Siga ninast sabani ja sea-gras´ni välja

Sealihamaraton on edukalt läbitud ja kaalunumber enam-vähem samaks jäänud. Milline kergendus:) Võttis päris tükk aega „seedimist“, et aru saada, mis tegelikult toimus. Siiski on vaid puhas rõõm meelde jäänud kibekiiretest hindamispäevadest, kus toidublogijate seltskond tegi rasket tööd – sõi sea ninast sabani ära ja kulistas õlut peale. Vuih! Hüüate nüüd teie. No enne seda maratoni mõtlesin ma ka umbes nii.

Sealihast , kui toorainest pole ma enam ammu erilises vaimustuses. Kuidagi igav ja hale on tundunud see loom. Restoranis ei kippunud ma ka selihatoite peaaegu mitte kunagi tellima. Õlu toidukõrvasena tundus hoopiski kummaline.

Tegelikkuses kujunes sealihatoitude hindamisest vägagi avardav ja inspireeriv kogemus. Maitstud said nii mitmedki seakõrvad, saba, maks, magu, põsk, jalgadest ja kõhuäärest rääkimata. Just need väheväärtuslikeks kuulutatud seaosad, aga siiski vaid, oskusliku käsitlemise tulemusena, ongi need road, mis kõditavad maitsemeeli ja sunnivad turukoti järgi haarama, et ka oma köögis katsetada. Maitse hindamine iseenesest on kirgi küttev tegevus, mille üle valdavalt ikka kakeldakse. Meil kakluseks ei kiskunud. Saime pikki tunde arutada maitsete üle ja ümber. Jutt ei vaibunud ja kirglik helk silmist ei kustunud kellelgi.
Ja nüüd, kus ring restoranidele, pubidele peale tehtud on, võiksin ma Bordoo, Fish & Wine'i ja Ribe seatoite veel teinegi kord mekkima minna.
Glayhillsi piiluks ka veel sisse mõnel rõskel novembriõhtul ja kõlgutaks jalgu. Võib olla võtaks mõne Belgia õllegi meenutuseks ligi, mine tea. Ja, kui peaks juba lumiseks minema on hea maanduda Platzis ning turgutada end searibi ja hapukapsaga.
Aga minge vaadake ise üle. Võtke kaasa head sõbrad ja mõttekaaslased ning veetke mõnusalt aega. November on sealihakuu nii mitmeski restoranis/pubis.

Seapõske prooviks koduköögiski vaaritada, kui kuskilt leiaks.
Vaatamata sellele, et sea-gras´ kohta kommenteeris Tõnis Siigur, et see hurmav maitse tuleb ikka ja ainult OHTRAST rasvast, panin rasva piima sisse keema. Tuleb tunnistada, et veetsin pikki ja üsnagi vaevalisi tunde pliidi ääres põhjakõrbemise vastu võideldes. Kerge kaneeliaroom õhus hõljumas oli siiski see, mis edasi minema innustas. Kannatust proovile pannes sain hõrgutise siiski viimaks valmis. Sünnipäevahommikul sain endale lubada killukese lihtsat luksust - röstisaia sea-gras´ga. Klaasikese Põltsamaa Tõmmut, jätsin hilisemaks, siis kui sõpradega klaase kokku kõlistan ja imetegu maitsta pakun.
Peab tõdema, et Bordoos maitstule jäi minu roog veidi alla, just kontsistentsi, mitte niivõrd maitse poolest, aga Siiguri tasemeni ongi pikk maa käia ja palju süüa.
Seepärast ma ilmselt lähiajal koduköögis selliseid kokkamismaratone ette ei võta. Pigem lasen restoranis ennast hellitada ja tean, et hind, mida gurmeerestoranis maksta tuleb, on ka seda väärt. Mitte, et ma seda varem poleks teadnud, kuid nüüd sain veelkord kinnitust.


Sea gras

500 g seapekki
700 g seamaksa
1l piima
1 kaneelikoor
soola
pipart
riivitud muskaatpähklit
suhkurt
4 cl calvadost

Lõika maks väiksemateks tükkideks ja aseta külma piima sisse seisma seniks kui pekk keeb.
Lõika pekist 2 cm paksused kuubikud, lisa piim ja kaneelikoor ning keeda 3-4 tundi tasasel tulel kuni pekk on täielikult pehme. Jälgi, et põhja ei kõrbeks. Vajadusel vaheta potti.
Kurna pekk piimast ja jahuta 20 kraadini.
Nõruta ka maks piimast.
Nüüd pane kõik komponendid köögikombaini ja purusta ühtlaseks massiks.
Kurna läbi tiheda sõela ja maitsesta.
Aseta saadud mass terriinivormi, kata kaanega ja küpseta vesivannis 100 kraadi juures 25-30 min.
Jäta patee jahtuma 24-jaks tunniks.