasinalt. Segasin kastrulis kondentspiima ja vahukoore ja kuumutasin keemiseni jahutasin veidi ja segasin juurde mangopüree. Saadud segu jahutasin külmkapis üle tunni ning valasin jäätisemasinasse, kus see 20 minutiga paksenes ja kreemiseks muutus. Tulemuseks oli ülimaitsev siidjalt kreemine ja kaunilt kollane maius. Muidugi ka üsna rammus, seega liialdada ei maksa. Parim on sõbrad külla kutsuda, muidu võib juhtuda,et sööd liiga palju....

Vaja läheb
purk suhkruta kondentspiima
pakk vahukoort
purk mangopüreed

Minu uus tagine

Sügis kogub jõudu. Karged hommikud, jahedad vihmad, sekka imelisi värve ja mahedat päikesevalgust süngete pilvede varjust. Köögis on soe ja hubane, eriliselt mõnus, kui ahjus küpsemas mahlakas pajaroog. Teadagi pole vähetähtis millises anumas hõrku rooga kaua ja kaunilt küpsetada. Juba päris pikalt on mind võlunud Maroko köögis palju kasutatud tagine, kahjuks on ta aga erinevatel põhjustel jäänud soetamata. Kuid just nüüd, kui ilmad muutuvad jahedamaks ja õhtud pimedamaks, tunnen, et vajan uut vidinat oma köögiaskeldustesse. Nii seangi sirge seljaga sammud köögitarvete kauplusse ja valin välja sobiva suuruse ja värviga anuma. Tunnen juba pakendit värisevate kätega avades, et minu köögis saab uuel tulijal olema tähtis koht. Tagine'i saab kasutada nii pliidl, kui ahjus ning serveerimisekski on ta äraütlemata kaunis ja veel praktilinegi. Sellega õnnestub ka koogivalmistamine, eriti hea on siin valmistada Tarte Tatin'i. Ka siis, kui pada parajasti kasutusel pole, ei pea teda ilmtingimata kapisügavustesse peitma. Minul leidis tagine koha köögiriiulil, nüüd saan alati möödaminnes teda pilguga paitada.
Sissejuhatuseks valmistasin lambaliha ja loomulikult Marokopäraselt, lisandiks tegin läätsesalati.

6 kondiga lamba abatükki
oliivõli
1 suur sibul
2 tl jahavatatud ingverit
1 tl safranit
1 tl kurkumit
musta pipart veskist
soola
1 kaneelikang
3 dl kuuma vett
12 musta ploomi
1 spl mett
veidi muskaati
värsket koriandrit

Panin tagine'i tulele ja soojendasin aeglaselt. Pliidi plaat ja tagine'i põhi peaksid olema enam vähem ühesuurused ning kuumutada ei tohi kohe täisvõimsusel. Parem on lasta soojusel enne koguneda ja siis suurendada kuumust, vastasel juhul võib tagine praguneda. Surusin lihatükid majapidamispaberiga kuivaks ja pruunistasin juba kuuma tagini põhjas oliivõlis.
Tõstsin lihatükid hetkeks kõrvale ja kuumutasin ka hakitud sibula. Siis sättisin kõik komponendid potti, lasin keema tõusta ning vähendasin kuumust. Katsin kaanega ja jätsin hauduma 2 tunniks. Aegajalt piilusin kaane alla ja käisin maitset kontrollimas ning kuumust timmimas. Samal ajal täitus ruum mõnusa lõunamaise aroomiga. Liha küpses mõnusalt pehmeks ja lausa sulas kontide ümbert lahti. Lõpuks puistasin peale lahke käega hakitud koriandrit.


Lisandiks valmistasin kausikese läätsesalatit.

200 g läätsesid
2 küüslaugu küünt
peotäis värsket münti
peotäis värsket koriandrit
peotäis peterselli

kaste

1 tl punaveini äädikat
3 spl oliivõli
mett
1 spl seemnetega sinepit
soola
pipart

Keetsin läätsed pehmeks, selleks kulus pool tundi. Hakkisin küüslaugu ja kuumutasin seda oliivõlis, lisasin läätsed ja hakitud maitserohelised. Segasin kokku kastme ained ja valasin läätsedele.
Oli hubane sügisene õhtupoolik. Lammas sai mahlane ja mahe. Tagine on ilus ja käepärane, olen sellega ikka väga rahul. Ilus sügis....

Ricotta parfee viigimarjadega

Lettidel ilutsevad värsked viigimarjad. Kuna hind on hetkel soodne, olen neid imelisi ande juba mitmel korral koju tassinud. Esimesed sõin mesise kitsejuustuga, proovisin ka Parma singiga, mee ja pähklitega. Tuleb tunnistada, väga maitsev.
Kuna kausis oli veel piisavalt marju otsustain ka magustoitu katsetada. Oma järge ootaski sobiv parfeeretsept.

50 g suhkrut
2 muna
1 vanillikaun
2 dl vahukoort
200 g ricotta juustu
3 spl tsitruselikööri
1 sidruni koor

12 küpset viigimarja
palsamiäädikakreemi
1 sidruni mahl
demerara suhkrut
Kreeka pähkleid

Vahustasin munakollased suhkruga paksuks heledaks vahuks. Poolitasin vanillikauna ning eemaldasin seemned. Lisasin munavahule vanilliseemned, juustu, likööri. Riivisin sidrunikoore võimalikult õhukeselt segusse. Vahustasin koore ja segasin juurde. Lõpuks vahustasin munavalged tugevaks vahuks ja segasin kõik kergelt läbi. Tõstsin segu lusikaga väikestesse suflee vormidesse ja panin sügavkülma kolmeks tunniks. Jätkus 6-le vormile.
Enne serveerimist lõikasin viigimarjad sektoriteks ja sulatasin pannil demerara suhkru, lisasin sidrunimahla ja palsamiäädikakreemi, juurde veel hakitud Kreeka pähkleid.
Tõstsin vormid korraks „ nabani“ kuuma vette ja kummutasin taldrikule. Peale sättisin karameliseeritud viigimarjad. Serveerisin kiirelt, parfee on kiire sulama.

Proovisin parfeed ka värskete viigimarjadega, kuid siin sobis karameliseeritud paremini, hapukalt magus ja särtsakas tänu palsamiäädikale. Parfee ise aga kreemjas ja siidine

Maisikana kikerherneste ja rosinatega

Huh, kui kaua pole kirjutanud! Aga ma pole kuhugi kadunud, vaid korraks põikasin uudistama Portugali, kuid sellest veidi hiljem.

Märgates poeriiulil maisikana haarasin ma selle pikemalt mõtlemata kaasa. Ideed mul veel polnud, mida sellest valmistada, kuid tõukeks oli kevadel Tigu terrassil söödud hõrk lind. Tookord olin esialgu veidi pettunud, et lõunavalikutest muud enam alles polnud, kuid kohe, kui olin oma tibukese nahka pistnud, olin leebus ise. Nii maitsev oli see kanade kuningannaks tituleeritud lind. Kollase maisiga toidetud kana liha ei erinegi nii palju tavalisest heast kanast, kuid selle linnu nahapigment on kollakat tooni, mis muudab kana küpsedes isuäratavalt kirkaks.
Silmitsedes enda ees lebavat kanailudust asusin retseptiotsingutele. Minu tähelepanu köitis ajakirja Food and Travel 2006 a. aprillinumber, kus mitmeid retsepte Maroko köögist.
Mul oli maisikana tibu ja kogustest jätkus kahele sööjale.

purk kikerherneid
1 sibul
1 tl võid
1 maisikana( muidugi sobib ka tavaline kana)
1 selleri vars
1 loorberi leht
1 kaneeli kang
näpuotsaga safranit
50 g heledaid rosinaid
1 tl kurkumit
200 ml vett

Lõikasin kana pooleks ja pruunistasin pannil. Hakkisin sibula ja kuumutasin potipõhjas võis veidi, siis lisasin kana, hakitud selleri, loorberi, kaneeli, kikerherned, rosinad, safrani ja vee. Lasin keema ja vähendasin temperatuuri. Hautasin vaiksel tulel u 30 min. Lõpuks lisasin kurkumi, hautasin veel u 10 min. Lisandiks serveerisin kuskussi, kuid tuleb tunnistada, et kikerherneid oli üsna ohtralt, nii et oleks piisanud ka lisandina vaid rohelisest salatist.
Hõrk õhtusöök peale kinoskäiku, filmiks tedadagi Julie & Julia.

Liivtatikud ja mõõkkala

Sügis on kohal. Enne veel, kui suvi oma pärisõigused käest andis jõudsime sellele väärilise punkti panna meretagusel Hiiumaal. Suur õnn on omada „kodustatud“ hiidlasi, kes su olemise saarel imeliseks elamuseks muudavad. Kas pole imeline, kui kohale saabudes ootavad sind ees soojad ja selle suve tüsedaimad suitsulestad. Korvid, kotid pungil saarel armastusega kasvatatud köögiviljade ja ürtidega siirdusime õdusasse metsamajja, et veeta suve viimane nädalalõpp. Jalutuskäigud kaunites rannametsades olid niisamagi nauditavad, kuid lisaks veel korvitäied liivtatikuid - seened,millest mul varem aimugi polnud. Sain tead, et väärt söögiseen – puravikuline ja väga maitsev!

Kaunilt siiruviirulised porgandiriisikad kasvasid lausa liival. Metsaveerelt leidsime ka paar kuninglikku sirmikut. Seenehasart haaras meid täielikult oma võimusse, nii et ka paadunud linnavurlede metsast väljasaamisega oli omajagu tegu.



Maitsenaudingud olid jumalikud. Kõik see kraam oli saarel kasvatatud, korjatud, küpsetatud. Isegi lihaveis, millest oli saanud kaua küpsenud Burgundia pada, oli kohalik. Peetidest, porganditest, ubadest, seentest, munades rääkimata ja vist pole vaja lisada, et leiba ei osta me enam ammu poest. Veini kulus ohtralt sellise pidusöögi allaloputamiseks, pidime ju proovima milline kolmest erinevast pinot'st paremini toiduga sobib. Teadagi olid arvamused erinevad ja kõlavalt plumpsudes avanesid üha uued pudelid. Öö oli aga sume, tähistaevas müstiline ja ritsikate kontserdist käis üle mere jõuline müha.
Meri oli jätkuvalt tormine ka hommikul ja loodetud angerjas jäi püüdmata, kuid see meid ei heidutanud.

Nautisime Ristnas ristlainetust ning Paradiisirannas komistasime surfarite trikke jälgides mõõkkala otsa, mille öine torm oli kaldale toonud.


Lummav ja ettearvamatu see meretagune maa. Meri ei anna vahel kalamaimugi, siis jälle veeretab su jalge ette hiidkala.....ja seda vanimat talukohta, seal Kalanas, olen hakanud unes nägema...
Liivtatikud on nüüdseks ilusti purki sätitud,abiks nami-namist marinaadiretsept. Kui Hiiumaa igatsus peale tuleb on vaja vaid purgi järgi haarata.

Suvikõrvitsasupp

Suvikõrvitsa suppi pole ma varem teinud, kuidagi on jäänud mulje, et eks ta üks lurr ole:) Viimasel ajal on mitut moodi suvikõrvitsat juba laual olnud, seega otsustasin supiga katsetada. Lisasin kindluse mõttes veidi ingverit ja saialille kroonlehedki andsid särtsu juurde. Kõrvitsaseemned oli nahka pistnud meie jänes, va maiasmokk. Kasutasin päevalilleseemneid, polnud ka paha. Kokkuvõttes oli sametine kõhutäis.

2 suvikõrvitsat
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 cm jupp ingverit
2 spl toorjuustu
peterselli
kõrvitsaseemneid

Haki sibul, küüslauk ja porgand. Kuumuta potis oliiviõli ja passeeri sibul koos küüslaugu ja porgandiga.
 Haki ingver ja lisa potti. Lõika suvikõrvitsad tükkideks, lisa supipõhjale ja hauta 2–3 minutit. Lisa köögiviljapuljong ja keeda, kuni suvikõrvits on küps. Püreeri supp sauseguriga ja aseta tasasele tulele. Lisa pidevalt segades toorjuust ja hakitud petersell. Sega, kuni supp on ühtlase sametise tekstuuriga. Vajadusel lisa soola ja pipart. Serveerimisel puista peale kõrvitsaseemneid ja tilk oliivõli.

Täidetud paprikad

Neid maitsvaid paprikaid sain ma aasta tagasi oma õel Meritil Chicagos külas käies. Muidugi nõudsin kohe retsepti, aga valmistamiseni jõudsin alles nüüd! Tänaseks on Merit juba San Francisco elanik, kuid arvan, et tema Guatemaalast pärit ämma Patricia paprika retseptid on neil endiselt kasutusel. Mõnusaks teeb nad kohev munavaht ja imemaitsev kaste.
Muidugi ei saanud ma ka retseptis ilma väikeste muudatusteta. Erinevad tšillid asendasin ühe saadaolevaga ja pannil praadimise asemel pistsin paprikad lõpuks ahju.
Ahjaa pooled paprikad asendasin suvikõrvitsaga:) Sobis ka kõrvitsale, kuid tuleb tunnistad,et paprikaga oli maitsvam.

Tomatikaste

6 tomatit
värsket koriandrit maitse järgi
1 sibul
2 spl seesami seemneid
4 tera nelki
1 spl purustatud kõrvitsa seemneid
2 küüslaaugu küünt
1 väike tšilli kaun


Rösti pannil ilma õlita sibul, seesami seemned, nelk, hakitud küüslaauk, kõrvitsa seemned ja tšilli.
Pane tomatid keevasse vette ja keeda mõni minut. Eemalda tomatitel koor ja pane blenderisse koos pannil röstitud ainetega ning lisa koriander. Vajadusel võib lisada veidi kanapuljongit. Sega ühtlaseks püreeks ja kurna läbi tiheda sõela., keeda veel tasasel tulel u 10 minutit. Maitsesta soola ja pipraga.



Paprikad

400g hakkliha
peotäis Türgi ube
1 suur sibul
2 küüslaaugu küünt
värsket basiilikut
värsket punet
6 paprikat
oliivi õli
6 muna
1spl jahu
soola, pipart


Puhasta paprikad seemnetest ja poolita. Lao ahjuplaadile, nirista neile veidi õli ja küpseta ahjus pehmeks. Tõsta jahtuma. Puhasta ja lõika oad 2 cm pikkusteks, keeda soolaga maitsestatud vees veidi, kuid jäta krõmpsuks, u 5 min. Haki sibul ja küüslauk, kuumuta pannil õli ja prae selles sibulat küüslauku ning lisa hakkliha ja maitseained. Kui liha on küps lisa oad ja sega läbi. Jahuta veidi.
Vahusta munavalged tugevaks vahuks lisades pisut soola. Lisa ükshaaval munakollased ja lõpuks 1 spl jahu. Sega kergelt läbi. Täida paprikad hakkliha seguga ja tõsta igale peale lusikatäis munasegu.
Küpseta ahjus, kuni muna on kuldkollane ja küpsenud.