Pardikoivad

Neid armsaid pontsakaid pardikoibade pakke olen poes juba kaua imetlenud. Imetlenud ikka sellepärast, et koivakesed seal jahutatult mitte külmunult lebavad. Kui neid juba küllalt kaua eemalt vaadelnud olin ja ette kujutanud millist hõrku rooga nendest teha annab, tassisin need endale lõpuks koju. Veetsin veel hea tükk aega netiavarustes pardikoibade retsepte võrreldes. Lõpuks pistsin nad lihtsalt niisama külma ja kuiva paksupõhjalisse potti, seltsiks sibul, seller ja porgand. Ah, ja soolaga määrisin ikka ka ja paar keerdu musta pipart lisasin veskist. Kohe hakkas potist kostma mõnusat särinat. Rasv eraldus koibadest. Kuulasin hea mitu minutit üha valjenevat lõbusat praksumist kõrgel kuumusel, siis keerasin kuumuse väiksemaks. Nii lasin neil seal vaikselt podiseda umbes 2 tundi. Vahepeal käisin piilumas, aga part pole kuivale jäänud. Oh, ei kees sõna otseses mõttes omas mahlas. Paari tunni möödudes olid koivad saanud väga apetiitse välimuse ja liha eraldus vabatahtlikult kontide küljest.
Niristasin taldrikule veini-šokolaadikastet ja sättisin peale pardikoiva. Voila!
Minu armas teismeline, kellele tavaliselt miski ei maitse ega sobi, sõi ära kogu koiva ja lisakoiva, mis oli mul rillette jaoks varutud.
Kaste oli ostetud kaasa reisilt Napa Vallysse, Black Stallion veinimajast. Koosneb see veinist, kakaoliköörist, koorest, Belgia šokolaadist ja suhkrust.
Praktiliselt ilma pingutusteta valmis pidusöök koduköögis. Lihtne gurmee. Nojah kaste oli mul ju pudelis juba valmis, kuid need maitsekombinatsioonid meeldisid mulle sedavõrd, et kui pudelike tühjaks saab proovin midagi analoogset kindlasti veel pardi juurde tekitada.