Moonid Põhjakal ja vastupidi ehk säravad novembriõhtud

Seda, et Moonid Põhjakal novembris õitsele löövad poleks osanud lootagi. Kui nüüd aga pisut järele mõelda ja Mooni ning Põhjaka kokkade käekirju võrrelda, siis on haakuvust küllaga. Just sarnane lähenemine toorainele ja kokakunstile oli põhjus, miks otsustasid kahe köögi meeskonnad endile kohavahetuse organiseerida ja võõras köögis kätt proovida. Eeldus, et suur ühiskokkamine teoks saaks oli hankida kaks saalitäit näljaseid maitsekütte. Vaatamata selle sügise tihedale restoraniürituste kavale leidus siiski hulgaliselt nautlejaid, kes novembri esimesel laupäeval end mõnusalt bussi sättisid ja mööda udust maanteed väljasõidule lasid viia.

Loomulikult olid korraldajad hoolitsenud oma külaliste eest viimse pisiasjani ja esmalt ikka seltskonna kõhumurede eest. Et kallid külalised tunnisel teekonnal nälga kanntama ei peaks. Reisimenüüks pakuti põdraliha hamburgerit ja „LolliPopp“ a la Põhjaka. Janukustutuseks pudelike astelpaju-apelsinimahla, Prosecco ja törtsu Eesti viinaga. Mahlane hamburger kadus kõhtu paari ampsuga tumeda šokolaadi ja pähklipuruga pulgakommi limpsides kulges reis mõnusalt uneledes. Maanteelt maha keerates paistis juba bussiaknast kutsuvalt tuledes mõisahoone ja jäi silma, et ootusärevuses köögimeeskond oli end külaliste tervitamiseks lausa üles rivistanud.

Kergelt mõrkjas ja kauni õrnroosa värviga tervitusnaps pihlakas Põhjakas oli tõeline üllataja, mis sulatas viimsegi jääkirme, kui seda kellegi põues ülepea oli. Pärast tavapärast sehkendamist ja õhtusse sisseelamist, kergitasid peoperemehed katte õhtu sündmustelt. Plaanis oli maitsenaudinguid, mis olid koos veinidega sobitatud kuueks erinevaks käiguks. Ees ootas pikk õhtu täis maitseid. Sugugi ei pidanud õhtuläbi vaikselt kohal istuma. Köögimeeskond õhutas külalisi tundma end vabalt, liikudes saalide vahel ja otse loomulikult olid valla ka köögiuksed. Soovi korral oleks saanud ka jalga keerutada, sest Ühe Õhtu Kvartett pakkus maitsenaudingutele lisa muusikaliste vahepaladega.


Pika õhtu jooksul ei jäänud külastamata ka mõisa kelder, kus hoolega valmistatud talvevarud tallele pandud.

Enne veel, kui esimene käik lauda kanti, sai proovida Põhjakal küpsetatud musta leiba, linnast toodud Moonisaia. Leivämäärdena pakutud ürdivõi ja suur üllataja suitsutatud või sundisid leiba-saia sööma rohkem, kui oleks olnud vajalik.

Sissejuhatuseks olid taldrikul räimed ja silmud, röstitud peet ja mungalillekaste. Seda, et kressid kastmeks on vormitud kogesin küll esmakordselt.

Sibulasupp tumeda õlle Põhjaka kitsejuustu ja peterselliõliga oli harmooniline kooslus. Põhjaka külje all Esnas pesitsevad kitsed on pärit Prantsusmaalt. Maitsev juust on tunnistus sellest,et nende elu laabub siinmail mõnusalt. Kitsepiimast valmistatud juustu maitse ning kvaliteedi timmimine on aga Põhjaka poiste ja kitsekasvataja tihe koostöö.

Veisemaksapasteet brioch'il(eesti keeles nupsusai) koos murakamoosiga oli üks õhtusöögi kõrghetkedest. Nii siidine ja maitseküllane pasteet kuldsete murakamoosi pärlitega ei saa küll kedagi ükskõikseks jätta. Mina olin võlutud.

Haugikotletid kartulipüree, suitsutatud vutimunad ja tatar-kaste mädarõikaga oli roog, kus Roman tõdes, et veel mõned aastad tagasi sellised kodused kotletid teda koka töös ei inspireerinud, kuid tänaseks on need tõusnud taas aukohale ja tal on heameel võtta kasutusele vanaema kotleti valmistamise saladused. Mahedad ja mahlased pätsikesed jätsid minu maitsemeelele jälje ning soovi ka ise katsetada. Meeliköitev oli ka tatar-kaste, kuna vastupidiselt tavapärasele oli kaste taldrikule laotatud mitte kokku segatud variandis, vaid kõik komponendid - majonees, muna, kurk ja till eraldi. Toimis kaunilt ja siduvalt.

Kui Märt mööda saali ringi käis ja vaagnal puuahjus röstitud lambajalga imetlemiseks pakkus, oli kõht juba ülemäära täidetud, kuid kaua küpsenud labukese aroom oli nii kutsuv, et keelduda polnud ka parima tahtmise korral võimalik. Juurde pakutud hapukapsaorsoto, marineeritud paradiisiõunte ja maitsestatud lihamahlagega kadus taldrikult, kuigi oma keha suhes selline ahnitsemine küll ilus polnud, aga pidama ka enam ei saanud, nii maitsev oli. Andsin endale kiire lubaduse järgnevatel päevadel salatilehti näksida:) Hapukapsaorsoto ehk siis mulgikapsaste tagurpidi variant jäi minu kokanduslikesse meeltesse kumitama, et sellest vabaneda tuleb lähiajal plaani võtta .

Soe kohupiimavorm aroonia-mustikakisselliga oli selline nostalgia puhang, mida ma ammu tundnud polnud. Sidruni mahla, kaneeli ja tähtaniisiga maitsestatud nüansirohke tummine ja parajalt paks kissell sundis ikka veel lusikat suu juurde tõstma. Maitsebuketi tõmas kokku Moonis tehtud aroonianaps.

Ehki Põhjaka köögis puupliidi taga askeldamine oli Romani sõnul algul veidi harjumatu, nuppude keeramisest abi ju polnud, ei sündinud ettevalmistustest kaost vaid aega jäi isegi üle. Rahulik maaelu tempo lasi tunnetada ümbruse ilu ja harmooniat.

Mina hoian pöialt, et Põhjaka lummus jääks veel pikalt pidama. Minu silmis on see võlu esmapilgul juhuslikkuses ja lõpuni viimistlemata mõisahoones. Kuigi süvenemisel siin midagi juhuslikku polegi, küll aga suurepärane stiilitunnetus. Märdi, Oti ja Joeli kokakunsti selge, rabavalt lihtne ja maitsev käekiri.

Vaid napi nädala pärast olid Põhjaka poisid idüllilisest mõisahäärberist Mooni keldrikööki saabunud ja läks kibekiireks tööks. Enam polnud aega ringi vahtida, linna tempo kulutas aega topeltkiirusel. Taas olid kogunemas maitselamuste jahtijad.

Mooni õhtu algas vürtsika mustsõstrajoogiga, millles sortsuke brändit.

Edasi tulid Esna küla prantslastest kitsede juust, tomatikompoti sibulaseemnete ja röstitud briochiga.

Soolatud siig majoneesi, nuikapsa ja kodujuustumädarõikaga oli “maapoiste” kingitus linna omade silgu ja silmu vastu.

Õhtusöögi kõrghetk minu jaoks oli sametine, kutsuvalt helekollane suitsulatika kreemsupp. Vutimuna, siiamari ja värske kurk olid kausipõhja valmis sätitud. Esmalt lasti neil särada, et hetk hiljem palakesed sametise supiga kata. Iga lusika täis, mis suhu jõudis oli tõepoolest puhas nauding. Maitsesügavust aitas rõhutada Põltsamaa Tõmmu.

Maitsemeeled puhtaks pohlasorbeega ja seiklus jätkus muusikalise mõtisklusega.

Õuna-porgandirisoto pardifilee,-leeme ja rukolaõliga oli täiuslik ansambel, mida elavdasid krõmpsuvad porgandi- ja õunakillukesed.

Veisesüda ja -filee kõrnetega kartulipüree ja suitsutatud sibulatega oli kahtlemata intrigeerivaim käikudest. Veisesüda mind väga heldima ei pannudki, küll aga võitsid minu südame suitsutatud sibulad, mis kogu koosluse särama lõid.

Magustoit oli tõline kaunitar, kergelt õhetav õunakisell nostalgilise vahvli ja aed-liivatee plombiiriga, juurde Põltsamaa Kuldne 2005. Ilus elu!

Koos kokkamine muutis niigi ideedest tulvil meeste tandemi kahekordselt energiliseks. Muidugi said sööjad energiat kuhjaga kaasa, sest seda pudenes lisaks maitseainetele ohtralt roogadele. Oli tunda tõsist toidukirge ja mänguilu. See polnud mingi mütsiga löömine. Õigupoolest kõrge, tärgeldatud kokamütsi kandmisest ei pea mehed lugu, sellega ju süüa ei tee.

Pildistas Lauri.