MerMer

Läbi tuisuse talveilma sedasime end teele linnast välja. Kaasas sünnipäevalaps ja hinges soov tema päev meeldejäävaks muuta, võtsime suuna Juminda poolsaare suunas. Sihiks kodurestoran MerMer.
Minu pildikogus leidub ka suviseid päikest täis fotosid, mis tehtud sealsamas, lahke pererahva paadikuuri romantilises idüllis, suviseid hõrgutisi mekkides.


Suvest on saanud talv, kuid Merriti ja Jaani soov toidunaudinguid jagada pole kustunud. Vastupidi külmal ajal võõrustatakse külalisi lausa oma elutoas. Pärast lumist sinka-vonka teekonda MerMeris tuppa astudes olen lausa lummatud. Milline rahu ja ilu. Loodus on tardunud vaikusse, kuid seda eredamalt tõuseb esile soe ja hubane, kirgas köök. Seda kontrasti laseb imetleda merele avatud lai klaassein. Kaua suu ammuli vahtida ja oma unistustesse laskuda, mis oleks, kui.....pole hetkel aega. Oleme Merritit ette hoiatanud, et tahame olla ikka näppupidi potis. Ettevalmistused on tehtud ja töö võib alata. Mis töö see enam, puhas rõõm ikka.
Alustuseks on plaanis jaanalinnumaks. Merrit praeb seda enne kergelt võis, siis astub juurde peremees valab maksa üle tilga konjakiga ja süütab. Võimas tulelont aknast paistva lumevalguse taustal tarretab soontes vere, kuid ainult hetkeks. Pererahva liigutused on täpselt välja mõõdetud ja koostöö sujub mängeldes. Külaliste süljenäärmed töötavad täistuuridel, istume lauda ja laseme hea maitsta. Jaanalinnumaks salatipadjal, juurde veel suts vaarikaid ja klaas veini. Lauast kostub vaid rahulolevat mõminat.



Edasi tulevad ettevalmistused faasanipaja ümber. Kui faasan saab pannil pruunisatud ja maitsestatud peab ta jääma nii mõnekski tunniks pliidile podisema, et see sitke lind pehmeneks.
Seltskond sätib seniks ennast lumise külaga tutvust sobitama. Esmapilgul talveunes küla polegi nii vaikne.

Teepeal kuuleb ka viimaseid külauudiseid.

Ilmaolud ei lase pererahval jõudeaega pidada.


Peale mõnusat lumessumpamist on hea asuda köögitoimetuste kallale. Merriti tarmukal juhtimisel saab juurviljahunnikust ahjuroog ja faasanipotiga on ka üksjagu mässamist, enne kui see filotainaga kaetult ahjus maandub.
Vaja veel valmistada magustoit. Siin arvan, et mul on eeliseid, kuna olen pererahva targa, kirjutava
koera Hummeri tähelepanekute järgi nädalapäevad tagasi sama kooki teha proovinud. Kuid selgub taas vana teada tõsiasi, et sama retsepti järgi valmistatud roog ei maitse alati ühtemoodi. Merriti kook jääb seest voolav ja tahab sügavkülmas tahenemist. Minul tuli tahedam variant ja vägagi külmakartlik.
Merriti koogi pilt jäi tegemata, saate isegi aru, et maitses nii hea, et lusikat käest panna ei saanud.
Filotaigna rabeda kaane alt paljastuv aromaatne faasanipada saab kõik tähelepanu endale. Mõneks ajaks vaibuvad isegi jutud, et siis taas valjemini ja emotsioonalsemalt alata.


Kui minus enne pesitses kahtluseuss, ei tea kas selline koduköögis võõraste kostitamine ära ei tüüta. Siis nüüd sain vastuse, ei saagi tüüdata, kui see pole pelgalt poos, vaid üha uued ja uued ideed vajavad jagamist ning erinevad inimesed saavad ainult rikastada pilti, anda uut inspiratsiooni.
Suurimad tänud pererahvale ja tean, et mind tõmbab sinna ikka ja jälle tagasi.




Merriti pohlakook valge šokolaadiga

200 g võid
300 g valget šokolaadi
4 muna
2 dl suhkrut
1 sidruni peeneltriivitud koor
1,3 dl jahu
0,5 teelusikat soola
1,5 dl jõhvikaid/pohlad (sobivad ka sügavkülmutatud)

Sulatasin või ja tõstsin pliidilt. Segasin sulanud või sisse šokolaadi.
Vahustasin munad koos suhkru ja sidrunikoorega.
Segasin sulanud šokolaadi munavahuga. Seejärel lisasin jahu,koos soolaga. Segasin, kuni moodustus ühtlane tainas.
Raputasin peale marjad ja küpsetasin 200 kraadises ahjus 30 minutit. Lasin jahtuda.

Merriti õpetus nägi ette 20 minutilist küpsemist, kuna minu kook oli siis veel liiga kahvatu küpsetasin edasi. Seepärast küpsest ta aga seest läbi. Seega külmkapp oli minu küpsele, võist ja šokolaadist pakatavale maiusele vastunäidustatud, küll aga maitsesid selles patuses koosluses hästi hapud marjad.